KULTUUR

Filmirežissöör Tanel Toom „Tõe ja õiguseni“ jõudmisest

1. veebr. 2019 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Tanel Toom loodab, et pärast filmi vaatamist võtavad inimesed kätte ka Tammsaare raamatu. Foto: Tiina Vapper

 

20. veebruaril esilinastub Anton Hansen Tammsaare samanimelise romaani esimese osa ainetel valminud film „Tõde ja õigus“, mille stsenarist ja režissöör on Tanel Toom.

 

Kuidas te end enne esilinastust tunnete? Kas väike närv on juba sees?

Praegu on filmi juures veel nii palju teha, et ma ei oska närveerida, aga usun, et päev enne esilinastust see tunne tuleb.

Kui kaua selle filmi tegemine ühtekokku aega võttis?

Mõte hakkas idanema 2010. aastal ja nüüd on aasta 2019. See on normaalse pikkusega periood filmi tegemiseks, eriti sellise mahuka materjali puhul. Ainuüksi võtteperiood ise kestis poolteist aastat ja kokku oli meil 75 võttepäeva. Algusest peale oli selge, et me ei saa kõike ühe aastaga filmitud, sest kui Andres Vargamäele tuleb, on maa söötis ja talu väiksem, hiljem on põllud küntud ja uusi hooneid juurde ehitatud. Pealegi toimub tegevus pika ajaperioodi jooksul ja eri aastaaegadel.

Millal te ise esimest korda “Tõde ja õigust“ lugesite?

Paraku pean tunnistama, et kuulun nende hulka, kes suutsid selle romaani lugemisest kooli ajal kõrvale hiilida. Pärast keskkooli lõppu hakkas mul selle pärast piinlik ja kui kaitseväkke läksin, võtsin raamatu kaasa mõttega selle seal läbi lugeda. Aga selleks ei jäänud aega. Sõjaväest tulles astusin Tallinna pedagoogikaülikooli filmi ja video erialale. Elasin väikeses üüritoas, kus „Tõde ja õigus“ oli mul kogu aeg riiulil ootel, aga lugemiseni endiselt ei jõudnud. Lõpetasin Eestis filmikoolis bakalaureuse ära ja magistrantuuri läksin juba Inglismaale, raamatu võtsin endaga muidugi kaasa.

Olen seda tüüpi inimene, et mul on väga raske mitut asja korraga teha. Kui ma millelegi sada protsenti pühenduda ei saa, siis ma parem ei tee. 550-leheküljelisse romaani ei saa muude asjade kõrvalt süveneda, ootasin õiget hetke.

Ja see hetk saabus?

Jah. Tagantjärele olen mõelnud, et ilmselt see pidi nii minema ning võib-olla saigi minu puhul otsustavaks see, et ma „Tõde ja õigust“ kooliajal ei lugenud. Võttis kümme aastat, kuni avasin raamatu, mis oli mul aastaid igal pool kaasas olnud ja millega mul oli tekkinud juba tugev side. Igatahes, kui olin lugemisega poole peale jõudnud, sain aru, et ma ei olekski tohtinud seda varem lugeda, muidu oleksin elamuse enda jaoks ära rikkunud. Selge on see, et Tammsaare ei kirjutanud seda teost 17-aastastele, kellel on veel keeruline selle sisu mõista ja tõeliselt nautida. Raamatu lõpus olin täiesti kindel, et tahan ja lausa pean sellest filmi tegema. Sain sellest loost väga suure elamuse. See puudutas mind.

Siis ei teadnud te veel EV100 filmikonkursist midagi?

Ei teadnud, filmi mõte tuli enne seda. Aga olin juba produtsent Ivo Feltile rääkinud, et tahaksin väga seda filmi teha, kuigi sain aru, kui suur vastutus sellega kaasneb. Tema arvas, et võiksin proovida. Kui siis mõne aja pärast konkursiteade tuli, otsustasime konkureerida. Andsin endale aru, et projekt on väga suur. Kohe oli ka selge, et kui juba teha, tuleb teha nii, nagu raamat väärib. Ja seda kõikides aspektides. Näiteks ei näinud ma võimalust minna filmima Tammsaare sünnipaika n-ö päris-Vargamäele, kuna seal on muuseum ja kogu seda kohta on palju nüüdisajastatud.

„Tõe ja õiguse“ põhjal filmistsenaariumi kirjutada ei olnud ilmselt lihtne.

Seda küll. Üks esimesi asju oligi struktuuri loomine. Selle peale kulus umbes aasta: tuli läbi mõelda, mida võtta, mida jätta, kuidas filmidramaturgia üles ehitada. Film on hoopis midagi muud kui raamat. Raamat on episoodiline, seal puudub põhjuse-tagajärje seos, aga filmilugu töötab nii, et iga järgnev asi kasvab välja eelmisest.

Esimene, mida tegin, oli see, et joonistasin ajatelje, mida hakkasin pidevalt täiendama. Filmi tegevus saab alguse aastal 1872 ja hõlmab umbes 25-aastast perioodi: kui filmi alguses on Andres 29-, siis lõpus 56-aastane. Kõigepealt üritasingi sündmused kronoloogilisse järjekorda panna. Tammsaare raamatus ju aastaarve ei maini. Sündmused tuli paika panna sündide, surmade, kirjelduste ja vihjete järgi romaanis. Kui teoses on mainitud, et miski toimus nädal enne mihklipäeva või mõni päev pärast nelipühi, tuli appi võtta ka rahvakalender. See oli pikk, põnev ja avastusrohke töö. Päris lõpuni kõik sellest hoolimata ei klapi, mingid augud on ikka sees.

Kuidas te end 150 aasta taguse aja tööde, tegemiste, tööriistade ja kommetega kurssi viisite?

Ega see kõik mulle nii võõras olnudki. Minu vanavanemate ja isa sünnikodu on Muhu saarel Võikülas. Olen koos õdedega kõik oma lapsepõlvesuved seal veetnud. Me ühtaegu armastasime ja vihkasime seda kohta, sest pidime põllul abiks olema, rohima, kartuleid maha panema ja üles võtma, õunu korjama, muru niitma. Tööd tuli kogu aeg teha. Nähes, kui palju mu isa seal praeguseni rühmab ja rahmeldab, ei olnud mul Tammsaare teost raske mõista. Seda ma teadsin, mis on rehetuba, üht-teist sain isalt küsida, aga paljude asjade kohta tuli ka lugeda ja uurida, alustades Eesti vanast taluarhitektuurist ja lõpetades sellega, millal midagi põllule külvatakse, millal väetatakse või mis asi on kõrrekünd. Õnneks oli igale küsimusele vastuse leidmiseks lahkesti abiks hulk asjatundjaid vabaõhumuuseumist ja põllumajandusmuuseumist – näitlejatega käisime harjutamas, kuidas täpselt külvamine käib, kuidas tuulatakse ja vagusid sisse aetakse. Mida rohkem ma sellesse maailma sukeldusin, seda rohkem hakkasin ette kujutama ja tõsimeeli ka oma elukaaslast veenma, et kunagi peaksime endalegi rajama maale majapidamise, kus oleksid veised, lambad ja muud taluloomad.

Kui palju on filmis alles jäetud Tammsaarele iseloomulikku keelt ja ütlemislaadi?

Seda on seal väga palju. Hiljem mõtlesin isegi, et oleks võinud seda ehk rohkem muuta. Keegi mind selles ei suunanud, otsus tuli kuidagi iseenesest. Loomulikult tuli teksti puhastada ja lühendada, aga paljudes stseenides on keelepruuk sama mis raamatus.

Millisele romaani paljudest teemadest film keskendub, kelle lugu see on?

Usun, et elu lõpus soovib igaüks, et tema kõrval oleksid armsad inimesed, kes temast hoolivad ja kellest tema hoolib. Andres kaotab oma põikpäisuse tõttu kõik selle, mis tal alguses olemas on ja mida ta suure töötegemise kõrvalt isegi tähele ei pane. Nii et see on ikka selle mehe lugu, kes unistuse saavutamise nimel toob ohvriks oma lähedased. See on traagiline, valus ja keeruline teema. Mida rohkem ma püüdsin Andresest aru saada, seda rohkem hakkasin nägema paralleele iseendaga – ja ega see kõige mõnusam moment olnud. „Tõe ja õiguse“ puhul paeluski mind kõige rohkem, et need on üldinimlikud teemad, millest Tammsaare räägib.

Milline etapp filmi tegemise juures oli kõige keerulisem: stsenaariumi kirjutamine, näitlejate ja võttepaikade leidmine, filmimisprotsess, montaaž?

Omamoodi kõik. Öeldakse, et film sünnib kolm korda: esimest korda paberil, teist korda platsil ning kolmandat ja viimast korda montaažis.

Kirjutamise hetkel mõtlesin, et kirjutada on kõige raskem, ja omamoodi oligi, sest valikuid tuli kogu aeg teha. Samamoodi oli ka hiljem montaažis, sest oli stseene, mis sisse ei mahtunud. Isegi kui tegu on õnnestunud stseeniga, kuid filmi kontekstis on näha, et film töötab ka ilma selleta, tuleb see välja jätta. Nii see kahjuks on. Seda enam, et film kestab niigi kaks tundi ja 45 minutit.

Kas ka võtete käigus tuli midagi muuta?

Ikka tuli. Kirjutan tihti võtete ajal mingeid kohti ümber, et tulemus oleks parem. Filmi loomise juures on palju faktoreid, millega peab arvestama: ilm, tehnika, loomad, krooniline ajapuudus. Isegi kui oleme eelnevalt näitlejatega palju proove teinud, võib platsil selguda, et stseen ei tööta sellisena, nagu see oli planeeritud üles võtta. Siis tuleb kohapeal kiiresti leida võti, kuidas see tööle saada. Või kui hommikuse päikese asemel kallab vihma, peab otsustama, kas filmida vihmaga, viia stseeni tegevus õuest rehe alla või lükata selle filmimine üldse edasi, mis omakorda tekitab kohe järgmised probleemid. Tihti tuleb kõik käigupealt ümber mõelda, kuid see ei tohi sind rivist välja lüüa, see on osa filmitegemise protsessist.

Kas olete seda tüüpi režissöör, kes enne jonni ei jäta, kui on tulemusega rahul?

Ma tõesti ei jäta enne jonni, seda teavad kõik. Selles suhtes olen üsna Vargamäe Andrese moodi.

Kuidas te filmimeeskonna valisite?
See oli lihtne, sest olin enne nende inimestega koos tööd teinud. Minu soov oli algusest peale, et Rein Kotov filmiks, Jaagup Roomet oleks kunstnik, Kristiina Ago teeks kostüümid, Matis Rei heli ja Tambet Tasuja monteeriks. Oluline on, et ma režissöörina neid inimesi usaldan ja neisse usun. See, et ma need inimesed oma meeskonda ka sain, on puhas õnn.

Keda te kõige rohkem seda filmi vaatama ootate?

Üks inimene, keda ma väga oleksin kinosaalis näha tahtnud, ei saa kahjuks enam tulla. Minu eesti keele ja kirjanduse õpetaja prantsuse lütseumis Lemme Siil lahkus meie hulgast eelmisel aastal. Kooli ajal sain kirjandite kirjutamise eest enamasti nelja miinuse või kolm plussi. Meie õpetaja oli vaikne ja armas inimene, kes kirjutas hinde juurde alati julgustava märkuse: „Te suudate paremini!“ Oleksin tahtnud, et ta näeks, et tema õpilane, kes kooliajal „Tõde ja õigust“ läbi lugema ei vaevunud, on teinud nüüd sellest filmi. Hea, et ta vähemalt teadis, et ma seda filmi teen. Mõni aasta tagasi oli meil klassikokkutulek ja ma jõudsin talle seda öelda.

Loomulikult on mul hea meel, kui võimalikult paljud seda filmi vaatama läheksid. Üks salasoov ongi mul olnud tuua see lugu ja Tammsaare inimestele lähemale. Igal eestlasel on „Tõe ja õiguse“ kohta oma arvamus, ka neil, kes ei olegi seda lugenud. Tahaksin, et kõik, kes on romaani aastaid tagasi lugenud, seda kooli ajal lugema sunnitud või mitte kunagi lugenud, võtaksid pärast filmi vaatamist „Tõe ja õiguse“ kätte. Olen veendunud, et seda raamatut peaks iga eestlane lugema.

Kas olete mõelnud veel mõne Tammsaare teose põhjal filmi teha?

Mul on Tammsaare loomingu vastu väga soojad tunded ja ma ei välista, et tahan kunagi tema juurde tagasi pöörduda.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!