Igaühest võibki saada ajakirjanik

29. märts 2019 Priit Hõbemägi Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi ajakirjanduse õppekava kuraator - 2 kommentaari
Priit Hõbemägi.

Statistikat vaadates askeldab peaaegu iga täisealine Eesti inimene sotsiaalmeedias, enamasti Facebookis, kuid ka Twitteris, Instagramis või mõnes venekeelses keskkonnas. Kes rohkem, kes vähem kirglikult. Sotsiaalmeedia on tulnud, et jääda, ning selle roll ühiskonnas kasvab pidevalt isegi siis, kui mõni globaalne platvorm peaks oma positsiooni kaotama ning asenduma teisega.

Inimeste harjumus internetis suhelda ei kao enam kusagile. Ka ajakirjanduse jaoks on sotsiaalmeedia muutunud väga oluliseks. See on vajalik meediaettevõtte brändi ehitamiseks, artiklite levitamiseks, diskussiooni tekitamiseks ja last but not least – info hankimiseks. Paljud ajakirjanikud kammivad iga päev sotsiaalmeedia kontosid, et leida huvitavat vihjet mõnele uudisele või tekkivale trendile. Ja leiavad ka!

Loomulikult on sotsiaalmeediast hangitud infoga probleeme – autoriõigused, ajakirjanduseetika ja info tõesuse kindlaks tegemine –, kuid nendega tegeletakse pidevalt.

Koos interneti leviku ning seejärel sotsiaalmeedia tekkimisega on igaühest saanud või saamas ajakirjanik. Inglise keeles nimetatakse seda avaldamiseks või kirjastamiseks (internet publishing), kuid sisuliselt on tegu ajakirjandusliku reageerimisega sündmustele ja ideedele.

Tähelepanumajandus

Varem oli ajakirjandusse pääsemise lävi väga kõrge kommunikatsioonimudeli tõttu, mille ühel poolel oli omaniku suur investeering, autoriteetne toimetus ja teisel pool lugejate/vaatajate/kuulajate massid. Selles mudelis oli tagasiside võimalus minimaalne. Seda oma aja mõjukat meediat – ajalehti, raadiot ja televisiooni – nimetatakse tänapäeval juba pärandmeediaks (ingl legacy media).

Koos interneti laialdase kasutuselevõtuga muutus kommunikatsioonimudel põhjalikult – igaüks sai praktiliselt tasuta ükskõik mida ja ükskõik millal avaldada. Boonusena veel globaalse tagasiside võimalus, mis ühtekokku ongi nüüd meie uus tegelikkus.

Internetiajastu tõi kaasa nähtuse, mida nimetatakse tähelepanumajanduseks. Lihtsustades tähendab see, et kel iganes on vaja avalikult mingit asja ajada, peab endale hankima tähelepanu „aktsiaid“, mida saab koguda meedias, veebis või sotsiaalmeedias esinedes. Koguda võib muljet kompetentsusest mingil tegevusalal või lihtsalt söakat ja aktiivset kuvandit. Praktikas esinevad need laikide, kaasamiste või jälgijate näol. Ja kui neid on juba palju või väga palju, siis saab need vahetada mõjukuse, positsiooni või isegi raha vastu, nagu juhtub Instagrami eriti edukate influentseritega.

Suurem osa inimesi ei ole tähelepanumajanduse jaoks ette valmistatud, neil puuduvad selleks vajalikud süsteemsed oskused. Muidugi võib öelda nii, nagu üks kolleeg mõned aastad tagasi: „Loodetavasti läheb see internetihullus ühel päeval üle ja inimesed pöörduvad paberi juurde tagasi.“ Aga ükski märk ei näita, et nii läheks. Ja kuna enese kuvandi loomine internetis on näiteks noore inimese tuleviku suhtes üha olulisem, siis tasub teada, kuidas sellega õigesti tegeleda.

Vajalik haridus

Just ajakirjandusharidus on see, mis kõige paremini sellise muutunud maailmaga sobib. Suur osa sellest, millega inimesed internetis tegelevad, on kas uudiste tootmine (mis juhtus?), arvamuste levitamine (mina arvan!) ja nende visuaalne illustreerimine mobiiltelefoniga tehtud fotodega. Oskus lühikesi sisukaid tekste luua, neid tabavalt pealkirjastada ja illustreerida nii, et see paljude tähelepanu tõmbab, on muutunud ühiskondlikult aktiivse inimese hädavajaduseks avalikkusega suhtlemisel. Ajakirjandusõpe selliseid oskusi pakubki.

Mulle tundub (aga võin loomulikult eksida), et üldhariduskoolides on meediaõppel oht kinni jääda pärandmeedia ajastusse, ikka sinna paberlehtede, raadio ja televisiooni kammitsasse, „kuidas tegelikult peaks ajakirjandust tegema“ mentaliteeti, minemata kaasa nutitelefonide ja sotsiaalmeedia revolutsiooniga ning aktsepteerimata tähelepanumajanduse olemasolu.

Tallinnas õpetatakse tulevasi ajakirjanikke Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis (BFM). Oleme oma uues ajakirjanduse õppekavas, millega alustasime 2018. aasta sügisel, rõhutatult võtnud suuna tänapäevasele meediakeskkonnale, ühiskonna võrgustumisele ja visuaalsusele. Me teame, et suurtes meediamajades vajatakse inimesi, kes oskavad arvuti kõrval kasutada mobiiltelefoni kui foto- ning videokaamerat, oskavad sellega fotosid töödelda ja levitada, teha otseülekandeid sündmuskohalt, suhelda kommentaatoritega jne jne. Suurt osa nendest oskustest lähebki vaja internetikeskkonnas – sotsiaalmeedias ja veebiväljaannetes. Just selles suunas liigub kogu ajakirjandus, sest kusagilt mujalt ei ole uusi sissetulekuallikaid oodata.

Oskus kasutada tehnoloogiat ja nutiseadmeid ajakirjanduslikus töös käsikäes oskusega mõista visuaalsust, luua tähendusrikkaid fotosid, jutustada lugu nii fotodes kui ka videos on üha olulisem. Nii oligi meil sügisel esimest korda kavas mobiiliajakirjanduse õppeaine, mis üliõpilastele väga meeldis. Selle kõrval on endiselt tähtis uudise kirjutamine, žanriõpetus, ajakirjanduslik eetika, teadmised poliitikast, ühiskonnast ja rahvusvahelistest suhetest.

Mobiilitund kooli

Kevadel hakkavad abituriendid valima, mida ülikooli õppima minna. Ergas meel ja tegemistahe, madal ühiskondlik valulävi, soov katsetada uusi tehnoloogilisi võimalusi, aktiivsus, soov kiiret tulemust saada, mõju avaldada, piiritu uudishimu ja soov põnevaid asju teistega jagada, huvi ühiskonna vastu – nende omadustega tasub tulla Tallinna ülikooli ajakirjanduse õppekava vastuvõtule. Aasta-aastalt on rohkem neid, kes ei too kaasa mitte oma paberil avaldatud artikleid, vaid näitavad tööde linke, oma veebikodu, Youtube’i kanaleid, sotsiaalmeediat või fotosid.

Ja lõpuks mõte, mis mulle hiljuti pähe torkas. Andsin „Tagasi kooli“ programmis videotunni, kus julgustasin noori teadlikult ning fotograafilisi ja ajakirjanduslikke põhitõdesid arvestades sotsiaalmeediat kasutama. Mobiiliga tehtud otseülekande kaudu jõudis see kümnetesse ja kümnetesse nii eesti- kui ka venekeelsetesse koolidesse. Sain kiitvat tagasisidet – et ometi keegi julgustab õpilasi sotsiaalmeediaga tegelema!

Ja vaadates oma kümneaastase poja tegemisi mobiiltelefonis ning seda, et koolides on nutitelefonid enamasti keelatud, kuid sellest hoolimata on need seal kaasas, arvan, et võiks ju olla ka nii, et aeg-ajalt on koolis kavas vähemalt mõni mobiilitund, kus koolilastele mobiiltelefonis peituvaid võimalusi sügavamalt ja loomingulisemalt tundma õpetatakse. Kus tunni alguses öeldakse: „Õpilased, palun lülitage oma nutitelefonid sisse!“ Usun, et laste silmad lööksid selle peale särama.


2 kommentaari teemale “Igaühest võibki saada ajakirjanik”

  1. kraamer ütleb:

    Ütleks, et hea lugemistükk,aga parandaksin, et mõnus tükk lugemiseks.
    Interneti mõttemõlgutuste tase on aga just, nagu autor ütles – kontrollimata ja tsensuurimata. Sellesse postituste masstoodangusse tuleb just seetõttu suhtuda kahjuks teatud ettevaatlikkusega.
    Samas on see mitmekesine ja sageli ka väärt lugemine kõigile tasuta kättesaadav.
    Sama ei kehti aga trükis ilmunu, paberväljaande kohta. Ja siit ootaks juba kvaliteeti nii faktides kui kirjutamisoskuses.
    Kõige enam puudutab see raamatutrükiseid, kus tänapäeval võib igamees välja anda oma raamatu.Isegi meediast on kadunud ära raamatute arvustused või kirjanduskriitika mistõttu kaupluste raamaturiiulid on koormatud raamatutega, mille loed sageli läbi kas kohusetundest või kohustusest.

  2. lihtmaalane ütleb:

    Tere kevadõhtut!
    Võtaks ka veidi ajakirjanduse teemal arutleda..Ajalehtedest, paberil. Kaasaegne uudiste voog on nii kiire ja mahukas, et isegi just masinast tulnud leht on vana. Sinna ei ole üldse mõtet toppida jooksvaid uudiseid. Kui see pärstlõunal maale jõuab-kui jõuab, on lehest vaadata kes on surnud ja lahendada ristsõna. Postimees on veidi tihedam, aga sealgi ei piisa asjalikku materjali terve nädala lehtedesse. Ettepanek-meedia, postivedajad ja Eesti riik-võtke arutada ajalehtede välja andmine 3X nädalas ja posti kojukanne ka 3X nädalas…näiteks esmaspäeval, neljapäeval ja laupäeval. Midagi halba ei juhtu. Ainult üks seadus tahaks muutmist. Võib olla saab ajalehed veidi tuumakamaks.Ootaks küll!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!