Muutunud õpikäsitus 3: Õpetaja kiirendit kartma ei pea

25. jaan. 2019 Maarja Puistaja Tartu ülikooli haridusuuenduskeskuse spetsialist - Kommenteeri artiklit

Selles rubriigis tutvustame uudseid töövahendeid, mis aitavad õpetamist lihtsamaks, huvitavamaks ja tõhusamaks muuta.

 

Illustratsioon: Toomas Mitt

 

Start-up-firmad sobivad väga hästi uute haridusideede läbimängimiseks ja ellurakendamiseks.

Piltlikuks näiteks selle kohta, kui palju abi võib õpetajal olla kiirendist (start-up-accelerator), sobib õpetaja Krista Mustoneni ja psühholoogi-nõustaja Evelyn Eichhorsti projekt „Kriidik“, mis sai tuule tiibadesse just tänu Õpiveski kiirendile. Alljärgnevalt tutvustab Krista Mustonen oma Õpiveskiga seotud kogemusi.

Milline on sinu taust? Kas olid varem kiirenditega kokku puutunud?

Krista Mustonen: Mul on klassiõpetaja haridus, nüüdseks olen oma tööd teinud juba 18 aastat. Olen läbi käinud eri haridusastmed, alustades lasteaia- ja jätkates koolilastega. Praegu töötan põhikoolis klassiõpetajana ja teen pisut ka huvijuhi tööd. Idufirmamaailmaga mul eelnev kokkupuude puudus. Põgusalt olin kuulnud, kuidas kiirendi toimib. Tihe kokkupuude tekkis sellega siis, kui Evelyn Eichhorst leiutas õpikaaslase kriidiku, millega me töötame. Ta tegi kriidikuga esimesed sammud „Ajujahis.“

Mis on kriidik?

See on nuku kujuga vineerist plaat, millel on ehtne tahvlikate. Õpilased saavad sellele kriitidega joonistada ja kirjutada ning kõik jälle ära kustutada. Olen kasutanud kriidikut näiteks eesti keele tunnis sõnade leiutamise puhul. See on harjutus, kus esimese klassi lapsed muudavad sõnas tähtede järjekorda ja saavad nii uusi sõnu: „õun“-„nõu“, „lammas“-„sammal“ jne. Algul moodustavad nad uusi sõnu kriidiku peal, saavad tagasisidet ning kustutavad valed sõnad ära. Õiged sõnad kirjutavad aga puhtalt vihikusse. Matemaatikas õppisime kriidiku abil 20 piires lahutamist. Ütlesin lastele tehte, nad kirjutasid vastuse kriidikule ning näitasid oma vastust. Nii sain ruttu teada, kuidas kellelgi lahutamine läheb.

Kes kriidikuid valmistab?

Kriidik sai alguse „Pesapuu“ projektist, mille idee oli anda tööd tööturult eemal olnutele – et nad teeksid midagi vajalikku ja toredat. Algul oli kriidik lihtsalt üks toode, mida neil oli lihtne valmistada. Alles hiljem tutvustas Evelyn Eichhorst nukku õpetajatele ja minul hakkas mõte kriidikut nähes kohe lendama. Sealt algaski meie koostöö – otsustasime kriidiku õpetajatele võimalikult sobilikuks ja kättesaadavaks teha.

Kust tuli idee minna kiirendisse nagu Õpiveski?

Kui Evelyn mulle 2015. aastal kriidikut näitas, hakkasin seda oma õpilastega mitmes õppeaines kasutama. Panin oma ideid jooksvalt kirja. Osa ideid fikseerisin tunde planeerides, teised mõtted tulid töö käigus. Ühel hetkel, kui olime veendunud, et kriidik vajab toetavat metoodikaraamatut, sisenesimegi Õpiveskisse, mille kohta Evelyn sai infot ühelt „Ajujahi“ mentorilt. Õpiveski sobis meile väga hästi, sest seal oli keskendus haridusel ja meie mõte oli teha metoodikaraamat koolidele. Poolteist kuud nõustati meid, kuidas metoodikaraamatut teha, ja ülejäänud poole aastaga saimegi valmis raamatu, kus on kirjas ikka väga palju kriidiku kasutamise võimalusi kõikides õppeainetes.

Mis kogemuse Õpiveski andis?

Põnev, kiire, uudne! Palju oli huvitavaid inimesi ja seminare. Algul tutvusime projektide majandusliku ja turundusliku poolega, hiljem läks töö lahti metoodikaraamatu kallal. See oli väga intensiivne periood, sest kõik kestis vaid poolteist kuud.

Pidime Evelyniga iga kord Pärnust kohale sõitma. Üksinda ma vist polekski läinud, sest eelarved, turundus ja nii edasi pole üldse minu teema. Selle eest pean tänama Evelyni, kes on olnud nendes asjades osav. Eks me täiendasime teineteist: mina metoodika ja pedagoogilise poole pealt, tema oma ettevõtlusteadmistega.

Energiat andis juurde teiste meeskondade põnevate asjade nägemine. Näiteks üks tiim tahtis teha „Tõe ja õiguse“ põhjal lauamängu, teine ehitas hammasratastega mehaanikalauda, et selle abil lastele inseneritööd õpetada. Leidsin sealt mitu õpiobjekti, mida saan oma töös kasutada.

Kas töö kõrvalt oli keeruline lisaprojektiga tegelda?

Mõnikord pidin töölt varem ära küsima, et õigeks ajaks Tartusse jõuda. Õnneks oli minu eelmises töökohas, kus ma kriidikuga alustamise ajal töötasin, väga toetav koolijuht Evelin Kokk, kes elas minu tegemistele kaasa ja toetas igakülgselt. Väga täpselt pidin oma aega planeerima. Talvel nägime sedagi, kuidas mõned enne meid Tartu poole läinud autod olid pargitud libeda tee kõrvale kraavi või isegi vastu puud, kuid meie jõudsime alati õnnelikult sihtkohta.

Kuidas ennast rasketel hetkedel motiveerisid?

Tuletasin endale meelde, et nii lahe asi nagu kriidik ei tohi õpetajatele tundmatuks jääda. Teiseks on hea tunne, kui jõuad oma põhitöö kõrvalt midagi veel teha. Pealegi on seda hea oma CV-s näidata.

Innustust andis seegi, kui saime teistelt kinnitust, et teeme midagi vajalikku. Näiteks suutsime Evelyniga „ära tinistada“ ühe mentori, kes suhtus algul meie tootesse skeptiliselt. „Tahvel ja kriit on ammu leiutatud. Mis siin erilist on?“ ütles Uuno Puus, üks mentoritest. Hiljem tegime temaga projektiväliseltki koostööd, kuigi ta polnud isegi meie grupi mentor.

Milline oli parim kogemus, mille Õpiveskist kaasa võtsid?

Õppisin seal lühidalt ja selgelt oma ideed tutvustama. Ka sõnavara täienes, kõik need liftikõned ja muud teemaga seotud keelendid. Neid tuli juurde nii palju, et ei oska hetkega kõigi kohta näiteidki tuua. Õppisin ka uusi töövõtteid. Näiteks kuuenda klassi õpilased korraldasid mul oma ürituse kiirendi tööetappe järgides: planeerimine, miks on just sellist üritust tarvis, kelle jaoks, eelarve, kust sponsoreid leida jne. Kõike seda tegime visuaalse kavandamise meetodiga, mille Õpiveski kiirendi koolituselt kaasa sain. Lõpuks said lapsed proovida ka oma idee mahamüümist, kasutades liftikõnet jm kiirendist õpitut.

Miks peaks õpetajad minema kiirendisse?

Uued kontaktid, kogemused ja kohad. See on võimas! See on võimalus, mis võib avada uksed täiesti uues suunas. Väärt idee puhul on kiirendi väga hea hüppelaud. Isegi siis, kui kõik pole veel lõpuni välja mõeldud, leiab endale kiirendist mõttekaaslasi ning targemaid inimesi, kes sul ideed teostada aitavad. Nagu näiteks Uuno Puus, kes polnud meie mentorgi, aga hakkas kaasa elama. Kui idee kannab, siis saab kiirendist kinnitust ja julgust, mis aitab asjaga edasi tegelda, nagu see juhtus meiega. Ka negatiivne tagasiside on oluline, sest siis saab oma ideed korrigeerida, täiustada ja arendada.

Korralik pingetaluvuse test on kiirendi ka kindlasti. Meie õpetajatena teame, mis on pinge, kuid kiirendi paneb õpetajadki proovile: kas suudame tähtaegadest kinni pidada ja ennast kiiremini mõtlema sundida.

Kas kiirendi on hea viis hariduse edendamiseks?

Mõne idee puhul on kiire lähenemine hea, teise puhul on vaja pikemalt ja põhjalikumalt süveneda. Mulle meeldiks, kui kiirendi ei seostuks ainult arvutimaailmaga, vaid ka millegi käega katsutavaga ja Õpiveskist tuligi lahedaid töövahendeid, mida on koolides mõnus kasutada. Hammasratastega mehaaniline laud on üks suurepärane näide sellest, kuidas kiirendist võib tulla midagi käega katsutavat. Teisest küljest saab kiirendist probleemi lahendamise efektiivseid meetodeid, mida olen juba koolis oma õpilastega kasutanud.

 


Õpiveski raames valminud õpiobjektidega on võimalik tutvuda nende kodulehel www.pedagogicum.ut.ee/et/projektid/opiveski.

Kriidiku tutvustus https://drive.google.com/file/d/1B-SQYh1U98_wLtPgL54D1wGr6khpDR53/view.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!