KULTUUR

Tasuta lõunaid pole olemas

18. jaan. 2019 Kristi Stahl lasteklubi Väike Päike suhtekorraldaja - Kommenteeri artiklit

Kristi Stahl.

Riigikogu valimised on ukse ees ja valimislubadused kõlavad kaunimalt kui kunagi varem. Nende katteallikad ja tagamaad jäävad tihtilugu aga osaliselt varjatuks või vähemasti arusaamatuks.

Pere kolmanda lapse sünni soodustamine on jõuliselt käima läinud ja üsna edukaks kujunenud: poliitikute, avaliku elu tegelaste, tuntud blogijate, aga ka täiesti tavaliste eestlaste perre on saabunud kolmanda lapse buum. Mis seal salata, ka mina ise olen kolme lapse ema.

Seega on loogiline, et lapsevanemate hääli on hakatud koguma suurte ja kõlavate loosungitega. Keskerakond lubab esimese ja teise lapse toetuse tõsta 55 eurolt 100-ni kuus, vähemalt kolm erakonda (Vabaerakond, Sotsiaaldemok-raatlik Erakond ja EKRE) lubavad kõigile lastele tasuta alusharidust, Reformierakond aga loob uut Põhjamaad, mille elanikkond kasvab jne.

Tundub, et lastega peresid on tabanud tasuta asjade laviin: saage aga lapsi, riik maksab raha ja annab kõik teenused tasuta pealekauba. Kas keegi julgeb selles kahelda? Kas keegi julgeb avalikult küsida, mille arvelt see tuleb või mis juhtub kvaliteediga?

ENSV-s oli ju ka tore: kõigil oli töökoht, kõigil oli eluase ja kõik kandsid täpselt samu kummikuid ja jopesid, aga poest banaane ja mandariine ei saanud, reisimisest rääkimata. Samamoodi nagu Eesti pole veel Euroopa viie rikkama riigi seas, tuleks ka praegu piimajõgede ja pudrumägede lubamisse suhtuda pigem skeptiliselt.

Eesti Vabaerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu näeb ette tagada tasuta kodulähedane lasteaiakoht kõigile lastele üle Eesti. Populistlike valmislubaduste skaalal vähemalt 9-palline lubadus, kas pole? Hinnanguliselt läheb see maksma 65 miljonit eurot aastas. Raha plaanitakse leida keskvalitsuse kulude kokkuhoiu kaudu, aga seda, kust raha päriselt tuleb, veel ei tea. Eelnõu seletuskiri ei sisalda kahjuks piisavalt selgitusi sellise mitmetahulise ja olulise muudatuse planeeritava läbiviimise kohta.

Ka haridus- ja teadusministeerium juhtis oma mittetoetavas arvamuses tähelepanu sellele, et regulatsioon jätab nii mõnedki kohad selgusetuks, sealhulgas kas munitsipaal- ja eralasteasutusi koheldakse võrdselt või erinevalt.

Oluline on selles kontekstis aru saada, et juba praegu maksab üks lasteaiakoht hinnanguliselt 400–500 eurot lapse kohta kuus, millest lapsevanema kanda on vaid kuni 20% valitsuse kehtestatud palga alammäärast. Näiteks Tartu linnas on lasteaia kohatasu 70,50 eurot, millele lisandub toiduraha, Tallinnas 61 eurot ja linn tasub toidu maksumusest 2 eurot päeva kohta. Pärnus on kohatasu 56,40 eurot, aga Mustvee vallas ainult 13 eurot.

Lasteaia kohatasu on üle Eesti väga erinev ja selle maksumus sõltub eelkõige linnade ja valdade võimekusest ning prioriteetidest. Piirkondades, kus elatustase on madalam, on ka koha-tasu väiksem. Julgen arvata, et kvaliteetse ja läbimõeldud teenuse eest on lapsevanem ka edaspidi nõus oma panuse andma, räägitakse ju ikkagi meie kõige kallimast varast, lastest.

Kõige mõistlikuma arutluskäiguga selles küsimuses on välja tulnud erakond Isamaa, kes toetab vajaduspõhist süsteemi, kus lasteaiakoht on tasuta mitmendale lapsele peres või majandusraskustes perede lastele. Ka praegu saavad raskustes pered taotleda lisatoetusi, Tartus on pere teise lapse lasteaiatasu poole väiksem ning alates kolmandast lapsest lasteaia kohatasu ei küsita. Paindlik ja vajaduspõhine arvestus on lasteaiatasudel ka näiteks Soomes.

Kuna alusharidus ei ole kohustuslik, tundub tasuta teenuse puhul kõige suurema ohukohana just efektiivsuse kadu ja kvaliteedi langus. Omavalitsus ei saa enam kontrollida oma kulutusi lasteaiale ja võib suurema rahastuse lootuses hakata riigiga manipuleerima.

Lapsevanema seisukohast vaadatuna kaob ära vajadus näiteks puudumisest teatada, sest nii-öelda rahatrahvi sellega ei kaasne: kõik toidu- ja kohakulud katab nii ehk naa riik. Juba praegu, kui Tallinnas on kohatasu 61 eurot kuus, käib lasteaedade sõimerühmades kohal palju vähem lapsi, kui nimekirjas on. Kuna kuutasu on alati sama ja toidukulud hüvitab kohalik omavalitsus, puudub põhjus eelnevalt teada anda, kas laps hommikul tuleb või ei, kurdavad lasteaednikud.

Lisaks võtaksid eeldatavasti tasuta koha vastu kõik, kelle lapsele seda pakutakse, ja tagajärg on täis rühmanimekirjad, kuid tühjad ruumid ning ebaefektiivne aja-, raha- ja inimressursi-kasutus. Kulud maksavad aga lõpuks kinni ikka maksumaksjad.

Teine ohukoht on kättesaadavuse piiramine seaduslike võtetega. Põhimõtteliselt toimuks sama, mis juhtus suurema hambaravihüvitisega: riik hakkas kompenseerima suuremaid summasid, aga tingimused olid nii karmid, et enamik hambaarste sellega ühineda ei saanudki. Tulemuseks on hoopis see, et hüvitist kasutatakse mitu korda vähem kui varem. Ka piirkondlikud erinevused peaksid ühtse riikliku teenuse puhul kaduma ja mõne lasteaia jaoks olulisel traditsioonil, õppekavavälisel tegevusel, on oht rahastust mitte saada (ujumisõpetus, meediaõpe, robootika vmt).

Kokkuvõtteks leian, et praegu pole Eestis kõige suurem mure mitte alushariduse kehv kättesaadavus, vaid kvalifitseeritud personali ja tugispetsialistide nappus. Planeeritavast 65 miljonist eurost oleks palju rohkem kasu hoopis logopeedide, eripedagoogide, sotsiaalpedagoogide ja psühholoogide palkamiseks meie lasteaedadesse, kasvõi osalise koormusega.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!