Hernestel põlvitamise aeg on möödas

15. veebr. 2019 Helen Hirsnik sotsiaalpedagoog - 13 kommentaari

Helen Hirsnik.

Vastuseks Aare Külaotsa artiklile „Kuidas kaitsta õpilast?“ (Õpetajate Leht, 01.02).

Viimasel ajal on tekkinud jõuline diskussioon selle üle, milline peab olema kool kui haridus- ja kasvatusasutus. Paikuse põhikooli direktor Aare Külaots esitab 1. veebruari Õpetajate Lehes lapsevanematele iroonilise valiku: „Sügisel pakume vanematele välja võimaluse teha valik, millises klassis soovib tema laps õppida. Kui klassis A, siis jälgime rangelt ministeeriumi, tervisekaitse ja teiste ametkondade ettekirjutusi: laps tuleb kooli siis, kui ärkab, ta ei pea kodutöid tegema, hindeid ei panda, söögivahetund toimub vastavalt soovile jne. Klassi B astunud õpilane tunneb aga kella ja kontrolltööde kalendrit, teab, et kodutööd ongi kodus tegemiseks, suudab mäletada rohkem kui ühe tunni materjale, teeb kontrolltöid, eksameid ja tasemetöid, enesekontrolliks vabatahtlikult Innove teste ega käi õppetöö ajal vanematega puhkusereisil.“

Loodan, et tegemist on kirjandusliku liialdusega, mitte katsega naeruvääristada paljude pedagoogide, sotsiaalpedagoogide, psühholoogide ja psühhiaatrite muret laste hakkamasaamise ja vaimse tervise pärast.

Ülevaate olukorrast ning võrdluse teiste riikidega annavad uuringud, mis ütlevad, et meie õpilased ei tunne end koolis piisavalt turvaliselt ning kaasatuna ja tunnetavad koolitöö pingelisust. Me ei saa mitte kunagi lõpuni teada, kuidas üks või teine laps end ümbritsevat tajub, kuid head pedagoogi iseloomustavad kaks sügavat uskumust: esiteks, et iga laps on väärtuslik, ja teiseks, et iga laps peab koolis, kus ta veedab suurema osa ärkveloleku ajast, tundma end turvaliselt. Mitte muretsedes ja kartes õpetajaid, kontrolltöid ja halbu hindeid. Vaid olles rõõmus, rahulik, avatud ja uudishimulik – nii, nagu meie täiskavanutena tahaksime end tunda oma töökohas.

Ühiskond meie ümber on muutunud, muutuvad täiskasvanud ja lapsedki. Küllap mõeldi koolikorrast kui ainuvõimalikust ka sada viiskümmend aastat tagasi, kui oli üsna tavaline, et karistuseks tuli hernestel põlvitada ja taluda joonlaualööke vastu näppe.

Kui ühiskond muutub, peab muutuma ka kool. On ilmnenud, et senisel traditsioonilisel pedagoogikal põhinev kool ei anna lastele kõiki vajalikke oskusi ühiskonna kiirete muutustega kohanemiseks. Pigem vastupidi: uuringud näitavad, et väga paljud noored on hädas vaimsete probleemidega ja vajavad abi. Teisisõnu vajavad nad kaitset. Mitte kuidagi ei saa nõustuda, et hirmuvaba õpikeskkonna loomine on õppimise kui tööharjumuse kujundamise vastand. Vastupidi, hirmuvaba õhustik toetab õppimist. Vastasel korral leiame end peagi ühiskonnast, mis on täis katkiseid inimesi, kes ei pruugi enam olla võimelised „vana hea tööharjumuse“ praktiseerimiseks. See tähendab, et me kaotame inimesi – nii otseses kui ka kaudses tähenduses.

Uuendused ei tähenda õppimise vähendamist

Uuendused tähendavad muutust. Muutust mõttemaailmas ja suhtumises. Õppimine ja õpetamine on oma olemuselt juba muutunud. Laialdaste teadmiste asemel räägime rohkem oskustest – oskusest leida ja analüüsida informatsiooni, oskusest teha koostööd nii päriselus kui ka arvutis. Oskusest õppida iseennast rohkem tundma. Oskusest tulla toime selles tulevikumaailmas, millest meil praegu veel õiget aimdust ei ole.

Sotsiaalpedagoogid, eripedagoogid ja psühholoogid teavad väga hästi, et austuse ja hoolimisega on võimalik ära teha palju rohkem kui rangete, arutamist mittesallivate reeglitega.

Koolipäeva hilisem algus

Tööpäeva hiline algus on maailmas leviv suundumus. Ka kontorites ei alustata tööpäeva enam rangelt kell kaheksa. Kasvueas lapse vaim ei ole valmis varahommikul informatsiooni aktiivselt vastu võtma ja töötlema.

Kui mureks on vanemate tööpäeva ja lapse koolipäeva alguse ebasünkroonsus, aitab seda lahendada lihtne skeem: tunnid algavad näiteks kell 9, kuid koolimaja on avatud juba kella 7.30-st – nii nagu vanasti, kus tegelikuks „tegelejaks“ ja turvalisuse tagajaks oli koolitädi. Varem kooli tulnud lapsed võivad soovi või vajaduse korral pingevabalt teha juhendatult õppetööd, ette või järele õppida ja vastata. Algklassiõpetajad on nii võimekad küll, et suudavad kordamööda varem kooli tulnud lastele abiks olla.

Vanemate kooliastmete õpetajad saavad jagada nädalapäevad aine või valdkonna kaupa. Võimalusi on palju ja vahetustega ei kaasneks oluliselt suuremat töökoormust. Ja veel: koolimajad on täis võrratuid andeid ja suurepäraseid tegijaid. Äkki on matemaatikaõpetaja nõus jagama oma pikaajalist akrobaatikakogemust ja teeb hoopis hommikuvõimlemist? Kool võiks ometigi olla koht, kus tehakse küll tööd, aga kus on ka tore!

Raske koolikott ning kontrolltööde arv

Aare Külaotsa idee leida raha riigieelarvest topeltõpikute jaoks, et koolikott oleks kergem, on igati hea. Samas tasub aeg-ajalt vaadata kriitiliselt üle kõik koolis kasutusel olevad õppematerjalid. Ehk on koolikotis midagi sellist, mida ei pea iga päev kaasas kandma?

Haridus- ja teadusministeerium esitab nõudeid kontrolltööde arvule seni, kuni osa õpetajaid ja koolijuhte ei tunnista, et meie laste õpikoormus on ebamõistlikult suur. Liigagi tihti kurdavad lapsed: „Õpetaja nimetas seda tunnikontrolliks, kuigi tegelikult on see kontrolltöö!“

Isegi ülikoolis ei õpita korraga nii palju, nagu peavad õppima meie põhikoolide õpilased. Ülikoolis keskendutakse korraga ühele ainele ja eksamile, leitakse seosed, analüüsitakse neid ja tehakse järeldused. Nõnda omandatakse teadmised, mis jäävad kestma kauemaks kui üheks tunnikontrolliks.

Koolirõõm aitab õppida

Ja lõpuks, siinse kirjutise alguses pakutud valikud jätavad kõrvale ühe olulise komponendi – koolirõõmu. Just koolirõõmust jääb meie koolides puudu. Õnneks on meil juba ka hulk edumeelseid koole ning lasteaedu, kus koolirõõm, rõõm kohtumisest klassi- või rühmakaaslaste ja õpetajatega, rõõm huvitavatest ainetundidest, pingutusest ja eduelamusest on sama tähtis kui õppeainete omandamine. Nende heade koolide ja lasteaedade tegemistest on Tartu ülikooli eetikakeskuse kooli ja lasteaia töörühm saanud lugeda „Hea kooli“ ja „Hea lasteaia“ tunnustusprogrammis osalejate suurepärastest eneseanalüüsidest. Sellised koolid ja lasteaiad meil juba on, ja sinna lähevad hommikuti rõõmuga nii lapsed kui ka õpetajad.

 

Helen Hirsnik on sotsiaalpedagoog ja Tartu ülikooli eetikakeskuse „Hea kooli“ projektijuht.


13 kommentaari teemale “Hernestel põlvitamise aeg on möödas”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Ilus näide,
    kuis “moodne” paljusõnaline ja teaduskauge koolikäsitlus tänases Eestis levib… Kui loo autor tunneks kahe ja poole tuhande aasta vanust pedagoogikat, arengupsühholoogiast rääkimata, siis ta praktikust koolijuhti “hernestel põlvitamisega” ei ründaks. Ja kus on see “jõuline diskussioon”? On vaid kommertsmaailmas võõraid kultuure järele ahvivate “spetsialistide” MONOLOOG, mõne julge praktiku mõnusa huumoriga (nagu Aare Külaots) repliik ja paari eesti pedagoogikateadlase (üks toksib neid tähti) mõtlemisele kutsuv hädakisa…

    Kui loo autor oleks valmis tunnistama, et ÜRO lapse õiguste konventsioonis (1989) on vastuolud TEADUSEGA, siis võiks tekkida isegi diskussioon!

  2. uss ütleb:

    Mulle tundub, et lugupeetud sotsiaalpedagoogil ei ole aimugi sellest, millest ta kirjutab. Koolis on õppekava ja seda on vaja täita, sellest, kas nii umbes 30 tundi nädalas ainuüksi klassi ees seisnev matemaatikaõpetaja on nõus jagama oma pikaajalist akrobaatikakogemust või mitte, ei sõltu siin mitte midagi. See on huvikooli teema. Kool peab õpetama mh ka tööd tegema ja see tähendab ka seda, et kõik ei peagi tore olema, aga põhilised asjad tuleb siiski selgeks saada. Külaots kirjutas pigem sellest, et on neid lapsi, kes segavad sellisel määral muud seltskonda, et normaalviisil ei ole võimalik tööd teha. Kui klassis on vahel 5-6 või ka rohkem erilisemat last, siis ei ole õpetajal võimalik igaühte individuaalselt suhtuda. Lugupeetud sotsiaalpedagoog võiks projekti juhtimise asemel minna täiskohaga tööle kooli või lastaaeda mõnes probleemsemas piirkonnas ja siis mõne aasta pärast uuesti kirjutada.

    Ma ei tea, millises ülikoolis artikli autor on käinud, et seal nii vähe teha oli.

  3. Koolis tööl ütleb:

    Elukauge kirjatükk.

  4. Hilja ütleb:

    Aitäh, Helen! Maailm muutub ja kõik inimesed ei suuda vanemas eas enam seda aktsepteerida. Aga ta muutub siiski. Tänu inimestele, kes otsivad lahendusi, mitte õigustusi.

  5. Eripedagoog ütleb:

    Olen ikka olnud hämmingus, et kes neid koolielu ja õpetajate tööd korraldavaid “uurimuspõhiseid” määrusi-seaduseid kokku kirjutavad.Tõesti ei taha enam sellist eluvõõrast, kohati lausa lapsemeelset juttu kuulata ega lugeda. Taeva pärast, tulge sealt pilvepiirilt alla ja minge tehke reaalset tööd koolis kas või ühe aasta jooksul, kulla sotsiaalpedagoog, see peaks reaalsusse tagasi tooma!

  6. Tiit ütleb:

    Klassikaline koolikord saagu taas ausse tõstetud! Kool ärgu olgu mingi narrusteni ulatuv lustimispaik!

  7. Meri Heinsalu ütleb:

    Õpilane, kes korralikult õpib, ei pea kartma õpetajaid, kontrolltöid ja halbu hindeid. Väga madala vaimse võimekusega õpilaste jaoks on tugisüsteemid, nii et ka need õpilased ei pea midagi kartma. Olen paljude selliste laste õpetaja ja võin tõesti käe südamele panna: kui õpilane ise vähegi tahab, siis teeme me kõik selleks, et ta põhikooli lõpetaks ja lõpetab ka.
    Õppimine on siiski pingutus ja kohustus, seega ei saa kool olla vaid lõbus ja tore ajaveetmiskoht. Kool peab ette valmistama eluks. Elus on kindlad reegid, tähtajad; ka ebameeldivad ja tüütud, pingutust nõudvad kohustused. Jah, isegi erialal, mille oled ise valinud! Tööandjad kurdavad, et noored tahavad palju palka, aga kohuse-, ja vastutustunne, planeerimisvõime, järjepidevus, keskendumine on olematud. Õpilane kaebas, et ta ei saagi viiendat võimalust kontrolltööks! No ei saa ehitaja viiendat võimalust müüri uuesti üles laduda…
    Tööpäev algab just siis kui ta algab, keegi ei arvesta sellega, et töötaja tahaks pool ööd arvutimänge mängida ja hommikul kaua magada. Keda huvitab, et lumekoristusmasina juht on tegelikult “öökull”? Tee peab olema kella 7-ks hommikul puhas!
    Olen nõus, et kool peab olema õpilase jaoks turvaline. Turvaliseks teevad kooli just nimelt kindlad ja konkreetsed raamid ja reeglid, distsipliin. Hollandis õppereisil käies räägiti, et neil on õpilasekeskne kool läbi proovitud ja nüüd on nad läinud tagasi õpetajakeskse kooli juurde. See on kool, kus õpetajad tahavad töötada ja kus õpilastel on tõepoolest turvaline ja kindel tunne. Kõigil on seetõttu rohkem aega ja energiat sisuliseks õppetööks ja nii on ka kontrolltööd õpilastele kergemad. Meil kulub suur osa tunnist kemplemiseks, kas õpetajal on ikka õigust õpilane mujale istuma panna, telefon ära võtta, mingit õpiülesannet anda, vaikust tahta, õppekäigul osalemist nõuda, spikerdajat karistada jne, jne.
    Kontrolltööde pärast hädaldamine võtab nõutuks. Kui neid teha harva, on õpitava maht väga suur. Kui tihti, kurdetakse kontrolltööde suure arvu üle. Tunnikontroll ei ole ometi mingi eraldi asi, seda tehakse selleks, et suurema kontrolltöö materjali jupikaupa omandada ja teada saada, kui hästi see selgeks saadi.

  8. A.Külaots ütleb:

    Paikuse Põhikool tähistab varsti oma 30 sünnipäeva ja tore nentida, et lõpetajate seas on juba magistrikraadiga haridustöötajaid ja et Helen hoiab silma peal ka oma endise kooli tegemistel? Olen Heleniga nõus, et maailm on kiiresti muutunud ja ka tänane kool on muutumas. Muutunud on ka Paikuse kool ( kui Helen nägi direktori kabinetis herneid – siis neid praegu küll ei ole)
    Kõige olulisem on leida see õige suund ja siin puudub ühtsus ja saab ainult imestuda „muutjate „ leidlikkuse üle. Eestis on projektid au sees ja tundub et hariduselu on ka projektiusku. Tunnistan,et direktorina ei jõua läbi lugeda kõiki meilikasti jõudvaid erinevaid pakkumisi.. Kuulnud oleme Kiusamisvaba kool, Huvitav kool , Liikumist toetav Kool… Kõik need on omapärased ettevõtmised, kuid selge peaks olema see,et projektidele põhinev haridussüsteem ei saa olla järkusuutlik.
    Võib ju tunduda ,et väljapakutud eelnõu A ja B klassist püüaks naeruvääristada pedagoogide tööd, kuid ei peaks olema väga keeruline selle idee taga näha hoopis seda muret hariduse suundumise osas ja muret nende õpetajate pärast kes peaksid muudatused ellu viima. Helen ei jõudnud vist artikli lõpuni? Ka mina tahaks ,et kõigile kooli personalile jaguks koolirõõmu ja üheks eelduseks olekski see,et kõik saavad õppida ja õpetada vastavalt oma võimetele ja oskustele.
    Solvamata ühtegi tugispetsialisti võin kinnitada, et ei sotsiaalpedagoogi pikaajalised vestlused ega Rajaleidja testid ei ava õpilase neid varjatud külgi , mida saab teada aineõpetaja vahetus kontaktis õpilasega. Tegemist ei ole ainult nende õpilastega , kes segavad ( ka selle on omad põhjused), vaid põhikooli III astmesse jõuab suur hulk õpilasi, kes vaatamata kõikidele „tugedele“ ei suuda hakkama saada ja on õnnetud , et on vales kohas. Nemad oleksid A klassis väga õnnelikud. Probleemid, mis on seotud koolikoti raskusega, kontrolltöödega, tundide algusega on ka olemas, kuid need on ainult probleemide veepealne osa. Kool on õpilaste jaoks , kuid keskseks tugiisikuks jääb ikkagi õpetaja oma isiksusega. Hea kool vajab häid õpetajad – kas projektijuhtidel on nägemus , kust tulevad juurde uued head õpetajad? Küll on üks võlusõna , mis on koolisisene ressurss ja mis aitaks tänapäeva koolis ellu jääda –see on hoolivus. Direktoril ei pruugi jätkuda alati raha koolikeskkonna uuendamise jaoks , tugispetsialistidele konkurentsivõimelise töötasu maksmiseks, kuid ta saab hoolida oma töötajatest, õpetaja saab hoolida õpilastest, kolleegidest… ka direktorist. Selleks ei ole raha vaja ega ministeeriumi määrusi..vaid ainult empaatiat.
    Paikuse koolil on hea pakkumine- sotsiaalpedagoog läheb ajutiselt „puhkama“ ja otsime kaheks aastaks uut inimest , kes on valmis panustama Paikuse kool –Hooliv kool arengusse:)

  9. Maris ütleb:

    Vabandust, aga nii eluvõõrast lugu pole ammu lugenud. Nii väga sooviks, et enne kui need targad teoreetikud oma udujuttu tiražeerima hakkavad, oleks neil Vähemalt (!) 2-3-aastane tavakoolis töötamise kogemus. Ja veel: Pole ime, et paljud ülikoolis sellist helesinist udu õppinud tudengid loobuvad kooli tööle minemast juba peale esimest koolipraktikat või lahkuvad õpetajatöölt esimesel soodsal võimalusel. Kohuse- ja vastutustunde kasvatamine on vägagi õpilaste endi huvides. Inimeselaps peab maast madalast mõistma, et miski siin elus ei tule kätte iseenesest ja maailm ei võlgne talle tänu üksnes olemasolu eest. Kohustused ja õigused on nii õpilasel kui õpetajal – jah, ka sellel, kes särasilmselt varavalges saabunud lapsukeste aega sisustab, siis särasilmselt tunnid läbi viib… jõudes igaühe individuaalsuse parimal viisil arvestamise ja arendamiseni.

  10. Helen Hirsnik ütleb:

    On rõõm näha, et jõuame aruteludes ühiste seisukohtadeni, kus tähtsaimaks hoolivus ja koolirõõm, oma võimetele vastav õppimine ja õpetamine. Ma jagan ka seda seisukohta, et projektipõhisus võib olla hariduse üks murekohtadest, samas on selle tugevuseks võimalus valida oma koolile parim ja sobivaim. Erinevaid projekte ning haridusliikumisi (mida oleme kokku loetlenud üle 50) ühendab ju ometigi sama soov ja eesmärk – toetada koole ja lasteaedu hea hariduse loomisel.

    Mind tegid kurvaks eelnevad kommentaarid, mis räägivad elukaugusest. Olen töötanud väga heas koolis ja nüüd, projektijuhina külastanud mitutkümmet koole üle Eesti, vestelnud juhtkondade, õpetajate ning lastega ja seetõttu olen ka sügavalt veendunud, et igas koolis on midagi väga head ja väärtuslikku. Ja meil kõigil on ühine mure – suur hulk õpilasi, kes on ühel või teisel põhjusel õnnetud. Üha enam sagenevad probleemid laste ja noorte vaimse tervisega ja midagi tuleb muuta.

    Olen veendunud, et parim tee muutuste ellu viimiseks on õppida praktikute kogemustest ja teadusuuringutest. Seda teed oleme ka liikumas ja selleks võimalusi loomas.

    Palju õnne Paikuse koolile! Loodan, et leiate oma meeskonda hooliva sotsiaalpedagoogi!

  11. Eripedagoog ütleb:

    Väga õige!

  12. D1 ütleb:

    … milline peab olema kool kui haridus- ja kasvatusasutus…. – et hommikul tuled normaalse tujuga ja õhtul lähed tagasi koju ka normaalse tujuga. Nii õpilane kui ka õps. Viimasel ajal on koolirõõmu teema väga aktuaalne. Kas on ikka tegu ÕIGE mõistega. Kas keegi teab kedagi kes teaks kedagi kes koolielust ehedat rõõmu tunneb? (tundis). See on ikkagi tõsine ja raske töö mis peab vahelduma tunnivahelise ja tunnivälise lõõgastust pakkuva tegevuse, puhkuse … millega iganes. Töö andekale ja vähem andekale. Õpetaja oma töös peab lähtuma riikliku õppekava nõuetest – seepärast ta gaasipedaali põhjas peabki hoidma. Avatud õppe raames (igati tore asi) ja muu (ka projektide) tegevuse tõttu on palju ainetunde tunde ära jäänud. Pedaali vajutamine mõjub raskeimalt just vähemvõimekamatele – ei saa aru ja tekib protest .. Kuidas küll seda dilemmat saaks lahendada. Tegelikult on koolihariduse vallas palju vastuolusid tekkinud. Neist on pidevalt ka ÕL veergudelt lugeda. Tundub, et on vaja kokku leppida mida pidevalt uuenevas paradigmas ikka vaja on. Ainult koos- ja meeskonnatööst ja IT-st ei aita, et uut luua. KES KÜLL ÜTLEKS?

  13. A. ütleb:

    Sest elu on kannatus. Ja kui meie kannatasime, kannatagu ka kõik teised.

    Hea, Helen. Mina sinuga nõus. Aastaid koolisüsteemis tugipersonali hulgas töötades sain tänase süsteemi tõsiseks taunijaks. Mõned aastad eemal natuke ilmselt mahendas mõtteid, aga järjekordset pedagoogi õpilasi mõnitamas nähes saan aru, et midagi pole muutunud…:/ kahjukahjukahju…Et see seltskond kasvatab üles veel ühte kuubikutekampa, kes usubki, et pole elus paremat väärt ja “ära loodagi, et sa elus kuhugi jõuad”.

Leave a Reply to D1

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!