KULTUUR

Miks üha rohkem noori käib kooli kõrvalt tööl?

8. veebr. 2019 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Pärast tunde või nädalavahetustel tööl käia on õpilase jaoks tõsine täiendav koormus. Kooli jõutakse sageli unise ja väsinuna. Foto: Raivo Juurak

Viimasel ajal kuulen ühelt ja teiselt tuttavalt, et tema gümnaasiumis õppiv poeg või tütar käib kooli kõrvalt tööl. Põhjus pole selles, et noorel oleks millestki puudus, lihtsalt soov iseseisvuda ja vajadus taskuraha järele on mitu korda kasvanud.

Merit õpib 12. klassis ja käib tööl eelmisest õppeaastast. Ta töötab graafiku alusel kaks-kolm korda nädalas kella viiest üheksani, nädalavahetused aga üritab jätta puhkamiseks. Merit hoiab ühes spordiklubis sel ajal lapsi, kui nende vanemad trenni teevad. „Lapsed on vanuses üks kuni seitse ja kui neid on kohal palju, võtavad nad nii palju energiat, et töölt koju jõudes jään kohe magama,“ räägib Merit. Seetõttu püüab ta kodused ülesanded teha ära enne tööleminekut, vahel saab ka töö ajal õppida, kui lapsi parajasti pole, näiteks lugeda kohustuslikku kirjandust. Merit ütleb, et tööle minna soovitas tal ema, kes aitas töökoha leida, kuid ise taskuraha teenida oli ka tema enda soov. „Elame emaga kahekesi ja ma ei taha tema käest raha küsida. Kuus saan kätte umbes 200 eurot, millest suurem osa kulub söögi, kino ja meelelahutuse peale, ka riideid ostan oma raha eest.“ Merit kinnitab, et töölkäimine õppimisele halvasti ei mõju. „Õppeedukuselt olen keskmine ja õpingi neid ained, kus hinne on oluline. Näiteks inglise keelt või matemaatikat. Ema jälgib e-kooli pidevalt, aga hinnete asjus ta range ei ole.“ Lõpueksamite ajaks tahab Merit siiski töölt ära tulla ja õppimisele keskenduda, sest tal on plaanis kõrgkooli astuda. Suveks soovib ta leida endale suurema koormusega töökoha, mis rohkem sisse toob. „Tööd on praegusel ajal lihtne leida, tööandjad otsivadki noori, kes küsivad vähem palka,“ arvab Merit.

Sandra on 11. klassi õpilane ja töötab selle õppeaasta algusest õhtuti ja nädalavahetustel restoranis klienditeenindajana. Sinna läks ta sõbranna kutsel, suvel aga oli ametis mujal. Vanematele Sandra oma töölemineku otsust põhjendama ei pidanud, sest nad lasevad tütrel oma asjade eest ise vastutada ega sekku, kui ta hakkama saab. „Kooli ja tööd ühendada on raske, paljud ei saagi sellega hakkama,“ tõdeb Sandra. „Detsembris oli mul hästi raske periood, kõik jooksis kokku ja ma tundsin, et enam ei jaksa, ka vanemad soovitasid töölt ära tulla. Nüüd olen rütmi kätte saanud ja harjunud, nii et mul on isegi imelik, kui nädalavahetus on vaba. Olen üsna kiire ümberlülituja. Kui elutempo on nii kiire nagu minul, siis teisiti ei saagi.“

Sandra ütleb, et tema tutvusringkonnas ei ole kedagi, kes pere majandusliku olukorra tõttu tingimata peaks tööl käima. „Pigem käiakse tööl selleks, et olla iseseisev, kogemusi saada, end proovile panna, ja mõistagi töötasu pärast. Meie klassist käivad veel mõned õpilased tööl, peamiselt tüdrukud, aga mina töötan ainsana regulaarselt ja poole kohaga. Alguses oli tunnitasu 3.50, praeguseks on see veidi tõusnud. Sissetulek kuus on üle 400 euro, lisaks antakse päris palju tippi. Kasutangi seda taskurahana ja panen suurema osa palgast kõrvale, kogun raha reisimiseks. Liiga väikse tasu eest poleks kooli kõrvalt pingutamisel mõtet.“

Sandra lisab, et jõuab ka laulukooris ja trennis käia, sõpradega suhelda ning hinded on normaalsed. „Arvan, et liiga palju tähtsustatakse hindeid, mitte tegelikke teadmisi. Minu jaoks on kolm ka hea hinne. Mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Kui ma varem koolist koju tulles põhiliselt magasin, siis nüüd mahub ühte päeva tegemisi palju rohkem, tunnen, et ka enesekindlus on kasvanud ja suhtlemisoskus paranenud. Mulle on öeldud, et võiksin praegu õppimisele keskenduda, sest jõuan terve pika elu töötada. Aga mulle meeldib, kui ma ei pea vanematest sõltuma ja neilt iga asja jaoks raha lunima, vaid saan ise hakkama.“

 


Jüri gümnaasiumi õpetaja ja 12. klassi klassijuhataja Kristel Kook-Aljas:
„Arenguvestlusel rõhutan õpilastele ja nende vanematele iga kord, et esikohal peab olema õppimine ja alles selle järel töö.“

 

Mitu õpilast teie klassist tööl käib?

Praeguse seisuga 24-st seitse ehk peaaegu kolmandik, kusjuures suurem osa neist on kogu gümnaasiumi aja töötanud. Paralleelklassides on töölkäijad veidi vähem. Enamasti käiakse tööl kaks-kolm korda nädalas ja neli tundi, aga kuna 12. klassis on enamik õpilasi 18-aastased ja osa saab õppeaasta lõpuks 19, lubab seadus neil teha nädalavahetustel kaheksatunniseid tööpäevi. Õpilased on seadustest väga teadlikud.

Kas töö õppimist ei sega?

Segab küll. Varasematel aastatel oleme näinud, kuidas eriti kooliaasta lõpus mõnel õpilasel õppimine kannatas. Nad lihtsalt ei jõudnud õppida: hinded läksid halvaks, tekkisid põhjuseta puudumised, haigused kimbutasid. Kui õpilased on nädalavahetusel pikad päevad tööl olnud, mõni koguni öises vahetuses, siis nad esmaspäeval sageli kooli ei jõua. Või tulevad väsinuna ja unise peaga. Samas on väga hea õppeedukusega õpilasi, kes saavad kõigega hakkama ja kelle puhul ei oska arvatagi, et nad tööl käivad. Kõik klassijuhatajad rõhutavad arenguvestlustel õpilastele ja nende vanematele, et esikohal peab olema õppimine ja alles selle järel töö. Töötada võiks suvevaheajal või äärmisel juhul nädalavahetustel. Samas on neil vestlustel välja tulnud, et töölkäimine on puhtalt noorte enda otsus, meie klassis pole ühtki õpilast, kellele see oleks hädavajadus.

Miks õpilased juba kooliajal tööle kibelevad?

Arvan, et peamine põhjus on soov olla iseseisev. Tahetakse koos sõpradega käia ja nautida kontserte ja üritusi, mille piletid on üsna kallid. Majanduslik olukord on suuremal osal peredest hea või väga hea, vanemad annavad ka taskuraha. Tööl käiakse seepärast, et endale lisaraha teenida, suhelda, uusi kogemusi saada. See tendents on olnud juba mõni hea aasta.

Kõige rohkem motiveeribki ilmselt töötasu.

Ilmselt küll, kuigi klassis on ka kaks tüdrukut, keda tööl käivate õpilaste nimekirjas pole, aga kes teevad vabatahtliku tööd: annavad tasuta kontserte, käivad lastehaiglates ja vanureid aitamas.

Kas õpilaste tihe päevakava ka koolielu mõjutab?

Eks ikka, ühisüritustest on neil õpilastel vähem aega osa võtta. Kuigi meie koolis on suund anda vähem koduseid töid ja rohkem tunnis ära teha, kuuleb aeg-ajalt nurinat, miks üldse peab kodus õppima, neil on oma elu ka. Aeg-ajalt tundub, et kool segab elu.

Kas kellelgi on töö tõttu kool pooleli jäänud?

Jah, minu eelmises lennus ühes teises koolis otsustasid kaks tüdrukut juba kümnendas klassis koolist paberid välja võtta, sest nende jaoks oli töö olulisem. Üht neist püüdsin pikka aega veenda gümnaasiumis jätkama, sest ta oli võimekas tüdruk, aga ta jäi endale kindlaks.

Mis lõpueksamite ajal saab?

Klassijuhatajana olen õpilastele sõnad peale lugenud, et enne eksameid tuleb võtta töölt puhkus. Nad võtavad eksameid üpris tõsiselt. Aga mõni on tunnistanud, et juba ootab viimast koolipäeva, et saaks täiskohaga tööle minna.

Kuidas lapsevanemad kooli kõrvalt tööl käimisesse suhtuvad?

Suhtumist on seinast seina. Kõik oleneb sellest, kuidas kodus on piirid ja prioriteedid paika pandud. On peresid, kes seda ei poolda ja rõhutavadki, et enne haridus, siis töö, ning propageerivad suvel tööl käimist. Samas on ka vanemaid, kes juhul, kui õpilane ise väga tahab tööl käia ja suudab hinded korras hoida, seda ei keela.

Milline on kooli seisukoht?

Karjäärinõustamine meie koolis toimib, aga töömessi me tundide ajast ei propageeri. Samas kui Tartu ülikool korraldas Tallinnas messi, võtsime huvilised kokku ja viisime nad sinna tundide ajast. Leiame, et haridus peab olema gümnasisti jaoks prioriteet.

Kes saaks noorte hoiakuid mõjutada?

Arvan, et kõige suurem roll on kodul. Koorem, mille noored endale tööl käimisega lisaks võtavad, on suur. Pidev ajapuudus ja pinge tekitavad stressi, põletakse läbi, sest ei tulda selle kõigega toime. Üldistada loomulikult ei saa, on õpilasi, kes on õppinud tööl käies pigem paremini aega planeerima. Minu eesmärk klassijuhatajana on mitte hurjutada, vaid olla toeks ja teha kõik endast olenev, et kõik õpilased kooli lõpetaksid. Ühe tüdrukuga, kellel tööl käies õppeedukus märgatavalt langes ja tervis kannatas, jõudsimegi ühiselt arutades kokkuleppele, et sel aastal käib ta tööl ainult nädalavahetustel. Samas, suvel töötamist toetan ma kahel käel, töökogemus kulub noortele ära.

 


Loo keskkooli direktor Ants Rebane:
„Küsimus on selles, et liiga vanalt käiakse veel üldhariduskoolis.“

 

Kas kooli kõrvalt töötavate noorte arv on aastatega kasvanud?

Töölkäimine muutus aktuaalseks juba kümme-viisteist aastat tagasi ning see, kui paljud tööl käivad, on seotud tööturu olukorraga. Kui tööjõust on puudus, pööravad ettevõtjad pilgu kooliõpilaste poole, seda enam, et 18-aastastele ei ole vaja kehtestada isegi erinõudeid. Mäletan, et ühel aastal käisid lõpuklassist tööl pooled, samas on olnud aegu, kui tööle sai ainult tutvuse kaudu. Tööturu praegune olukord soosib töölkäimist, kusjuures pakutakse nii häid tingimusi, et noorel on raske ära öelda: korraga on silme ees võimalused ja summad, mida tal pole kunagi olnud. Samas on pärast tunde või nädalavahetustel tööl käia õpilase jaoks tõsine täiendav koormus. Riiklik õppekava on ju koostatud nii, et sellega tuleb toime õpilane, kes kogu oma tähelepanu õppimisele suunab. Kui ta lisaks sellele käib tööl ja elab võib-olla juba ka pereelu, jääb õppimine tagaplaanile. Koolijuhi ja õpetajate poolt vaadates on õpilaste kooli kõrvalt töötamine väga segav.

Mis meelt on lapsevanemad?

Ükski selline valik ei toimu lapsevanema teadmata. Kui pere leiab, et laps on juba piisavalt suur, et oma tegemiste üle ise otsustada, paneb ta sellega talle ka kohustuse vastutada. Minu arvates ei ole lapse suhtes õiglane ega aus, kui lapsevanem nii tähtsate valikute puhul oma vastutusest loobub.

See, kui noor inimene suvevaheajal töötab, et saada aru, kust raha tuleb, on igati mõistlik. Õppetöö kõrvalt tööl käimise suhtes aga oleksin lapsevanemana pigem ettevaatlik. Kool ei saa vastutada selle eest, milliseid valikuid õpilane ja tema pere teeb, kuid Eesti haridussüsteemi omapära on see, et meie koolid püüavad õpilasi igati toetada ja motiveerida. Sisemise motivatsiooni hoovad on siiski kodus. Palju olenebki sellest, kas peres käsitletakse noore inimese elu lühikese või pika perspektiiviga: kas tahetakse kohe saada mingeid materiaalseid asju ja ühiskondlikku positsiooni läbi nende või on oluline kõigepealt lõpetada gümnaasium, mille vilju on näha hiljem, pärast haridustee jätku.

Kas mõni õpilane käib tööl selleks, et peret toetada?

Need on üksikud juhud, kui õpilane läheb tööle seepärast, et pere majanduslik olukord on kehv. Riik annab tasuta hariduse ja söögi, hariduskulud on Eestis imeväikesed, võib-olla sadakond eurot töövihikute peale. Koolis käimise jaoks küll raha teenima ei minda, pigem ikka selleks, et endale paremat elu võimaldada.

Küsimus on minu arvates hoopis selles, et gümnaasiumi lõpuklassi õpilased on juba täisealised ja tahavad elada täiskasvanuelu, mille eest ei saa neid hukka mõista. Asjatu on hurjutada täiskasvanud inimest, kes käib kooli kõrvalt tööl, täiskasvanu võib valida ja peabki seda tegema. Ei ole haruldane, et 12. klassi õpilane ei ela kodus, vaid oma poisi või tüdruku juures. Ta kirjutab ise oma puudumistõenditele alla, otsustab ja vastutab ise ning vanemad ei saa teda enam mõjutada. Mäletan juhust aastaid tagasi, kui õpilane esitas kooli avalduse, sest ta ei soovinud, et lapsevanem tema e-kooli tulemusi näeks. Täiskasvanu poolt oli see igati korrektne käitumine. Peamine küsimus ongi minu arvates selles, et liiga vanalt käiakse veel üldhariduskoolis. Paljudes riikides on selleks ajaks kool lõpetatud ja mindud ülikooli edasi õppima või tööle. Ma ei näe täiskasvanueas viimasel kooliaastal mõtet, see aasta on kõige vähem produktiivne.

Mida siis tuleks ette võtta?

Kõigepealt tuleb läbi mõelda, mida ühiskond koolilt üldse ootab. Arvestades viimasel ajal kõlanud koolikaugeid seisukohti, jääb mulje, et kool peaks pakkuma õpilastele 1.–12. klassini lapsehoidu. See ei ole kooli ülesanne. Kui me aina madaldame nõudmisi ja muudame hariduse saamise koolis sekundaarseks, ei juhtu päevapealt midagi, kuid nende otsuste tulemusi näeme homme või ülehomme. Eesti haridustulemused näitavad, et oleme olnud aastaid õigel teel, mistõttu me tohiks korrata teiste riikide vigu noorte suunamisel. Koolis ei käida mitte selleks, et seal oleks tore, vaid eelkõige selleks, et kogu järgnev elu oleks tore.

Paneb imestama, et koolipäeva alguse nihutamine tunnike siia-sinna on esile tõstetud kui ülimalt oluline teema, samal ajal kui peaks arutlema hoopis sisulisemate asjade üle, nagu õppekava sisu ja pikkus. Ei ole mõistlik kui 19-aastased lõpetavad alles keskkooli, kulutanud viimase kevade pigem muule kui kooliskäimisele. See on mõtlemise ja arutamise koht.

 


Töötukassa Tartumaa osakonna juhataja Jane Väli:
„Nii palju võimalusi tööd leida kui praegu pole noortel kunagi varem olnud.“

 

Kas noortel on praegusel ajal kerge tööd leida?

Kõige kergem on tööd pakkuda inimesele, kes on valmis töötama täisajaga ning kellel pole tervisest, elukohast, transpordist jne tulenevaid piiranguid. Arvestades, et noored eelistavad paindlikku tööaega ja vajavad juhendamist, on neil ka keerulisem tööd leida. Töötukassa kaudu otsib praegu registreeritud töötutena tööd üle 3100 kuni 24-aastase noore. Üle tuhande neist moodustavad põhiharidusega noored, kelle haridustee on pooleli jäänud. Teine grupp on noored, kellel on küll keskharidus, kuid pole kutset ning kolmas grupp põhikooli baasil kutsehariduse omandanud. Ajaga on vaikselt muutumas tööandjate nõue töökogemuse osas. Kui noore tahe töötada ja töö käigus õppida on suur, on ta tööandjate silmis oodatud.

Kui palju üldhariduskoolis käivaid noori töötukassa kaudu tööd otsib?

Nende arv on märgatavalt kasvanud. Suurem osa proovib leida väikesi tööampse, et teenida endale taskuraha meelelahutuseks ja muuks. On õpilasi, kes tajuvad, et nad ei pruugi suuta kooliteed lõpuni käia, sageli just vaimse tervise probleemide tõttu, ning kaaluvad varuvariandina tööleminekut. Olen mõelnud ka sellele, et lapsed, kes nägid, kuidas nende vanemad kaotasid kümmekond aastat tagasi majanduse allakäigu ajal töö, olid tol ajal piisavalt suured mõistmaks, kui vajalik on tööalane turvalisus. Nüüd valmistuvadki nad kooli kõrvalt aegsasti tööturule siirduma, katsetades mitmesuguseid töid. Nende hulgas näeme väga hästi õppivaid noori, kellel on mitmekülgsed huvid ja kes tegelevad paljude asjadega. Nad on otsustanud proovida igasuguseid tööotsi, et saada aru, mis neid huvitab. Peab ütlema, et noored muretsevad oma tuleviku pärast rohkem, kui mina nende vanuses muretsesin ja nende teadlikkus nii iseenda oskustest, annetest kui ka tööõigusest paraneb iga aastaga.

Mis laadi töid noored eelistavad?

Üldiselt ei soovi noored ennast pikalt siduda, neile meeldib, kui töösuhe kestab lühikest aega, et nad saaksid midagi muud veel proovida. Valdavalt otsitaksegi seepärast tööd toitlustuse ja teeninduse alal, kus selliseid töökohti on kõige rohkem pakkuda.

Kas tööandjad on noorte palkamisest huvitatud?

Kui riigikogu võttis 2017. aastal vastu töölepinguseaduse muudatuse, millega laiendati tööandjate võimalusi alaealiste palkamisel, ootasin mitu korda suuremat huvi alaealiste töölevõtmise vastu, ka hooajatöödele. Nüüd, kui tööturu olukord muutub aina keerulisemaks, tööandjate huvi kindlasti kasvab, aga see ei ole veel nii suur, kui eeldada võiks. Noortega seoses nähakse teatud riske: alustades distsipliinist ja kellatundmisest kuni kahtluseni, kas tööandja saab tema väljaõppesse panustatud aja ja raha tagasi. Väikesed ettevõtted palkavad noori parema meelega kui suured, tehes seda sageli soovist noortele võimalust pakkuda. Arvan, et tööandjad võiksid olla praegusest rohkem valmis noori juhendama, sest noored tahavad õppida ja on oma töös uuendusmeelsed ja leidlikud.

Kõigest hoolimata on noortel praegu võimalusi tööd leida rohkem kui kunagi varem – nii palju tööpakkumisi kui praegu pole Tartus viimase 12 aasta jooksul olnud.

Kus rohkem õpilasi kooli kõrvalt töötab, maal või linnas?

Mul ei ole küll aluseks ühtki uuringut, aga kui küsida õpilastelt, kes neist töötab, tõuseb maakoolides käsi vähem. Linnakoolide õpilased töötavad rohkem. Lisaks töötab vähem maalapsi ametliku töölepinguga. Maakoolides tulebki meil rohkem selgitada, mis on mustalt töötamise miinused ja miks tööleping on vajalik. Samas kujutavad nemad oma tulevikku selgemalt ette, sest on saanud personaalsemat tuge oma oskuste ja annete analüüsimisel.

Miks õpilased teie hinnangul tööle lähevad?

Arvan, et me elame mitte lihtsalt heaolu, vaid külluse ühiskonnas, mis tähendab, et kunagi ei ole piisavalt. Kahtlemata on ka neid noori, kes selleks, et kõht oleks täis ja saaks endale koolivahendeid osta, peavadki tööl käima. Töötukassa poolt vaadates vajavad hädasti tööd need noored, kes on varakult pere loonud, seepärast kooli pooleli jätnud ning peavad nüüd oma peret toitma. Enamiku puhul aga on pigem popp ja äge olla iseseisev ja tööle minna. Koole külastades ja õpilastega vesteldes näemegi eelkõige nende soovi teenida endale oma hobide ja meelelahutuste jaoks lisaraha. Heas mõttes on tööpisik ka nakkav: kui juba pinginaaber läks tööle, saan mina ka hakkama. Kui õpilastelt töölkäimise kohta küsida, tõusevad mõnes klassis peaaegu kõik käed, mõnes mitte ükski.

Koolide puhul oleme kogenud erinevat suhtumist. Kui kutsume koole töömessile, kus noored saaksid infot otse tööandjatelt, vastab osa koole, et nad ei ole huvitatud sellest, et õpilased kooli kõrvalt tööl käivad ja selle tagajärjel koolist välja kukuvad. Teised koolid vastupidi otsustavad tellida bussi, et kõik õpilased saaksid korraga messile tulla ja töötubades osaleda. Koolide kultuur selles osas on erinev.

Kui hästi noor kooliskäimise ja töötamise ühendamisega hakkama saab?

Sõltub noorest. On neid, kes töötavad küllaltki suure koormusega ja kellel on ka koolis kõik korras. Nad jätkavad oma hobidega tegelemist ja on vajadusel perelegi abiks. Töötukassa roll on pakkuda noortele teadmisi tööõigusest, kool peaks toetama õpilast siis, kui on näha, et tal käib koormus üle jõu ja õppimine kannatab. Siis saavad õpetajad, tugispetsialistid, aga ka töötukassa karjäärinõustajad aidata noorel mõelda, millised valikuvariandid tal veel on. Ükski noor, kes elabki võib-olla üksinda ja peab ise hakkama saama, ei tohiks jääda märkamata.

Kas te oma lapse puhul eelistaksite, et ta pühenduks õppimisele või käiks kooli kõrvalt ka tööl?

Mul on lihtne vastata, sest üks mu vanematest lastest ongi abiturient. Suvel käis ta kuu aega tööl, mistõttu ei olnud vaja talle lisataskuraha anda ning ta sai külastada harilikust rohkem üritusi, kuhu ta muidu poleks saanud minna. Sügisest alates on ta viimases klassis ja praegu õppimise kõrvalt ei tööta, sest tunneb, et ei jaksaks muidu olla edukas abiturient. Arvan, et gümnaasiumiõpilane võiks suvel kindlasti töötada, samuti olen kahe käega väikeste tööampsude poolt, kui see õppetööd ei sega. See muudab iseseisvamaks, arendab vastutustunnet ja suhtlemisoskust. Tööintervjuul on seda kohe tunda.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!