Kas kaljukotkast saab koolis hea ujumisõpetaja?
Tõnu Ploompuu.
Ei õpita ainult koolis; õppimine on välja kujunenud miljonite aastate jooksul ilma igasuguse koolita. See on inimeseks olemise loomulik osa ja meil tuleb taastada kooliväline õpikeskkond.
Õppimine on sirguvasse inimesesse geneetiliselt sisse kirjutatud. Inimese päriliku geneetilise infosüsteemi ja juurde õpitava – memeetilise infosüsteemi – ühine areng on olnud viimased paar miljonit aastat inimese evolutsiooni peamine sisu. Selle ajaga on arenenud õppimiseks valmisolekut tagavad geenid. Ehkki ideaalist on asi kaugel, see süsteem siiski toimib.
Õppimises saab eristada kolme osa: kodu, kamp ja kool. Esimene neist on kindlasti kodu. Kodu on miljonite aastate vanune õpikeskkond, kus kogukonna vanemad liikmed oma suhtumisega annavad aluse edasisele käitumisele, õppimisele ja õpitu väärtustamisele. Kodus ei õpita sihipärase diktaadina, vaid olemise kaudu, igapäevaste säutsumiste ja aruteludena.
Koduhariduse keskkonna loovad ka külas käivad onud-tädid, samuti nende kodude külastamine. Muidugi võib ka kodus astuda kooliõpetaja rolli ja sihipäraselt õpetama hakata. Aga kui see kujuneb kooliks valmistumise drilliks, võib see inimeseks saamist lausa kahjustada. Seega on koduharidus isikustatud haridus. See on elule, inimesele ja inimeseks olemisele vundamendi loomine.
Oma elevandiluutornis
Teine, niisama vana, on kambaharidus. Kamp on sarnase teabestruktuuriga seltskond, kus kantakse eakohase teabeomandamise tasemel väärtushinnanguid üle. Lisaks õpitakse kambas suhtlemist. Oluline on, et suheldakse oma ea tõttu natuke ees ja/või järel olijatega. Käib intensiivne vastastikune õpetamine, mida, kuidas ja kus teha.
See on tugev ja loovust stimuleeriv sotsialiseerumisprotsess, kus tuleb üsna võrdselt ja demokraatlikult omasugustega arvestada. Kambaharidus on ka võssa ehitatud onn või künkasse kaevatud punker. Seda ei asenda kooli hea sise- ja välisarhitektuur ega ka tehniliste aluste õpe huviringis või üldhariduskoolis.
Kool kui kolmas hariduse allikas on üsna hiljutine nähtus. Sellele eriomaseks sisuks on viimastel aastatuhandetel kujunenud uute märgisüsteemide ja teadmiste omandamine ning omaksvõtt. Kooliharidus on universaalne anonüümharidus. Selle jagamisel on parim võimalikult sarnase „toorme“ kasutamine. Siis on nii õpilase kui ka õpetaja aja kasutamine tagatud suurima kasuteguriga – nii esmase teabe jagamisel, selle kinnistamisel kui ka õppimises edasiminekul.
Õppimise kolme osa arvestades tuleb järeldada, et kogu õpetamist kooli või koolisarnase asutuse õpetajate kaela veeretades jääb inimene ilma paljudest tema õppimise edukust taganud loomulikest võimalustest. Selline õppimisviis tekitab „eluüleseid“ elevandiluutorne, mis on ühiskonna sotsiaalse tervikarengu jaoks olulised, aga üksikisiku jaoks sageli lausa laostavad.
Kui eespool nimetatud hariduse kolm osa on omavahelises tasakaalus, kujuneb haritud inimene kõige väiksema vaevaga ning ühiskonna edukaim areng ja täiustumine on võimalik. Lapse saatusele on halb nii koolihariduse kui loomulikult ka kambahariduse ja isegi koduhariduse liigne valitsemine.
Rühmas karjumine
Praegu õhtumaal arendatav koolisüsteem rõhutab vaid hariduse üht komponenti – kooliharidust. See peab asendama nii kodu- kui ka kambaharidust. Laps vabastatakse koduharidusest teda võimalikult vara lasteaeda võttes/pannes. Laps vabastatakse kambaharidusest (kambaharidus kitsendatakse teisejärguliseks) igatise huvihariduse organiseerimisega.
Puudu jäävat kambaharidust simuleeritakse rühmatööde väljamõtlemisega, unustades, et kambahariduse oluline sisu on lapse enda algatus, mitte ülalt tuleva õppeülesande täitmine. Ma ei eita rühmatööd kui õppimise viisi, vaid väidan, et see ei asenda kambaharidust.
Kõige enam asendab kambaharidust ilmselt huviharidus. Kuid sellel on jälle omaette puudus: seal on koos eelkõige sarnased. Toome näite. Enda lapsepõlve väheldasest liivakastikambast on tulnud nii oskustöölisi-mikroettevõtjaid, õpetajaid, humanitaare-direktoreid, arhitekte, vist ka ärimehi, kuid üle linna pättegi. Kõigi nendega käis lapsena õues tihe suhtlemine ning omavaheline omailmade võrdlemine-vahetamine-väärtustamine. Kooli kontrollitud keskkonnas poleks ilmselt pooltega neist kokku puutunud.
Tänapäeva kübermaailmas on kambaharidus kolinud internetti. Võrgus käib intensiivne teabevahetus, kuid eelkõige koolihariduse tasemel. See on probleem, sest sõnadega edastatav on vaid pool sellest, mis elus vahetult suheldes saadakse. Eriti puudulikuks jääb niimoodi sotsiaalne ja emotsionaalne pool; valdavalt valitseb ülekarjumine.
Sellisesse süsteemi satub võimsa kotkana õpetama oma erialal õpetajaks saanud noor, näiteks matemaatikaõpetaja. Lisaks erialale peab ta andma lastele inimeseks olemise, koostöö tegemise ja teineteise mõistmise järeleaitamistunde. Tulemus: lapsevanemad on kurjad, et õpetaja ei suhtu nende varakult lasteaeda visatud ja uhkes üksinduses asjahunniku otsas toimetanud puuduliku kodu- ja kambaharidusega lapsesse aupaklikult. Tõenäosus, et see õpetaja jääb kooli, on väga väike. Teadmiste kaljukotkad saavad õpetada ikka eelkõige teadmiste kõrget lendu ja täpset silma. Hea ujumisoskus on kotkaste seas väga haruldane.
Koolihariduse arendamine praegusel kursil muudab inimese vaid paremaks vaimse tööjõu ühikuks, kahandades samas tema teisi omadusi, nagu kuuluvustunne ja vaimne tugevus. Tagajärjeks on üha süvenev üksildus ja sellega kaasnevad psüühilised probleemid, kahanev võimekus sotsiaalselt hakkama saada ning suurenev asotsiaalne käitumine.
Seega tuleb kooli praeguseid peamisi probleeme lahendada väljaspool kooli. Õpetajate puudust ei saa lahendada rohkem õpetajaid koolitades või isegi nende palka vähemalt kahekordseks keskmiseks tõstes ega ka neile koolis sundaega kehtestades. Õpetajapuuduse lahendamiseks tuleb lähtuda õppimise igakülgsest olemusest, mitte ainult koolipedagoogikast. Sest kui kotkas vette visata, ei suuda ta enam natukestki lennata.
Hea. Õpetaja peab koolituse abil suutma jala maha panna, kui ta just ei ole õpetajaks sündinud. Mida arvata meedias kostvast lärmist või kärast, kes seda peaks uskuma, kas see ongi kamp “tavainimese ” tarvis? Ja ükski kolmest K-st ei saa asendada teist. Eeskujud aitavad anda “tooret”, sõna saab teoks ehk vormiks, kui see ei ole liiga lahja või jääb ajavoolus kasutamata. Kambad tekivad ja kaovad ja peab olema huvi koos sooviga valida toetavat kampa. Mis kannab koolihariduses on jala maha saamine ja ka see, et koolis ei saagi jääda vinduma, selleks ei anta aega. Iga aasta, päev ja hetk võib osutuda uueks elamuseks või ka pähkliks. Tõsi, elu õpetab, aga kõigi teede algus on kodust kooli. Õpetajaks olemist ei saa peljata ja ikkagi on hea amet oma võimete proovile panekuks. Teie mõtteid oli huvitav lugeda.