Muutunud õpikäsitus 2: Ilus isa sööb karvast autot!

18. jaan. 2019 Maria Jürimäe Tartu ülikooli haridusuuenduskeskuse peaspetsialist - Kommenteeri artiklit

Selles rubriigis tutvustame uudseid töövahendeid, mis aitavad õpetamist lihtsamaks, huvitavamaks ja tõhusamaks muuta.

 

Illustratsioon: Toomas Mitt

 

Valminud on vahva sõnapusle, mille abil saavad isegi kaheaastased lapsed naljakaid lauseid tehes lugema õppida.

Kõik sai alguse kaks aastat tagasi, kui kirjastuse DiLeSy omanikud Andrus Kurvits ja Madis-Marius Vahtre meile oma Lotte loodusmängu näitasid. Seal trükitud teksti polnudki, olid hoopis mängukaardid. Kui pliiatsiga loodusfotot või täringu pilti puudutada, kostis Lottet või Rännukoer Klausi küsimus või vastus. Tõesti tark pliiats! Mehed rääkisid, et tõid pliiatsi kaasa Koreast ning taipasid selle harivat väärtust siis, kui nende väiksed lapsed neid töölt tulles koreakeelsete lauludega tervitama hakkasid.

Kurvits ja Vahtre selgitasid, et pliiats loeb ofsettrükile lisatud spetsiaalset koodi ning esitab sellele vastava helifaili, mis võib olla jutt, laul, traktori või looma hääl jne. Võimalik on ka nii, et esimese puute korral pliiats küsib midagi ja kui sama ala uuesti puudutada, siis vastab. Andrus ja Madis rõhutasid veel, et see digividin on nende endi koduse kogemuse põhjal lastele köitev, kuid samas ekraanivaba.

Mul tekkis kohe idee, kuidas saaks selle pliiatsi abil lapsi täissõnameetodil lugema õpetada. Selle meetodi üks tuntumaid propageerijaid on olnud Glenn Doman, kelle raamat „Kuidas õpetada väikelast lugema“ ilmus 1992. aastal Paul Keesi tõlkes ka eesti keeles. Ehkki meetod pole Eestis kuigi levinud, on mitmed vanemad seda oma väikelastega edukalt katsetanud. Nende seas ka mina: mu vanem tütar luges poolteiseaastaselt üle 50 sõna, mille seas oli lihtsaid („emme“, „issi“, „õun“) ja ka keerulisi (nt „tango“, „aadlipreili“, „väikekodanlane“). Ka keelekümbluslasteaedades õpitakse esmalt ära tundma just täissõnu.

Kuna mu vanemast tütrest on saanud kiirlugeja ning sama olen kuulnud ka mõne teise varakult täissõnameetodil lugemist õppinu kohta, tekkis mul kohe mõte, et jutupliiatsiga saaks lugema õppimise lapse jaoks lihtsaks ja lõbusaks teha ning vanemate aega kokku hoida. Sest olgem ausad, lapsele samade sõnade korduv näitamine ja koos temaga nende üle rõõmustamine võtab ikka oma aja. Lisaks peab lapsevanem välja mõtlema igasuguseid nippe, et lugema õppimine lapsele lõbus ja mänguline oleks. Meie tütrega õpetasime lugema hoopis väikest nukku Nipit, kes kohe üldse lugeda ei osanud, nt võttis sõna „uss“ ja luges, et see on „kahvel“. Siis oli väiksel Katil lõbu laialt: „Ei, Nipi, see pole kahvel, see on ju uss!“

Sõnapusle idee

Siis tekkis mul mõte, et jutupliiats võiks ju lugeda pusletükkidele trükitud sõnu. Kuid pusle peaks olema selline, mida saab kokku panna ainult teatud kindlal viisil, näiteks nii, et nimisõnale järgneb verb, ja kui tegemist on sihilise verbiga, siis ka sihitis jne. Lisaks võiks nii nimisõnale kui ka sihitisele eelneda omadussõnu. Pusletükid oleksid sellise kujuga, et neist saab kokku panna ainult grammatiliselt korrektseid lauseid. Et lugema õppiv laps saaks keelega mängimisest rõõmu tunda, peaks jaguma ka võimalikult absurdse sisuga lauseid. Näiteks „Ilus ema keedab karvast laeva“ või „Ilus sinine ema keedab pehmet karvast augulist laeva“. Et sõnadest saab kokku panna lõputult loovaid ja originaalseid lauseid, sellele osutas Noam Chomsky, üks generatiivgrammatika loojatest, juba 1957. aastal.

Kui nüüd laps selliseid lauseid pusletükkidest kokku paneb ning pliiats neid ette loeb, saab kätte õige mitu kärbest ühe hoobiga. Laps saab vahva kogemuse keelega mängimisest. Ta saab ise valida, millise lause teeb – kui pika ja kui naljaka –, ning tark pliiats loeb selle alati ette. Ta õpib selgeks lugemise suuna. Vanematel pole muret, et laps peab veerima aabitsast asju, mis talle üldse huvi ei paku. Laps saab harjutada sadade tekstidega, kartmata, et aabits talle pähe kulub.

Samas ei saa lapsevanem mängust siiski päris kõrvale jääda. Kui vanem koos lapsega tema naljakaid lauseid üle vaatab, koos temaga naerab ja imestab, siis on lapsel suurem huvi pliiatsiga mässata ja veelgi lõbusamaid lauseid kokku panna. Üks boonus on see, et digividina abil lugema õppides lapse ekraaniaeg ei suurene.

Kui DiLeSy meeskond meil külas oli, ei tulnud kõik need ideed mulle muidugi korraga pähe. Kuid suurem osa neist küll ja visandasin ka esimese kavandi pusletükkidest ja nende kujust. See tundus vahva nii kolleegidele kui ka külalistele.

Tegeliku mängu sünnini läks siiski ligi poolteist aastat ning vaidluskohti oli mitmeid. Näiteks arvasin alguses, et mängus võiks olla nii sihilisi kui ka sihituid verbe. Esimestega käiksid siis kaasas sihitised („peseb autot“, „keedab suppi“) teistega aga näiteks kohamäärused („jalutab metsas“, „elab koopas“). Mõtlesin ka seda, et iga sõna (nt nimisõna või verbi) võiks komplektis olla vähemalt 20. DiLeSy tegevjuht Laura Päit uuris trükivõimalusi ning nad leidsid, et pigem jääda siiski üht tüüpi verbide juurde ning sõnu võiks komplektis olla vähem – et mäng liiga kalliks ei kujuneks.

Rongimatemaatika

Kui palju peaks olema sõnu, et saaks teha paraja portsu lauseid? Et mäng oleks ikkagi lõbus ja ei hakkaks end kordama? Teadsin, et see ei tohiks olla kuigi raske matemaatika. Kui selle üle tütrega rongis arutlesime (tema ju just õpib koolis matemaatikat), ühines meiega kaasreisija vastasistmelt, üks Tebo õpiveebi loojatest. Proovisime koos arvutada väiksemate variantidega. Kui on näiteks kolmesõnaline lause ja igast sõnast kolm varianti (nt „ema/isa/laps sööb/joob/istutab saia/teed/puud“), mitu lauset saab siis neist moodustada? Tundus, et kõik variandid tuleb omavahel korrutada, st 3 x 3 x 3. Aga kui lause on viiesõnaline ja igast sõnast on 12 varianti, kas siis oleks variante 12 viiendas astmes, st 248 832? See tundus uskumatult palju.

Helistasime tuttavale matemaatikule ja kui ta sai teada meie ülesande tingimused, kinnitas ta seda megatulemust. No siis võib mängu, kus igast sõnast 12 varianti, teha küll – pole ohtu, et laps kõik võimalikud laused ära teeb ja pähe õpib! Ning kui arvestada, et saab teha ka pikemaid ja lühemaid lauseid, nt lause „Ema sööb“ või „Ilus vapper ema sööb suurt limast okkalist jäätist“, siis tuleb variante ju miljoneid!

Kas suur- või väiketähed?

Kui sõnad olid valitud ja pusletükkide kuju paigas, saatis Laura DiLeSyst mulle näidisfaili. Ja seal olid kõik sõnad rõõmsalt suurtähtedega. Kui ütlesin, et Domani täissõnameetodi puhul loeb laps väikesi kirjatähti, siis sain vastuseks, et lähtuti Eesti traditsioonist, mille järgi 3–5-aastased lapsed loevad suurtähti. Tegelikult on lapsel lihtsam lugeda väiketähti, sest neil on „kolm korrust“ – osa tähtede mõned osad on kõrgemad, teistel madalamad, seepärast on neid visuaalselt lihtsam eristada. Lisaks on suurem osa lugemisvarast ju ikka väiketähtedes. Laura uuris siis, miks lasteaias just suurtähti õpitakse. See on osalt seotud traditsiooniga.

Tõsi, suurtähti on lastel lihtsam kirjutada. Kuid meie pusle ei ole kirjutamismäng, vaid just täissõnameetodil lugemismäng ning tõsiasi, et see on väiketähtedes, muudab ta põnevaks ka lastele, kes suurtähti juba tunnevad – väikeste tähtede avastamisel saabki neid aidata pliiats.

Lause intonatsioon

Enne mängu trükkimist tuli see veel helindada. Leidsime ühiselt, et pliiats võiks olla mehe häälega – väikelastega tegelevad lasteaias ju peamiselt naised ja on hea vaheldus, kui üks mehine pliiats neile naljakaid lauseid loeb.

Proovisime mitmeid näitlejaid ja muid meediahääli, kuni valik langes Martin Erik Metsanurgale, kes on Jussi raamatutes sisse lugenud Jänku-isa rolli. Tema mõnus tämber sobis pliiatsi lausete jaoks hästi.

Stuudiopäeva hommikul oli mul oluline koosolek, nii et jõudsin kohale alles siis, kui Martin oli esimese versiooni juba sisse lugenud. Ega see kaua aega saanudki võtta: 12 omandussõna nimetavas, 12 nimisõna, 12 tegusõna jne, kokku 60 sõna sisse lugeda. Ta oligi seda teinud sõnaliikide kaupa: „ilus, vapper, sinine, hea“, siis „ema, isa, uss, lohe“ jne.

Kui Elmet Neumann stuudiost sõnu lauseteks kokku mängis, kõlas see täpselt nagu GPS-i robot – iga sõna oli eraldi, sõna lõpus intonatsioon tõusis ja tulemus oli naljakas küll, aga mitte selles mõttes, nagu meie tahtnud olime.

Lugema õppimine kodus köögilaua taga.
Foto: Laura Päit

Proovisime nüüd teisiti: Martin luges sisse sõnad lausetena, näiteks „Julge uss peseb tänast ajalehte“. Esialgu oli see keeruline, sest nüüd hakkasid sõnad üksteisega segunema. Kuid kui ta tempot maha võttis ja väga rahulikult luges, oli tulemus suurepärane. Elmet võis eri helifailides valida suvalisi sõnu ja need kõlasid täpselt nii, nagu üks lause kõlama peab.

Inimkatsetest ka

Mu õe nelja-aastane poeg Karl oli üks esimesi, kes sõnapuslet testis. Kuna ta on puslesid varemgi kokku pannud, ei olnud tal keeruline saada valmis ilusat, sirget „ussi“ (pusle tagaküljele on trükitud ussipildid – nii on kokkupanemine lõbusam ja seda saavad teha pimesi ka need, kes juba lugeda oskavad).

Jutupliiatsit ta Jussi raamatutest juba teadis, nii puudutas ta sõnu ja kuulis lauset „Ilus isa sööb karvast autot“. Oi, kuidas see lause talle meeldis! Ta lasi seda pliiatsil mitu-mitu korda ette lugeda ja naeris iga kord. Siis puudutas ta pusletükke sõna kaupa ja kordas ise järele. Ning siis luges kogu lause ise: „Kas tead, siia on kirjutatud: „Ilus isa sööb karvast autot“.“ Ta arutas pikalt, kuidas ikka saab üks auto karvane olla ja kui suur ta peaks olema, et teda saaks süüa. Ning leidis, et asi on väga kahtlane.

Mis ongi selle mängu viimane, kuid mitte väheoluline õpetlik idee: kõik, mida kirjutatakse ja mis on trükitud, ei pruugi veel tõde olla.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!