Raamatud on pilet … isegi 500 aasta taha

15. veebr. 2019 Peep Leppik pedagoogikateadlane ja õpetaja - Kommenteeri artiklit

6. jaanuaril toimus Harjumaal Lahinguvälja raudteejaama juures soomusrong nr 7 Wabadus osalusel näidislahing, millele järgnes Vabadussõja Kehra mälestussamba avamine. Foto: Mihkel Maripuu / Eesti Meedia / Scanpix

 

Toon paar päevakohast näidet raamatute ja filmide kasulikust mõjust, mis viib meid tõele lähemale.

Tänapäeva inimese üks arukuse languse põhjusi on lugemise vähenemine, seda nii laste kui ka täiskasvanute hulgas. Kui vanasti asendas lugemist vanavanemate lugude kuulamine ja mõtestamine, siis nüüd on selle asemel enamasti lihtne tajumine, mis on oluline psüühiline protsess loomadel.

Võrreldes autorihüvitusfondi andmeid võib käesoleval aastakümnel näha väärtkirjanduse lugemise vähenemist kolm korda. Üks raamatukogutöötaja ütles, et laenutuste arvu hoiab üleval mõni perekond, kes laenutab raamatuid kümnete kaupa.

Praeguses Eestis ilmub väikerahva kohta õnneks palju raamatuid, enamasti küll väikeste tiraažidena. Parima ja kasulikuma üles leidmiseks tuleb palju lugeda, sest ilmub ka rämpsu, nii nagu seda leidub lademetes internetiski.

Lutheri müüt

500 aastat tagasi algas Euroopas usupuhastus (reformatsioon), mis oli seotud Martin Lutheriga. Olen Lutheri elutegevusega seotud kohad Saksamaal läbi käinud – Eisleben, Erfurt, Wartburg, Wittenberg jne (täpsemalt raamatus „Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis“), kuid nüüd lõpetasin Princetoni ülikooli professori Scott H. Hendrixi raamatu Lutherist angloameerika maailma lugejale, mis on kokku pandud ulatusliku saksakeelse materjali põhjal. Mulle sai uue ja senisest selgema tähenduse kogu indulgentside (patukahetsuskirjade) lugu.

Paavst Julius II, kes on minu silmis suure kultuurihuviga paavst (tänu Romain Rollandi Michelangelo-käsitlusele), kuulutas 1506. aastal Püha Rooma riigis välja indulgentside müügi, et saada raha Peetri kiriku ehitamiseks Roomas. Seda korraldasid kohapeal piiskopid – Mainzi ja Magdeburgi peapiiskop Albrecht oli üks nendest.

Kuna Albrecht oli „äritegevuseks“ võtnud laenu, ei saatnud ta kogu kogutud raha üksnes Rooma. Raha saamiseks korraldati üha uusi indulgentside müüke – et „vabaneda“ igasugustest pattudest. Nüüd hakkaski tegutsema augustiini munk Luther, kes oli Erfurdi ülikoolis saanud õigusteaduste magistriks. Talle oli see ka kõlbeline küsimus.

Müüt, et ta 31. oktoobril 1517 lõi Wittenbergi õukonnakiriku uksele oma 95 teesi indulgentside asjus (ja ladina keeles!) on Saksamaalgi kaheldav. Sisenesime toona kirikusse külguksest, 95 teesi (saksa keeles) olid paremal tagaseinas, aga seistes ses hilisgooti kodakirikus näoga altari poole, jäi paremale Martin Lutheri lihtne hauamonument, vasakule kaasvõitlejast „saksa õpetaja“ Philipp Melanchthoni oma.

Kuigi säilinud on Lutheri 2600 kirja, ei maini ta üheski neist teeside löömist kiriku uksele. Küll on alles ta kaaskiri peapiiskop Albrechtile 31. oktoobrist 1517 – lisa ladinakeelsetele teesidele. Albrecht olevat tundmatu munga kirja esialgu kõrvale pannud, kuid siis taibanud, et see võib kunagi pöörduda tema enda vastu, ja nii saadetigi kiri edasi Rooma – toona juba paavst Leo X-le – lootuses, et see peagi ketserist munga tuleriidale saadab. Aga algas hoopis võitlus!

Vabadussõja müüt

Sada aastat tagasi käis äge võitlus Eesti Vabadussõja rinnetel. Selle sõjaga seoses on punutud mitmesuguseid müüte. Jättes kõrvale puhtalt ideoloogilise käsitluse nõukogude ajast, pandi 1990-ndate algul liikuma uued müüdid – kuis väike Eesti „surus põlvili punase enamliku Venemaa“! Müütide tohutu kahju seisneb selles, et me lööme piltlikult öeldes jalad alt paljudel inimestel ja isegi oma väikesel rahval.

Püüame panna inimesi uskuma, et nii oli tõesti ja see on võimalik edaspidigi. Meenutagem meie suhtumist 1939.–1940. a sündmustesse – kõik taandatakse paari poliitiku „otsustusvõimetuse“ süüks. Me ei suuda enam maailmas toimuvat realistlikult hinnata.

Aga Soome? Esiteks – võrrelda (üks mõtlemisoperatsioonidest!) saab ainult võrreldavaid. Eestit ja Soomet on siin raske võrrelda. Teiseks – juba 1940. aasta veebruaris oli selge, et Soome on Talvesõja kaotanud, kui ei suudeta sõlmida kiiresti vaherahu. Õnneks suudeti!

Mõne aasta eest teatas üks Eesti Raadio toimetaja Tartu rahulepingu aastapäeval, et 2. veebruaril 1920 „saavutas Eesti võidu Nõukogude Venemaa üle. Olin selleks ajaks juba lugenud läbi Eesti Ajakirjanikkude Liidu toimetusel
K.-Ü. Rahvaülikooli kirjastuse poolt Tallinnas 1930. aastal ilmutatud 400 lk paksuse raamatu „Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt – II köide – Vabadussõda 1918–1920“, mis sisaldab 22 poliitiku ja Vabadussõjast osavõtnu mälestusi. See raamat peaks olema küll ajalooõpetaja kohustuslik lektüür (nüüd veebiski leitav) ja muidugi tuleks kuulata põhjalikku ajaloolast Ago Pajurit.

Eesti Raadiost kõlanud sõnum oli ehmatav, sest sõja algus oli keeruline ja raske: mobilisatsioon kukkus ju läbi, väeosadest lasti varustusega jalga ja koolipoisse viidi rongiga käsukorras Narva rindele; Võrumaal usaldati punaseid enam ja lõpuks – rahulepinguga Tartus tuli kiirustada samal põhjusel nagu Soomel märtsis 1940. Väita saab vaid, et me mõlemad Soomega suutsime kaitsta oma iseseisvust. Ei enamat …

Kui „Nimed marmortahvlil“ on filmina hea, siis Albert Kivika romaan (1936) ise kannab juba vaikiva ajastu pitserit, tasuks Riigivanema auhind 1937. Kadunud isa meenutas ka, kuis 1919. aasta kevadel tulid Tartu Reaalkooli (ta ise õppis seal) lõpuklassi poisid rindelt, panid püstolid direktori lauale ja nõudsid endale lõputunnistusi: tulime ju Eesti iseseisvust kaitsmast! Oli ülimalt keeruline aeg.

Mõtlema pani ka Valeri Timoštšenko uus (2019) dokfilm „Talupoja lugu“ Vene TV kultuurikanalil. Film on autori esivanemate saatusest „Stalini põrgus“ – nende teekonnast Kubanimaalt Sosva taigasse. Uskumatu, et nii valusa filmi tegid venelased, aga me ei usu ju ka vene rahva kannatusi, eriti aastatel 1929–30. Või milliseid mälestusmärke on tänasel Venemaal rajatud stalinismi ohvritele.

Seega – lugemine-mõtlemine viib meid paratamatult tõele lähemale ja lugedes palju (raske on see tee küll), on lootust, et jõuame kunagi kohale – kasvõi vanas eas …


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!