Keelekaste: Õiges kohas õige tühik

15. veebr. 2019 Priit Põhjala - 1 Kommentaar

Priit Põhjala.

Viimatises „Keelekastes“ oli juttu tühikust mõttepunktide ees. Mäletate: sõnast ärajäetud tähti asendavate mõttepunktide ette tühik ei käi, näiteks lausekatkestust tähistavate mõttepunktide ees on aga soovitatav. Tühikut esimesel juhul mitte kasutades ja teisel juhul kasutades järgime keeleüksuste segmenteerimise loogikat ja aitame lugejal aru saada, mis otstarve mõttepunktidel parajasti on. Ent säärast olukorda, kus tühik oleks mõttepunktide ees kohustuslik, mingile õigekirjareeglile tuginedes nõutav, ei ole; selle kasutus on teatud juhtudel, nagu öeldud, pelgalt soovitatav.

Kui aga tühikut neil teatud juhtudel juba kasutada, siis võiks see olla ka õiget sorti. Küllap kerkib nii mõnigi kulm – kas tühikuid on siis erisuguseid? Auk, määratlegu see kas või barankat või hularõngast, on siiski lihtsalt auk. Tühi koht on tühi koht. Lünk on lünk. Hea küll, vahel on see lünk ehk veidi laiem ja vahel veidi kitsam, aga see on ka kõik …

Tegelikult erineb see tühik, mille ma just lõin eelmist lõiku lõpetavate mõttepunktide ette, ikka üksjagu tühikutest, mis temale tekstis eelnesid. Aru saab sellest siis, kui artikkel on veel näiteks Wordi tekstitöötlusprogrammis ja lülitatakse sisse nupp ¶, mis muudab nähtavaks „lõigumärgid ja muud peidetud vormingutähised“, sealhulgas tühikut tähistavad sümbolid.

Selgub, et tavalisi tühikuid markeerib väike must punkt rea keskel, aga mõttepunktide ees seisvat tühikut seest valge, kraadimärki meenutav mull rea ülaservas. Esimese saamiseks tuleb kasutada lihtsalt tühiku­klahvi, teise retsepti kuuluvad peale tühiku­klahvi veel juhtklahv (Ctrl) ja tõstuklahv (Shift). Vajutades neid kolme üheskoos, saabki teistsuguse tühiku, mida nimetatakse kõvaks või poolitamatuks tühikuks. Säärane tühik tagab, et temale eelnev ja järgnev sõna või märk jäävad ühele reale – programm ei hakka tema kohalt rida murdma.

Kõva tühik seob omavahel sedasorti lauseosad, mida ongi parem lugeda just siis, kui need on ühel ja samal kirjareal. Helika Mäekivi ja Maire Raadik toovad artiklis „See tühine tühik“ (Oma Keel 1, 2005) näiteks „arvu ja sellele järgneva lühendi või tähise, mida ei peeta soovitatavaks lahutada (2005. a, 4 m), samuti tühikuga rühmitatud arvud (10 000, 1 000 000)“. Oleks kentsakas küll, ka segadusseajav, kui sedasorti arvust osa (1 000) oleks ühe rea lõpus ja osa (000) teise rea alguses.

Kõva tühikut võiks kasutada veel näiteks initsiaalide sidumiseks üksteise ja järgneva perekonnanimega (S. S. T., O. W. Masing, J. Aavik). Asi on selles, et kui kirjarida satub lõpetama selline punkt, mis ei tähista lause lõppu, vaid seisab keset lauset paikneva initsiaali või järgarvu järel, siis on lugemise tempo, rütm ja kõnemeloodia vähemasti esimesel lugemisel häiritud, sest seda punkti on kerge tõlgendada lauset lõpetava punktina.

Kõva tühik on õige abimees ka mõttekriipsu ja – jõuamegi ringiga algusse – mõttepunktide ees. Tavalise tühikuga võivad need sattuda uue rea eesotsa ja jällegi lugemise rütmi ja meloodiat segada. Igaüks, kes on näiteks laval või raadios midagi ette lugenud, teab, kui tähtis selline asi on! Mõelge: loete ja loete, jõuate juba rea lõpu poole, ja et seal ühtki intonatsioonilangust ja peatumist või aeglustamist nõudvat märki ei ole, põrutate samasuguse ühtlase hoo ja tooniga päris rea lõppu välja; põrutaks edasigi, aga ennäh, uue rea otsas vaatab vastu väikesele pausile kutsuv mõttekriips või, mis veel hullem, lõplikult pidurdada käskivad mõttepunktid. Avarii! Aga kõva tühik aidanuks seda ennetada.

Päris igas, näiteks kitsaste veergude ja lühikeste ridadega lehetekstis ei ole kõvad tühikud ilmtingimata otstarbekad, kuid nende kasutamise oskus ja harjumus võiks arvutiga tekste kirjutaval inimesel igatahes olemas olla. Harjumus tuleb aegamisi, esialgu kipub see teistmoodi tühik ikka meelest ära minema. Harjumust võib kujundada, alustades kas või sessamas artiklis leiduvate kõva tühiku kohtade kindlakstegemisest. Mina panin neid seitseteist, kuid kaldun ka vahel unustama …


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Keelekaste: Õiges kohas õige tühik”

  1. Tiit ütleb:

    Tundub olevat ülimalt pisiasi, aga – oh imet! – väga kõnekas. On hea, et ka niisugustele “tühisustele” õigustatud tähelepanu juhitakse. Eesti keel väärib sellist kohtlemist!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!