Millised tulevad nutiajastu viljad?
Robert Kiviselg.
Riigikogu võttis hiljuti vastu seaduse, mis annab õpetajatele senisest suuremad õigused õpilaselt keelatud esemeid, sh mobiiltelefone, hoiule võtta. Seda vaid juhul, kui see nõue tuleneb ka kooli kodukorrast. Kas see seadusemuudatus teeb meie koolielu paremaks ja turvalisemaks? Kas õpilased keskenduvad nüüd süvenenumalt õppetöösse ja õpetajad on õnnelikumad, et neil on suuremad õigused? Vähemalt on see mingigi liigutus nutiseadmete kasutamise piiramise suunas koolis.
Teema täit tõsidust kahjuks ei mõisteta ning tegelik ühtne lähenemine koolis kasutatavate nutiseadmete teemasse puudub. Võin seda väita oma õpetajakogemusest, kuid tuginen ka uuringule, mille korraldasin eelmisel aastal pea neljasajas Eesti koolis.
Selgus, et ligi 90% Eesti koolidest on telefonikasutus mingil määral reguleeritud ning kahel kolmandikul koolidest sisaldusid vastavad sätted ka mõnes dokumendis. Samas enamikus (85%) koolidest on olnud probleeme õpilaste telefonikasutusega ning pea pooled neist plaanivad teha uued või täiendavad telefonikasutust piiravad muudatused, mis paljudes koolides reguleerivad telefonikasutust ka vahetunnis.
Vanemate initsiatiivil
Nagu paljudes varasemates uuringutes, leidis kõnealuses uuringuski tõestust asjaolu, et kui telefonikasutust vahetunnis piirata, on sellel laste käitumisele ja õpivõimele kasulik mõju ning see tõstab nende kehalist aktiivsust vahetunnis. Nutiseadme keelamine vaid tunnis on poolik lahendus, sest just vahetunnis süveneb laps miljarditööstuste loodud maailma ning uneleb siis virtuaalmaailma lummuses tunnis edasi või rabeleb välja vahetunnis liikumata jäänud liikumisvajaduse. Halvemal juhul kasutab vargsi oma seadet ka tunni ajal.
Igal juhul on lapse keskendumine häiritud ja ta aju soovib järgmist digitaalse mõnuaine doosi. Ja siis on õpetaja see, kes peab olema piisavalt atraktiivne, konkreetne ja osav ning suutma õpilase mõtted endale ja tunnitegevustele koondada. Kuid õpetaja ei ole võlur. See, kui talle on antud täiendavad nn politseiõigused, ei ole piisav, kui tema selja taga ei ole kooli toetavat tugisüsteemi ning mis peamine, lapsevanemaid.
Eeskuju näitavad erakoolid, kus nutiseadmete kasutamisega on vähem probleeme, sest teema on selgemalt reguleeritud ja korraldatud ning vanematega kooskõlastatud. Või korraldatud just vanemate initsiatiivil.
Tagantjärele tarkus
Nutiseadmete kasutamise detailset regulatsiooni koolis ei ole keeruline välja töötada, kuid selle rakendamiseks peab olema riigi soovitus või nõue, mis seaks konkreetsed kohustused peale õpetajate ka kooli juhtkonnale ja vanematele. Just vanemate teadlikkuse tõstmine on siin määrava tähtsusega. Kui lapsevanemad oleksid nutiseadmetega kaasnevatest mõjudest piisavalt teadlikud, siis nad seadmeid oma lastele nii kergekäeliselt ei usaldaks.
Ma ei ole kohanud ühtegi tõsiseltvõetavat uuringut, mis tõestaks, et nutiseadmeteta ei kasva lapsest toredat ja täisväärtuslikku inimest, ega ka sellist, mis ütleks, et pideva nutiseadmete kasutamisega ei kaasne tervise- ja/või sõltuvusriske. Küll aga ilmub pea igal nädalal vastupidiseid uuringuid, mis tõestavad, et nutividinate kontrollimatu invasiooni näol on tegemist tõelise Trooja hobusega. Nende pidev kasutamine hajutab tähelepanu, keskendumisvõimet, kõne, kehalist aktiivsust, und, areneva aju õppimisvõimet ja sotsialiseerumisvõimet, tekitades hüperaktiivsust jmt.
Loomulikult ei tähenda eelnev, et koolid peaksid täielikult tehnoloogiavabad olema, aga kõike peab suutma kontrollida õpetaja, kellel on kooli ja lapsevanemate kindel toetus.
Teine ja ehk suuremgi mure on nutiseadmete ja kogu tänapäeva infoühiskonna arenguga kaasnev Wifi, 4G, 5G ning nutiseadmete ja nende võimendite elektromagnetkiirgus. Kahtlemata on seesuguse teema tõstatamine Eestis kui edukas e-riigis väga ebapopulaarne. Alles äsja hakati ju 5G-võrke rajama. Tõenäoliselt nimetavad skeptikud mind nüüd vandenõuteoreetikuks või tagurlikuks ludiidiks. Aga mida arvati siis, kui roomlased pliist joogiveetorustikku rajasid, või siis, kui aiamaid DTT-mürgiga kasteti? Kus oli inimeste alalhoidlikkus siis, kui katustele laoti asbesti sisaldavat eterniiti ja jalakarvu eemaldati röngtenikiirgusega? Targad ollakse alles tagantjärele.
Praeguseks on Euroopa Komisjon andnud välja raporti, kus hoiatatakse nutiseadmetest lähtuva mikrolainekiirguse eest ja soovitatakse seda just koolidest eemal hoida. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) vähiuuringute keskus klassifitseeris infotehnoloogia seadmete võimenditest lähtuva elektromagnetkiirguse 2B kantserogeeniks. Sama klassi kantserogeenid on näiteks plii, dioksiin, DDT, kloroform ja etüülbenseen. Sellised „arengumaad“ nagu Prantsusmaa, Iisrael, Belgia, Austraalia ja Venemaa on hakanud teemaga tegelema riigi tasandil, Saksamaal, Šveitsis, Poolas jt riikides tehakse seda aga omavalitsuste või liidumaade tasandil. Näiteks Prantsusmaal on koolides nutitelefonid keelatud ning kiirgustase haridus- ja tervishoiuasutuste juures rangelt kontrollitud. Šveits suunab haridusasutusi kasutama vaid kaabelühendust jne.
Üha enamatest uurimistöödest kuhjuvad järeldused peaksid olema samuti tõsine argument, et iga lapsevanem, kool ja riik hakkaks kiiremas korras teemaga tegelema. Uurima ja tellima sõltumatuid uuringuid. Või oleme infoajastu nimel nõus leppima elektromagnetkiirguse tervistkahjustavate mõjudega?
Eestis, e-riigis, toetab riik koolidele nutiseadmete ostu, uhkusega teatatakse koolides Wifi-võimsuse suurendamisest ning ollakse üks eesrindlikumaid 5G-le üleminejad. Eks aeg näitab, milliseid vilju sellel peenhäälestust viljeleval katselapil maitsta saab. Sirgumas on alles esimene põlvkond nutilapsi.
Tere,
Aitäh olulise artikli eest! Mulle on see teema südamelähedane, avaldasin Õpetajate Lehes 16.03.2018 lähedase artikli. Edasine diskussioon on vajalik.
Jaan Mikk
TÜ emeriitprofessor