Toomas Lepiksaar – nonaginta
Toomas Lepiksaar.
Eesti üldhariduskoolide kunstiõpetuse grand old man Toomas Lepiksaar on jõudnud väärika verstapostini, mida pole kaugeltki kõigile antud. Temale on, ja küllap seetõttu, et nii pika ja sisuka tööelu elanud mees oskab tegev olla ka pensionipõlves.
Eesti laste kunstiõpetus jõudis n-ö laia maailma alates 1965. aastast ja seda eelkõike tänu ministeeriumi, PTUI ja VÕT-i targale koostööle, mida igati toetas tollane minister Ferdinand Eisen. Kirjanduse, kunsti- ja muusikaõpetuse teaduspõhine arendamine kujundas välja traditsiooni, mille elujõulisust ja tulemuslikkust imestatakse praegugi paljudes riikides. Ka minister Reps on korduvalt pidanud mujal maailmas selgitama, kuidas on võimalik, et muusikat ja kunsti õpivad kõik Eesti lapsed lasteaiast gümnaasiumi lõpuni.
Meile on see iseenesestmõistetav, sest eestlaste nn haridususk ütleb, et inimese kultuuripilti peab kuuluma arusaamine kunstist ja muusikast ka siis, kui ise ehk kõige osavama käe või säravama häälega laulda või maalida ei suuda.
Võimalus oma võimeid arendada on olemas ja selle eest oleme tänu võlgu eelkõige traditsiooni loojatele. Toomas Lepiksaare kõrval nimetatakse tavaliselt Leo Tõnissoni, Kalju Lehte, Niina Kaarnametsa ja veel paljusid kunstiõpetajaid, tänu kellele sisustati eesti laste loodud kunstitöödega kõikide laulupidude juurde kuuluvad õpilastööde näitused.
Tänavugi on tulekul juubelilaulupidu, loodetavasti ka näitus. Eesti õpilaskunsti eksponeeriti regulaarselt ka kunstihoones, mis omakorda kõneleb vajalikust ja viljakast koostööst n-ö päris kunstnikega, kelle abil leitigi üles need noored, kelle eriandekus tähelepanu ja toetamist vääris.
Toomas Lepiksaarega seondub aga eelkõige eesti kunstiõpetajate täienduskoolitus ja teaduslik-metoodiline töö kunstiõpetuse arenduseks. Ka nüüd on õpetajaile vaja täienduskoolitusi, kus selgitatakse, miks ühed või teistsugused käelised ja vaatlusoskused lapse isiksuse arengul vajalikud on või kuidas saab kunstitunnis ka 45 minutiga toreda tulemuseni jõuda.
VÕT-i kunstiõpetajate kursused olid eelkõige praktilist laadi, seda oli näha, kui nad usinasti oma pottide ja paberitega askeldasid. Tehtut oli näha kursuse lõppedes, aga veelgi rohkem piirkondlikel näitustel eksponeeritud õpilastöödes, kus kursustel õpitu oli nagu võluväel õpilasteni jõudnud.
Toomas Lepiksaar oli see, kes korraldas Eesti õpilaste esindusnäituse ja tegi ettekande Praha ülemaailmsel INSEA (rahvusvahelise kunstihariduse ühingu) kongressil juba 1966. aastal, kõnelemata arvukatest õpilaste ja kunstiõpetajate loominguliste ülevaatuste korraldamisest Eesti maakonnakeskustes ja Tallinnas, Lätis, Leedus, Ungaris, Jaapanis, Poolas, Soomes, Rootsis ning Nõukogude Venemaal ja Saksamaal.
Ta on organiseerinud õppereise ja sessioone paljudesse Euroopa riikidesse ja osalenud neil. Nii hea ülevaade kunstiõpetusest ja professionaalne kogemus on Eestis vist ainult Toomas Lepiksaarel. Õnneks on ta ka selge sõnaga kirjamees ning praegugi tasub üle vaadata „Lapsed ja kunst“, „Loovus ja kunstikasvatus“, „Kunstikasvatuse probleeme“, ,,Raamat uuest kunstiõpetuse ainekavast“, tema arvukad artiklid ja koos Rein Maraniga tehtud õppefilmid. Koos Leo Tõnissoniga on ta kirjutanud isegi artikli „Looduskaitsest kunstiõpetuse kaudu“, mis näitab ainete lõimingut üsna huvitavast vaatenurgast.
Toomase keelteoskus lubab tal senini lugeda erialakirjandust kogu Euroopast. Kuigi Humboldti ülikool oli nõus võtma teda erialasele doktoritööle eelnevale täiendusõppele, arvati Moskvas teisiti. Ometigi andsid sooritatud kandidaadieksamid teaduste akadeemia juures Tallinnas ja Moskvas suurepärase ettevalmistuse psühholoogias, pedagoogikas ja filosoofias. Kõik eelnimetatu on hädavajalik igale professionaalsele õpetajale. Asjatundlikkust austavad nii õpilased kui ka kolleegid ja oma kogemusi on Toomas ka lahkesti jaganud, viimati kunstiõpetajana Tallinna Rahvusvahelises Koolis ja Eesti Rahvusvahelises Koolis.
Toomas on Eesti kunstnike liidu ja INSEA liige ning Eesti kunstikasvatuse ühingu asutaja ja esimees. Pensionipõlves on ta korraldanud 11 isikunäitust, kus eksponeeritud maal, akvarell, visandjoonistused jpm. Loodame, et tulekul on ka kaheteistkümnes. Ideesid ja suutlikkust neid teostada õnneks jätkub.
Soovime juubilarile tugevat tervist järgnevateks aastateks!
Kunagiste kolleegide nimel Urve Läänemets
Palju õnne, TOOMAS LEPIKSAAR!
Väärika sünnipäeva puhul võib tagantjärgigi kasvõi aasta õnnitleda…
Urve Läänepetsa ülevaatele on ühel maamatsil raske midagi lisada. Küll tuleb Toomas Lepiksaart pidada mitte ainult Eesti kunstiõpetuse didaktika ja metoodika suurkujuks – tema põhimõtted ületasid sageli ainepiire…
Soovides head TERVIST, meenuta(me)n alati omaaegseid koostööaastaid!