Mihkel Zilmer: „Pean teadlase ja professori missiooniks inimesi harida“

15. veebr. 2019 Ene Veiksaar - Kommenteeri artiklit

Eesti teadusagentuuri teaduse ja tehnoloogia populariseerimise elutöö auhinna pälvinud Mihkel Zilmer koos teadusagentuuri tegevjuhi Karin Jaansoni ja akadeemik Ene Ergmaga. Foto: Sven Tupits

 

Mihkel Zilmer on teadlane ja õppejõud, kes on üle 40 aasta tutvustanud teaduspõhise toitumise aluseid. Tänavu pälvis ta Eesti teadusagentuuri elutööpreemia teaduse ja tehnoloogia pikaajalise süstemaatilise populariseerimise eest. „Kui infoprügi koguneb nii palju, et see hakkab enda alla matma, tuleb sel teemal raamat kirjutada,“ ütleb äsja 70 aasta juubelit tähistanud professor muhedalt. Lepime kokku, et järgnev lugu ei tule akadeemiline.

1970. aastate lõpus vedasid tudengipoisid Tartus kuuma muusikaprojekti „Rajacas“, mis oli pööraselt kuulus. Mihkel kirjutas laule, millest tuntuim on „Tuhanded külad (Eestimaa)“. Kui kuulsuse maitse oli käes ja sellest sai küll, oli aeg muutusteks.

„Minul vedas sellega, et 23. eluaastaks sai n-ö kuulsuse mõõt täis. See võimaldas hakata tundma naudingut kahest asjast. Esiteks teha oma eriala enesele väga selgeks ja rääkida inimestele asjadest täpselt nii, nagu need on. Uurin inimese ainevahetust. Ma pean teadlase ja professori missiooniks harida oma erialal inimesi. Mitte iialgi ei lähe ma kuhugi saatesse vaidlema. Sellest ei sugene mingit otsest kasu, kui inimesed lahkuvad saatest täpselt samade veendumustega ja kuulajate-vaatajate tarkus ei suurenenud, pigem tekkis ärritunud, segadusse aetud kodanikke juurde. Teine asi, mille ma avastasin: on väga tore aidata ka teistel tuntuks ja kuulsaks saada.“ Professor Zilmer lisab, et üks teaduse populariseerimise viis ongi tekitada noori teadlasi juurde. See on kõige elegantsem, populariseerides teadust noorte seas, kes viivad asja edasi. Tema juhendatud doktorante on praeguseks peaaegu kolmekümmend.

Nii nagu olmeprügi, koguneb maailmas üha rohkem ka infoprügi, mida ei jõuta ära koristada. „Teaduse populariseerimise mõte ongi seda infoprügi vähendada ehk teisisõnu – kui kuhi läheb nii suureks, et hakkab enda alla matma, tuleb kirjutada sel teemal raamat,“ ütleb professor Zilmer. Nii sündis raamat „Normaalne söömine“, seejärel „Normaalne joomine,“ millele lisandusid arvukad esinemised peamiselt Kuku raadio „Maatunnis“. „Keegi on kokku arvestanud, et oleme seal Madis Ligiga rääkinud 2,5 miljonile inimesele. See kõik kokku ongi teaduse populariseerimise minu variant.“

Mihkel Zilmeri sõnul ei vaja ta selleks raha ega kuluta asjatult aega, vaid on teadlase ülesanne seletada inimestele lihtsalt ära, kuidas asjad tegelikult on. „Mina ei hakka inimestele seletama kosmoselaeva ehitust ega mängima arvamusliidrit põllumajanduse alal. Minu eriala on inimese ainevahetus ning loomulikult söömine ja joomine, samuti noorte ettevalmistamine doktoriks saama.“

Paljud teadlased, nagu ka muude erialade spetsialistid, kes teevad oma tööd küll väga hästi, ei suuda seda alati lihtsalt seletada. „Inimene peab oskama rääkida ja heas mõttes näidelda. Aga esimene tingimus on, et ta peab oma eriala valdama perfektselt,“ selgitab professor, kes ei näe mingit probleemi seletada lasteaialapsele arusaadavalt, mis juhtub pannkoogiga, mille ta hommikul ära sõi. Enamasti ongi nii, et mida targem inimene, seda lihtsamini ta rääkida suudab. „Et midagi lihtsasti lahti seletada, peab seda asja kuratlikult hästi teadma,“ ütleb Zilmer.

Võõrsõnade ja erialaväljendite kasutamine, teades, et enamik sellest aru ei saa, tundub kõrvaltvaatajale tihti oma tähtsuse rõhutamisena. Zilmeri arvates see päris nii ei ole. Tema soovitab arstitudengitel tutvustada patsiendile esmalt termineid ja seletada, mida need tähendavad. „Õpetan arstitudengeid juba aastakümneid, mu eriala on meditsiiniline biokeemia. Toon ühe näite: on selline asi nagu isoelektriline ensüümdiagnostika. Kõlab võimsalt, eks ole! Keerulist terminit kuuldes mõtleb patsient, et see peab küll olema üks vinge diagnostika. Äraseletatult tähendab see seda, et kui näiteks südamekahjustuse korral ilmuvad verre teatud asjad, mõõdame me, kas need tulid südamest, kopsust või maksast, ehk siis – kui tulid südamest, on tegemist südameprobleemiga. Kõike on võimalik väga lihtsalt seletada,“ arutleb Zilmer.

Toitumine kui moeteema

„Söömine, mitte toitumine! Kas sa hüüad oma koerale: Muri, tule toituma!? Ei, sa ütled: Muri tule sööma. Sellepärast ongi minu raamatu pealkiri „Normaalne söömine“,“ ütleb professor. Niipea kui 1990-ndatel midagi söömise teemal ilmus, näiteks transrasvade, margariini ja või teemal, oli Zilmeri telefon punane. Loomulikult oleks ta kõigile tekkinud küsimustele osanud vastata, kuid sai aru, et see oleks üsna viljatu tegevus. Oleks ta öelnud, et kohv ei ole kahjulik, ilmunuks nädala pärast kellegi kuskilt üles korjatud nupuke, mis väidab, et on küll kahjulik. „Ma lahendasin asja väga lihtsalt: kui seda müra tuli väga palju, kirjutasin raamatu „Vitamiinid“, „Mineraalained“. Ja kui söömisteemaline info hakkas inimesi juba lämmatama, kirjutasime sõpradega raamatu „Normaalne söömine“. Selle järel „Normaalne joomine,“ mis sisaldab infot veest alkoholini.“

Mihkel Zilmer leiab, et iga päev ei ole mõtet kommentaare jagada, see kulutaks tohutult aega. Aga kui millegi kohta kuhjub infoprügi väga palju, tuleb valdkonda „natuke puhastada“. Järgmised teemad, mis teatud piiri ületavad ja kuhu tuleb sekkuda, on tal juba teada. Kuna viimasel ajal on kuhjunud tohutult infoprügi seoses tehismagustajatega, siis järgmine raamat nendest räägibki. Raamatu lõpulugu on suhkrust.

„Suhkrul ei ole midagi viga, kui ta katab meie päevasest energiavajadusest 3–5%. Teatud koguses suhkru tarbimine ei ole sugugi kahjulik, see ei ole valge surm. Kirjutasin sellest juba 2003. aasta raamatus ja paar aastat tagasi teatas maailma tervishoiuorganisatsioon, et kuni 10% on kahjutu,“ räägib Zilmer.

„Normaalne söömine“

Internetis leidub toitumisteemalisi artikleid ja raamatuid lademes. Mihkel Zilmer juhib muheldes tähelepanu tõsiasjale, et maailmas on vaid üks raamat pealkirjaga „Normaalne söömine“, kõik teised räägivad toitumisest. Alati tekib küsimus, kui pikalt on vaja kirjutada, et inimestele põhiasi ära seletada, nii et tädi Maali ka aru saaks.

„Selles raamatus on põhiline kirjas lehekülgedel 14–19: viis reeglit, kuidas näeb välja hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. Kui inimene suudab läbi lugeda viis lehekülge ja põhilise osa ajast teebki nii, nagu seal kirjas, ongi tal kõik hästi. Ülejäänud raamat näitab ära, kuidas on lood toiduainete ja toitainetega,“ räägib Zilmer.

Ent kas tõed ajas ei muutu, teadlased teevad ju pidevalt uurimistööd? „Inimese ainevahetus on evolutsiooni käigus suhteliselt välja kujunenud ja põhiasjad ei muutu. Selles mõttes ei ole vaja midagi korrigeerida,“ selgitab professor ja toob näite, et korrigeeritakse näiteks selliseid teemasid, kas anda rinnalastele D-vitamiini, kui päikest napib. Põhijooned aga ei korrigeeru. „Toon ühe näite. Inimese ainevahetuse spetsialistina olen kogu aeg öelnud, et või ja muna on äärmiselt mõistlikud toiduained. Kui rääkisin munast kui väga mõistlikust toiduainest juba väga ammu, vaieldi mulle Eestis vastu, et USA südameliidu koduleheküljel on öeldud, et muna tõstab kolesterooli. Muigasin selle peale ja ei läinudki palju aega mööda, kui USA südameliit vabandas, et munaga läks nüüd natuke pahasti. Ainevahetuse spetsialisti ära ei peta, sest asjad on nii, nagu nad on loodud.“

Keelatud aineteta tippu

Mihkel Zilmer soovitas juba aastaid tagasi lõpetada toitumise teemal tõmblemine, sest lühiajalise toitumiseelistuse puhul ei muutu organismis midagi. Otseselt professor kedagi ei nõusta, aga sõpradest arstide ja kirurgidega on lepitud kokku patsientidele soovituslikud söömisharjumused operatsiooni eel, et lõikusele mindaks parimas võimalikus seisundis. „Ma ei salga – see töötab!“ ütleb ta ja lisab, et tema viis reeglit on aidanud meie tippsportlastel tuua Eestisse üle kahekümne medali. Eesotsas Gerd Kanteriga on nad alustanud põhitõdedest, millest algab vundamendi ehitamine.

„Ma ei käi sportlastel lennujaamas vastas, aga mul on väga hea meel, kui keegi neist jälle medali võidab. See on illusioon, et keelatud aineteta tippu ei pääse. Pääseb küll! Aga on vaja väga täpseid teadmisi söömisest ja vedeliku tarbimisest enne trenni, trenni ajal ning, mis ülimalt tähtis – trenni ja võistluse järel. Seda kõike tuleb teha süsteemselt, teaduspõhiselt ja pikemat aega,“ kõneleb Zilmer.

Tihtilugu kuuleme küsimust, mida vastata, kui maksumaksja tahab teada, mida teadlased tema raha eest teevad ja mis temal sellest kasu on. Mihkel Zilmer: „Mulle meeldib, et oleme kolleegidega juba aastakümneid teinud teadust, mis on maksumaksjale otseselt kasulik. Rajasime endoteeli keskuse, kus saame kõike uurida, kaasa arvatud veresoonte elastsust. Kõik need patsiendid, kes meie teadustöös osalevad, saavad vastu parimat infot. Meie teadustöö on panustanud ka sellesse, et on loodud veresoonte talitluse täpsemad hindamisväärtused. Endoteeli keskuses on võimalik arvutada välja vererõhk suurimaski veresoones – aordis. Näiteks kui käsivarrelt mõõtes on vererõhk natuke kõrgenenud, aga aordis on normis, ei pea kohe hakkama ravima ja haigekassa raha kulutama. Tegime välismaalastega koostööd ja panime paika ka aordirõhu referentsväärtused. Kui aordis on rõhk üle normi, tuleb hakata ravima. Aga paljudes olukordades nii ei ole. See tähendab, et teeme teadust, mis on otseselt rahva jaoks. Maksumaksja jaoks on tehtud ka Helluse keefiris olev ME-3, mis omab kümneid patente ja mida müüakse väga paljudes riikides kapslitena.“

Kõigile neile, kes tervislikku söömist kalliks peavad ütleb Mihkel Zilmer aga: „Vastupidi, normaalne söömine on meie ainevahetuse jaoks kõige odavam ja seejuures parim viis.“

 

Loo valmimist toetas teadus- ja tehnoloogipakt. Pakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks ning piisava tööjõu tagamiseks Eestis. Pakti koostöövõrgustik pakub tuge ja infot oma tegevuse kavandamisel ning ellurakendamisel, võimaldab vahetada infot pakti teiste partneritega, saada osa teiste parimatest kogemustest ning jagada omi.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!