KULTUUR

Veelahe üld- ja kutsehariduse vahel suureneb praeguste õppekavadega

1. veebr. 2019 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Inimeseks kasvades ja õppides – Tartu kunstikooli õpilane Kristin Kaldam võttis visualiseerimise valikaines kokku hariduse ja kultuuri kongressil räägitu.

 

 

Alanud aastal peaks eri tüüpi haridusasutuste koostöö muutuma tihedamaks. luuakse täiendavaid võimalusi, et kujundada igale õppijale sobivaim õpitee, on kirjas riiklikes dokumentides. Kui kaugel on tegelikkus ideaalist? Juurdlust viisid läbi asjatundjad: Tartu Poska gümnaasiumi direktor Helmer Jõgi, Tartu kutsehariduskeskuse direktor Tõnis Lukas, Tartu kunstikooli direktor Kadi Kreis ja Võrumaa kutsehariduskeskuse direktor Tanel Linnus.

 

Haridus- ja teadusministeeriumi eelmine kantsler Tea Varrak tutvustas möödunud aasta lõpus plaani asutada Eestis hariduskeskused ehk -konsortsiumid, mille mõte on luua keskkond, kus ühe katuse all on eri tüüpi koolid ja kesksel kohal õppija. Eestis võiks olla neli katsekeskust ja tulemas on spetsialistid, kes hakkavad arutama piirkonnakoolide n-ö kokkuviimist ja õppekavade ühendamise võimalikkust. Kuidas ja kelle algatusel peaksid haridusasutused koostööd tegema? Mis võiks olla eesmärk?

Tõnis Lukas: Tartus on koolivõrk hästi välja kujunenud: meil on põhikoolid, puhtad gümnaasiumid (paari erandiga) ja kutsehariduskeskus. On välja kujunenud ka partnerid, kes võiksid omavahel koostööd teha. Oleme pakkunud kõigile kutsehariduskeskuse baase kas valikkursuse või ühendõppekavade tegemiseks. Tartus pole vaja midagi leiutada: partnerid peaksid omavahel kokku leppima ja lepingulistesse suhetesse astuma.

Helmer Jõgi: Tuletaksin meelde ajalugu. Kutsekoolipidaja muutus Tartus 2000-ndate alguses. Ka siis oli sarnane mõte: kui linna piires on kõigil koolidel üks pidaja, on lihtsam koostööd teha ja õpilaskohti jaotada. Eesmärgid lõplikult ei realiseerunud, aga koostöö toimib. Lõime Elleri muusikakooliga ühise õppekava, võtame kutsehariduskeskusest kursusi, teeme koostööd kunstikooli ja lennuakadeemiaga.

Pole ju mõtet hakata endal baase välja ehitama. Kui koolid reorganiseeriti ja Poska kool lubas hoida Tartus kunstihariduse järjepidevust gümnaasiumi tasandil, suruti meile peale, et tehku me kunstiklassid, ostku molbertid ja võtku seitse inimest tööle. Ütlesin, et meil on ju kunstikoolid ja pädevad inimesed. Pigem teha koostööd ja osta kursuseid õppeteenusena sisse.

Poskal on väga hea kogemus, seda võiks laiendada. Meie eesmärk on pakkuda gümnaasiumis võimalikult palju valikuvariante, et noored saaksid teadlikult valida. Õpilastele väga meeldivad kursused majast väljaspool, meeldib näha teisi õppeasutusi ja laiu võimalusi õpitu seostamisel praktikaga. Saame õpilastelt valikkursuste kohta kogu aeg tagasisidet, mille alusel muudame pakutavate kursuste valikut igal aastal. Õpilased teevad ettepanekuid uuteks valikkursusteks. Eelnevalt peab saama muidugi vähemalt 12 õpilase jah-sõna, muidu on roim rahakotis.

Kadi Kreis: Meil käib koostöö koolidega mitmel moel, Tartu ja Võrumaa kutsehariduskeskuse, gümnaasiumidega. Kõigepealt tuleb vaadata toimivaid võrgustikke ja neid toetada. Jõuga ei saa midagi teha, peab vaatama, mis kasu keegi saab. Lõppeesmärk peab olema õppija – kuidas ta saab kujundada oma õpiteed.

Tanel Linnus: Tartus oli koolidevaheline õppe-tootmiskombinaat, kus kõigi keskkoolide õpilased õppisid samal ajal eri valdkondi. Usun, et Tartu tulevik ongi selline, et mitu kooli korraga lepib kutsehariduskeskusega kokku, et saaks õpilaste soove paremini arvestada.

Maal on aga lugu keerulisem. Meie keskuse lähedal on mitu keskkooli: Parksepa, Võru, Põlva. Mõlemad riigigümnaasiumid alles otsivad oma teed. Oleme teinud korduvalt ettepaneku teha koostööd. Arvasime naiivselt, et võime tugevdada asju, mis neil juba on tugevad. Meil on ju tipptehnoloogia ja -õpetajad. Aga õpilased ei taha keerulisi kursusi valida, näiteks Võru gümnaasiumi huvitab ainult toitlustamise algkursus. Vaimset pingutust nõudvaid asju ei suutnud me müüa.

Kuidas õppekavade erinevusega hakkama saada?

Tanel Linnus: Kui tahame tegelikust koostööst rääkida, tuleb lahendada esmalt õppekavade küsimus. Et meil poleks duaalset haridust nagu praegu, kus gümnaasiumides on üldhariduse osa tunduvalt suurem kui kutsehariduses ja seetõttu peetakse kutseõppeasutustes antavat haridust kehvemaks. Räägime ammu sellest, et mõlemas võiks olla 50 kohustuslikku kursust. Et keskharidus omandada, tuleks läbida 75 kursust, kõigil ühtemoodi. Ja siis võiksid kõik koolid oma eripära ja valikuvariante arendada. Näiteks gümnaasiumis õpetataks matemaatikat traditsioonilisel moel, aga kutsehariduses hoopis mehhatroonikat õppides.

Loodan, et ministeerium eesotsas üldhariduse osakonna juhataja Mihkel Rebasega jagab seda mõtteviisi, astub reaalseid samme ja teeb inimestele selgeks, et mõlemad süsteemid annavad ühesugust head haridust, ainult väljundid on teised. Ja et kutsehariduse osakond toetaks esitatud mõtteviisi.

Helmer Jõgi: Õppekavas on rõhk õigetel asjadel, aga ainekavad tatsavad jätkuvalt oma rada. Õppe- ja ainekavade maht ja sisu on ülepaisutatud. Alus võiks olla ühtne. Kui meil jäävad eraldiseisvad koolid oma suurte õppekavade ja -korraldusega, siis jäätub veelahe kutsehariduse ja üldhariduse vahel. Peab alustama ühistest, oluliselt vähendatud kohustusliku osaga õppekavadest.

Mina näen Tartus ideaalina, et need 900 noort, kes lõpetavad põhikooli, teevad valikud ära eri koolides, kaasa arvatud kutsehariduses. Sinnani jõudmine on muidugi keeruline, sest akadeemiline rada on paljudel vanematel ainuvõimalikuna silme ees. Mentaliteeti muuta on raske. Meil on olnud õpilasi, kes tahtsid minna kutsekooli, aga vanemad olid vastu. Ja siis me vaevlesime, kuni nad läksid õppima eriala, mis meeldib. Vanemad survestavad lapsi, et realiseerida oma kunagisi unistusi.

Tõnis Lukas: Praegu on ühine õppekava võimalik nii, et laps õpib kahes koolis korraga ja saab tunnistuse mõlemast. See tee on talle raskem, kui oleks kahe kooli ühisõppekava ühe lõputunnistusega, aga seadus viimast ei luba. Praegu on meil abikoka õppekava Annelinna gümnaasiumiga, paarkümmend nende õpilast omandab abikoka kutse.

Oleme pakkunud gümnaasiumidele võimalust alustada kaheksa ühendõppekavaga. See ei realiseeru väga kiiresti, sest grupp on vaja täis saada. Eri koolide õppekavu ühitada on veel raskem, et lastel õnnestuks linna eri otstest kohale sõita.

Poska gümnaasiumiga käib arendus giidi kutseala omandamiseks ja ka valikkursuste asjus on läbirääkimised intensiivsemaks läinud. Valikus on nii metallide töötlemine kui ka IT. Tamme gümnaasium pöördus meie poole, et saada õpetajaid ja tellida õppekavu.

Mõne kooli puhul takistab koostööd õppetöö väljakujunenud korraldus. Näiteks Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumis on valikkursuste jaoks üks kindel päev ja nad eelistavad, et kursus toimuks neil, mis muudab logistika keeruliseks. Ühisõppekava tähendab, et gümnasist peab kolm aastat pühendama meil õppele.

Sel aastal arutatakse koostöövariante varasemast intensiivsemalt. Teeme jätkuvalt pakkumisi ka neile, kel endal veel ideid pole.

Veel üks uuendus: sel aastal on Tartu KHK põhikooli lõpetajate koolivalikus, kui nad lähevad kevadel sisseastumistesti tegema. Oleme võrdväärselt Tartu gümnaasiumide hulgas, see on samm edasi.

Elu ise suunab koostööle. Kas me nimetame seda konsortsiumiks, hariduskeskuseks või lihtsalt koostööks, pole vahet. Tulevikus ei õpi õpilane enam institutsioonis, vaid läbib õppekava. See pole ainult õigus, vaid ka individuaalne vastutus ja seda peab olema võimalik aeg-ajalt korrigeerida. Meie anname vale valiku teinutele kutsevalikuaastal võimaluse eriala vahetada. Ka üldhariduskoolide õpilased tulevad vahel poole pealt meile üle ja saavad meie koolis õpetatavaga tutvuda, et valida.

Individuaalsetest õppekavadest ja paremast koostööst rääkides on väga oluline tugi- ja nõustamissüsteem, juba põhikoolist peale. Tartus tuleb pärast põhikooli kutseharidusse 15% õpilasi. Meie ümber- ja tasemeõppe kursustele satub üha enam kõrgharidusega inimesi. Inimese eluteel võivad olla liidetavad erinevas järjekorras, aga kõike on vaja. Usun, et õppekava kohustuslik maht gümnaasiumis väheneb ja valikuvariantide hulk suureneb. Õpid gümnaasiumis, aga osa aega pühendad akadeemilistele teadmistele, osa kutse omandamisele ja lähed edasi tööle või omandama rakenduskõrgharidust. Vahepeal see viimane arenes, aga siis lõhuti ära ja tuleb hakata uuesti üles ehitama. Keskhariduse järgne kutseõpe peaks samastuma rakenduskõrgharidusega ja minema kõige kõrgema tasemeni välja, et see poleks tupiktee. Rakenduskõrgharidus peaks olema rohkematel õppekavadel ja praktikakeskne.

Kadi Kreis: Hariduslogistika on märksõna, millest on räägitud „Haridusstrateegia 35“ hariduse sidususe töörühmas. Kui räägime õpitee kujundamisest läbi erinevate koolide, siis tähtis on logistika – kuidas inimesed liiguvad.

Kunstikool pakkus aastaid tagasi, et paneme eri koolidest kokku üle linna grupi. Aga selleks tuleb leida aeg, mil kõik õpilased saavad sinna tulla.

Ohuna näen, et kutsekoolidelt oodatakse kiireid lahendusi. Küsitakse 35-tunniseid kursuseid: kas saab selle ajaga kujundajaks? Peame ütlema õpilastele ausalt, et kutsekoolide erialad nõuavad vilumust ja harjutamist. Õppijatele on üllatus, et nii palju peab tööd tegema.

Kui pakume gümnaasiumidele valikaineid või kursusi, siis ütleme, et see on eriala tutvustus ja kursuse läbinu ei saa samamoodi tööle nagu need, kes õpivad kolm ja pool aastat.

Kutsekoolide poolt ongi vaja rohkem ja selgemat kommunikatsiooni.

Tanel Linnus: Oleme tosin aastat rääkinud isiklikust õpiteest. Vaatame igaühe individuaalset arengut nii palju, kui seadus võimaldab. Kui miinimumhariduse osa on kokku lepitud, võib õpilane ülejäänu korjata eri kohtades: muusika-, spordi-, keeltekoolis, rahvaülikoolis, lilleseades jne. Peaksime olema seda meelt, et see on igaühe maailmavaate ja karjääri kujundamise küsimus. Aga see, mis meil on tehtud karjääri- ja kutsenõustamisega, on häbiväärne. Kogu aeg on seda lükatud ühest institutsioonist teise, ikka ja jälle projektipõhiselt.

Elukestva õppe strateegias on kirjas, kui palju peaks minema õpilasi gümnaasiumi ja kutseharidusse. Kõik institutsioonid peaksid püüdma kokkulepitut täita. Kahjuks seda ei tehta. Maksumaksja raha eest palgatud ametnikud selgitavad, et me ei tohi õpilasi mõjutada, nad peavad ise otsustama, kuhu õppima lähevad. Milleks meile siis üldse strateegiad, kui neid ei soovita täita? Erasektoris ei tule kõne allagi, et kokkulepitud eesmärkide täitmise nimel ei pingutata, takistajad lastakse töölt lahti.

Ülikoolides on tudengite arv langenud 60 000-lt 46 000-le, neist 40 000 on Eestist. Kutsehariduses on 23 000 õpilast, üle poole neist täiskasvanud, gümnaasiumijärgsel õppel ja nii suurt langust pole. Rakenduskõrghariduses on õppijate arv kümne aastaga langenud 23 000-lt 12 000-le. Seal on sama palju õppijaid kui kutsehariduses gümnaasiumijärgseid. Kust tulevad tehnoloogid, brigadirid, objektijuhid? Mitte kuskilt. Kui rakenduskõrgharidus kutsekoolides kaotati, hakati nendesse valdkondadesse vähem tööle minema. Lähitulevikus peame selle teemaga kindlasti tegelema.

Mis takistab enim hariduskeskuste loomist?

Kadi Kreis: Konsortsiumide ideed võib Eestis olla raske ellu rakendada, sest oleme väga institutsioonikesksed. Meie rahastus tingib, et iga juht võitleb oma kooli eest. Tegelikult peaksime vastutama iga Eesti õpilase haridustee eest. Individuaalset õpirada on vaja, aga võib kuluda põlvkondi, et see hakkaks toimima.

Tõnis Lukas: Tartus on koostööeeldused head. Koolid on munitsipaalomandis, linnavalitsus näeb meid ühtse tervikuna. Gümnaasiumid ei kaitse kramplikult oma identiteeti. Saaksime ühtse haridusruumi kujundada suhteliselt väikse vaevaga, aga nii õppekava kui ka seadusandluse arendus peab võimaldama seda teha. Ainult soovist on vähe.

On mitmesuguseid kutseid, mille õpet saame välja pakkuda – ühe või kaks aastat kestvaid, ka pooleaastaseid. Gümnaasiumi kolmest aastast näpistaksime ühe kutsekoolis õppimiseks. Valikkursustena pakume nii 35- kui ka 150–160-tunniseid.

Õpilasekeskselt lähenedes on võimalik üle kanda päris palju aineid. Oleme valmis oma õppekavu kohandama.

Helmer Jõgi: Mudelis peaksid säilima ka Treffneri gümnaasiumi tüüpi akadeemilised gümnaasiumid. Sinna lähevad akadeemiliselt võimekad inimesed.

Kadi Kreis: Ühtlustatud üldhariduse maht kutsekoolides ja gümnaasiumides ei takista akadeemilisi gümnaasiume. Vaja on selgust, mida ühest või teisest koolist saab. Vabadust ja vastutust kujundada ei ole kunagi liiga vara, seda tuleb teha samm-sammult. Tuleb anda alates põhikoolist jõukohaseid valikuid, aga mitte öelda gümnaasiumis, et hakake valima.

Kes peaks kelle juurde minema?

Kadi Kreis: Vaikimisi mõeldakse, et kutsekoolid võiksid pöörduda gümnaasiumide poole. Meie oleme teinud oma õppekavade reformis läbi tugeva lõimingu ja on väga äge, kuidas õpetame. Kujundusgraafika aines õpitakse nii matemaatikat, inglise keelt kui ka kujutavat geomeetriat ja kunstiajalugu. Kutsekoolide üldharidusõpet tasub vaadata. Meil käivad gümnasistid vahetusõpilastena ja imestavad – neid üllatab meie üldhariduse ainete tase. See on dünaamiline ja sobib paljudele õpilastele. Seda ei tohi alahinnata.

Helmer Jõgi: Selle abil võiks ka üldhariduskoolis nüüdisajastada õpikäsitust ja muuta õppemetoodikat.

Tanel Linnus: Hiljuti suhtlesime ühe lapsevanemaga, kes küsis, kas meil eesti keelt ei õpetatagi. Näitasin talle tema poja kirjutatud praktikaaruannet. Ema imestas, et see kubiseb vigadest. Siis näitasin teist varianti, mille õpilane oli koostanud koos eesti keele õpetajaga, see oli korrektne. Ütlesin, et nii käibki õppeainete lõiming. Tihti tunduvad lihtsad asjad keerulistena ja vajavad selgitamist.

Helmer Jõgi: Tõnis, kui sa peaksid ministriks saama ja näed oma töölaual PGS-i ja kutseõppeasutuste seadust, siis mõtle, et on viimane aeg asendada need kogu keskhariduse tasandi seadusega.

Tõnis Lukas: Integratsiooniga peab edasi minema. HTM-is on eraldi üldhariduse ja kutsehariduse osakond. Ühine vastutus peaks olema ka ametnike tasandil, et nad näeksid noore ühtset arenguteed.
Kutseasutuste üldharidusainete õpetajad pole teisejärgulised, vaid omal alal väga head. Nad puutuvad kokku väga mitmekesise rahvaga, kellele peavad asjad selgeks tegema, valima, mis on ainekavas oluline. Kutsekooliõpetajate teadmisi võiks õppekava arenduses rohkem kasutada. Ainekavade arenduses löövad tihti kaasa väga pühendunud inimesed ja kõik tundub väga tähtis. Meie õpetajad võiksid aidata valida, mida välja jätta, sest nemad peavad sel moel otsustama iga päev.

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas plaanib HTM üld- ja kutsehariduse koostööd suurendada? Kas konsortsiumide idee on jõus?

 

Tarmu Kurm.

Tarmu Kurm, HTM-i kommunikatsiooniosakonna juhataja:

Haridusasutuste koostöö ja õppijakesksus on igal juhul olulised teemad. Mitmed koostööprojektid käivad ja kindlasti lisandub neid ka edaspidi. Õppijakesksus on selgelt ka loodava haridusstrateegia ekspertrühmade diskussioonidest esile tulnud. Spetsialiste värvatud pole. Uus juhtkond vaatab senised tegevused ja prioriteedid üle. Praegu ei saa küll väita, et selle teemaga edasi ei liiguta. Küsimus võib olla rõhuasetustes ja tempos.

 


KOMMENTAAR

Olgem koostööaltid ning üle hetkehuvidest

 

Margus Ojaots.

Margus Ojaots, Valgamaa kutseõppekeskuse direktor:

Valgamaal teevad Valgamaa kutseõppekeskus, Valga gümnaasium ja Valga põhikool juba neli aastat tihedat koostööd karjääriõppe mooduli õpetamiseks põhikooli 9. klassi õpilastele. Õpilastele antakse ülevaade karjäärivõimalustest eri õppeasutustes. Õppeaasta jooksul toimub õpe seitsmel päeval kas kutseõppekeskuses või gümnaasiumis õpilase valiku põhjal. Jaanuaris laienes koostöö  Valga Jaanikese kooli. Leiame, et koolid peavad tegema koostööd, tagamaks IT-vahendite efektiivne kasutamine õppetöös. Koolide juhid tunnevad üksteist juba aastaid, omavahelisi kokkupuuteid on olnud seminaridel ja nõupidamistel. Sellistel kokkusaamistel toimunud arutelude käigus on jõutud ühiselt tõdemusele, et õppetöö edasine areng on seotud eri koolitüüpide tiheda koostööga ja  ettevõtjate soovide suurema arvestamisega.

Gümnaasium ja kutseõppekeskus plaanivad pakkuda võimalust õppida teise kooli õppemooduleid valikainena. Arutuse all on, kuidas liikuda edasi ettevõtlusõppega, see õppemoodul võiks gümnaasiumis ja kutseõppeasutuses olla ühesugune. Jaanikese kooli ja kutseõppekeskuse koostöö võimaldab õpilasel valutumalt liikuda erivajadustega õpilaste koolist kutseõppeasutusse. Varasematel aastatel on kooli vastuvõtul osalenud Rajaleidja töötajad, et aidata õpilasel leida talle sobivat eriala. Alates jaanuarist on see funktsioon töötukassal. Igakuiste kohtumistega töötukassa töötajatega püüame tagada, et struktuurimuutused ei halvendaks õpilastele pakutavat karjäärinõustamise teenuse kvaliteeti. Õpilasele tema võimete ja soovide kohase hariduse omandamisel peame olema valmis tegema koostööd ning üle koolide, ametkondade, osakondade ja ministeeriumide hetkehuvidest.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!