Enam kärbsepesa tegijaid!
Sirje Pärismaa.
Keskealiste põlvkond mäletab oma kooliajast ülelinnalisi õppe-tootmiskombinaate, kus gümnasistid said ühel päeval nädalas käia kutseoskusi omandamas. Valikus oli näiteks müüja, autojuhi, masinakirjutaja, õmbleja eriala. Koos keskkooli lõputunnistusega saadud kutsepaber oli abiks neile, kes soovisid edasiõppimise üle veel mõtiskleda, jäid kooli ukse taha või eelistasidki hoopis tööle minna. Iganädalane kiirhüpe andis pildi, mida üks või teine töö endast kujutab, ja vähendas tulevikuvaates sinisilmsust.
1990. aastatel nimetati kombinaadid ümber õppekeskusteks, nende arv vähenes, kuni uue aastatuhande algul panid viimasedki poe kinni. Uute aegadega tulid uued suunised.
Nüüd, mil plaanis luua katseliselt hariduskonsortsiumid, võiks kombinaatide-õppekeskuste kogemusi meelde tuletada. Mitmed neid asutusi juhtinud inimesed, nagu näiteks Tanel Linnus, on praegugi hariduselus aktiivsed ja häälekad kaasarääkijad.
Kui tahame, et meil oleks vähem suuga suure linna ehitajaid ja enam neid, kes oma kätega kas või kärbsepesa valmis teeksid, on vaja kutse- ja üldhariduskoolide suhetes ja suhtumises kiiret muutust. Et tegelikust koostööst saaks asja, peame esmalt lahendama õppekavade küsimuse, leiavad nii kutsekoolide kui ka gümnaasiumide juhid.
Kogu maailma ei pea noor kooliajal sülle haarama – lepime viimaks kokku, et nii gümnaasiumis kui ka kutsekoolis on kindel arv ühiseid kohustuslikke kursusi. Õppe- ja ainekavade maht ja sisu on aga korrigeerimisest hoolimata ikka veel ülepaisutatud. Ainekavade arenduses kaasalööjatele tundub iga teema ju niiii tähtis, et loobuda ei raatsita millestki.
Lugupeetud arendajad, kutsuge kampa kolleegid kutsekoolidest, keda mõnigi aulik gümnaasiumiõpetaja peab võib-olla teisejärguliseks, kuid kel suured kogemused õppekavade reformimisel. Nemad puutuvad iga päev kokku kireva seltskonnaga ja peavad pidevalt valima, mis on oluline. Nad oskavad aineid ka põnevalt lõimida.
Näiteks Kuressaare ametikooli õpetaja Merit Karise lõimitud disaini- ja LTT-õpe algab muusikaminutitega. Kutsekooliõpetajad oskavad lõimida matemaatikat, inglise keelt, kujutavat geomeetriat ja kunstiajalugu. Järgimist väärivaid näiteid võib tuua igast koolist.
Elu ise suunab koostööle. Küllap on varsti nii, et õpilased ei õpigi enam konkreetses õppeasutuses, vaid õppekaval, liiguvad ringi ja saavad tehtud valikuid aeg-ajalt ka korrigeerida.
Kui tõmbekeskuses või vallas on nii gümnaasium kui ka kutseõppe kool, saaks koostada koolidele ühise õppekava vastavalt kummagi kooli plaanidele ja vajadustele. Ühised põhiained 1,5 õppeaastat ja edasi kummalgi harul oma. Kutsekoolis oleks praktilise õppe osa ja gümnaasiumis eriained. Analoogia kõrgkoolidega, kus erinevad kutsed saavad koos osa aineid ja eraldi omajagu. Igal aastal täituvad uued klassitäied ja nii see kestaks. Hea planeerimise korral leevendub ka õpetajate vähesuse küsimus. Olgu siinkohal mõte toorevõitu, kuid ka Tartu ülikooli näitel, kus on eri maju küllalt. Pealegi tänased õppurid on mitmekülgselt enam arenenud ja põhiharidust ka palju – 9 aastat. Artikli kirjutajal on rida häid mõtteid, koos kutsekooli ja lapsevanemate arvamustega võiks sellel olla jumet.