Jou, mis toimps?

29. märts 2019 Annika Poldre toimetaja - Kommenteeri artiklit
Bussijaam on soe ja puhas, seal on hea olla. Foto: Annika Poldre

Noored kogunevad kampadesse ja viidavad aega koos. Noortekambad avalikes kohtades pole uus probleem, siin-seal kerkib see aeg-ajalt üles. Suvepealinnas on võetud see teema luubi alla.

Igas linnas on kohti, kuhu noored armastavad vabal ajal koguneda. Need on avalikud kohad, nagu kaubanduskeskused ja bussijaamad. Seal saavad kokku need, kes mingil põhjusel ei hooli õhtul oma kodust, vaid tahavad koos olla väljas. On ka neid, keda ahvatlevad mahajäetud majad, lagunevad hooned, vanad garaažid jm ehitised. Seal saab olla täiskasvanute silme alt ära, võib-olla kanepit või suitsu kimuda, miks mitte ka juua. Või hoopis ennast ja oma osavust varemetes turnides proovile panna.

Kuigi järgnevalt tuleb juttu Pärnust, ei ole suvepealinn oma probleemidega ainulaadne. Pärnu on ainulaadne vaid mastaabilt – linn, mille territoorium on napilt üle 858 km2 ja mille koosseisu kuuluvad kaks alevikku ja kaks alevit, 49 küla ja üks saar. 51 000 elanikust umbes 40 700 elab päris linnas.

Kogunemiskoht bussijaam

Kui aasta tagasi 28. märtsil Pärnu uus bussijaam avati, kõlas ootesaalis klaverimäng, õues mürtsus puhkpilliorkester, pakuti torti ja kõik olid rõõmsad, et vana ootesaali asemel puumajas said linlased uue kena hoone.

Pärnu bussijaama arhitektuurikonkursi peapreemia väljakuulutamisel 2015. aastal sõnas abilinnapea Rainer Aavik, et see „pakub inimestele ka muid võimalusi peale selle, et lihtsalt bussi peale istuda“. Abimeeri sõnad läksid pärast hoone valmimist täide. Bussijaamast kujunes aasta jooksul koht, kus noored tavatsevad aega veeta. Õhtuti on üsna tavaline, et neid on seal rohkemgi kui bussiootajaid.

Enamasti istuvad teismelised ootesaalis väikestes salkades ja lobisevad, paljud on ninapidi nutitelefonis ja vahel lähevad hääled valjemakski. „Ega nad midagi suurt tee, no mõnikord lärmavad. Kui keelan, jooksevad majast välja ja mõne aja pärast on jälle tagasi,“ rääkis turvamees. „Kui küsin, miks nad siin on, kas nad kodus ei pea olema, siis vastavad, et kodunt lubatakse.“ Turvamehe sõnul näeb ta õhtuti üsna palju ühtesid ja samu nägusid. Politseinikudki hoiavad paigal silma peal ja teevad seal aeg-ajalt tiiru.

Kui mõni minut puudub üheksast ja R-kioski müüja oma poe suleb, kõnnib turvamees ühe seltskonna juurest teise juurde ja teatab, et on aeg hakata välja minema, uksed pannakse lukku. Vastu vaidlemata kergitavad end istujad ja liiguvad uste poole. Ei jää väljas keegi hilist maabussi ootama, vaid kambakesi minnakse edasi. Kuhu? Loodetavasti kodudesse.

Oht jätkata NEET-noorena

„Kampade kogunemine avalikes kohtades näitab, et noortel on kodus paha olla,“ lausus Pärnu kolledži sotsiaaltöö õpetaja Valter Parve linnavolikogu piirkondliku arengu komisjoni koosolekul, kus arutleti teemal noored ja tänav, vabadus ja vastutus. „Trots on see, mis silma hakkab,“ sõnas Parve. Nende noorte edasine elukäik võib olla õnnetu. Kõigist ei pruugi tulla kurjategijaid, aga see võib juhtuda, kui täiskasvanud ei sekku.

Eestis on üle 20 000 NEET-noore, kes ei õpi ega tööta, ei tee mitte midagi. Igast õhtusest hulkujast ja kaubanduskeskuses jõlkujast võivad NEET-read saada täiendust. „Paremal juhul jäävad nad tulevikus sotsiaaltoetuse najal elama, halvemal juhul hakkavad elatist teenima kriminaalsel teel,“ arvab Parve.

Alaealistega seotud probleeme on rohkem kui ainult mure väljas jõlkujate pärast. Nimetan näiteks mõned. Lastekaitse on alarahastatud. Laste kohtlemise reeglite kehtestajad ei vastuta oma väljamõeldud reeglite rakendamisel tulemuste eest ja ka raiskuläinud lapse eest ei vastuta keegi. Lapsed teavad oma õigusi, kuid need pole kohustustega tasakaalus. Tööks lastega ei jätku pädevaid spetsialiste.

Pärnu pole kaugeltki ainuke linn, kus kimbutab kaadripuudus – liiga vähe on logopeede ja teisi tugiteenuste pakkujaid. Jõõpre kooli direktor Mati Sutt rääkis, et kool sai psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi ning lapsed ise otsivad nendega kontakti. Ilmselgelt on selliseid spetsialiste vaja. Igal koolil peaks olema praegusest rohkem võimalusi toetada probleemseid peresid, arvas Sutt.

Noortele on pakkuda palju

Pärnu annab noorte vaba aja sisustamise võimaluste poolest silmad ette nii mõnelegi teisele Eesti linnale. Siin on kunsti- ja muusikakool, omapärase arhitektuuriga, põnevat huvitegevust pakkuv planetaariumiga loodusmaja, on tehnika- ja motomaja, kus tegutsevad huviringid. Kokku on Pärnus seitse omavalitsuse hallatavat huvikooli ja 33 erahuvikooli, millest paarikümnes tegeldakse liikumise ja spordiga.

Aasta tagasi talvel avas Pärnus uksed siserulapark, mis valmis tänu linna kaasava eelarve rahvahääletusele ja sponsorite toele. Eesti suuruselt teises ekstreemspordikeskuses on võimalik treenida lausa rahvusvahelisel tasemel.

Keskuse üks eestvedajaid Rasmus Paimre on rulaparke ehitanud Eestisse juba 12 aastat, alates ajast, mil ta Kilingi-Nõmmes BMX-iga sõitma hakkas ja seal välipargi rajas. Nüüdseks on Paimre koos kolme kaaslasega neid püstitanud üle 20. Pärnu rulakeskust käiakse vaatamas Lätist, Soomest, Inglismaalt ja USA-stki. See ekstreemspordikeskus eristub teistest omataolistest selle poolest, et on ehitatud endisesse ujulasse.

Siserulapark on avatud kõigil nädalapäevadel, seal toimuvad treeningud treeneri juhendamisel, kuid võib ka treeneri õpetamiseta sõita. Neli tundi rulatamist maksab viis eurot, kümne korra pilet on soodsam. Rula saab rentida, kiiver on tasuta. Lisaks treenerile on kohal noorsootöötaja. Enamasti käivad seal 7–18-aastased noored.

„Meie eesmärk on rulapargis tegevusi laiendada ja anda noortele rohkem võimalusi,“ rääkis Paimre, kes usub, et alternatiivsed alad pakuvad noortele üha rohkem väljakutset, eneseteostust ja kuuluvustunnet.

Laste huvihariduse toetuseks on loodud riiklik süsteem, mis rakendus 2017. a septembrist. Pärnus saab taotleda raha võistlustel ja laagrites osalemiseks või õppevahendite soetamiseks. Haridusosakonna huvitegevuse spetsialisti Kadri Rebase sõnul küsivad koolid ja klubid seda raha väga aktiivselt. Lapse hobideks saab raha taotleda ka lapsevanem, kui pere netosissetulek pereliikme kohta on alla 540 euro kuus pärast eluasemekulude tasumist. 2019. aastal on peredele mõeldud selleks 80 000 eurot.

Noortega töö on otsatu

Kes pole vabal ajal huviringis tegevust leidnud, sellel on võimalus igal nädalapäeval või vähemasti viiel päeval nädalas veeta aega Pärnu linnas või osavaldades asuvates noortekeskustes. Neis on kord ja kindlad reeglid, mis ei pruugi igaühele meeldida. Kes ei allu, see peab lahkuma.

Nendega tegelemiseks, kes ei lähe noortekeskustesse, vaid liiguvad kambakesi ringi, on loodud ennetustegevuseks mobiilne noorsootöö. Seda on tehtud edukalt nii Tallinnas kui ka Tartus. Mobiilse noorsootöö eesmärk on noortega kontakti luua, neid toetada ja suunata.

NEET-noortega tegelemiseks on loodud „Noorte tugila“ programm, mis algas 2015. aastal ja mille eesmärk on toetada õppimise või töötamisega hõivamata noori. Noorte tugilad tegutsevad üle Eesti, v.a Hiiumaal. Neist on möödunud aastal Õpetajate Lehes kirjutanud programmijuht Heidi Paabort (09.03 ja 15.06).

2015.–2017. aastate raporti järgi on tugilad tegutsenud edukalt. Kuid edu sõltub ka noore vajadusest ja eesmärgist. Kõige tulemuslikum oli programm noorte tööleaitamisel ning väiksem oli edu siis, kui noore jaoks oli sobivaid lahendusi keeruline leida.

Pärnu osavalla Paikuse avatud noortekeskuse juhataja Marika Valter on tegelnud niihästi NEET-noortega kui ka mobiilse noorsootööga oma valla piiridest laiemalt. Tema sõnul teavad noorsootöötajad, kus on noorte kogunemiskohad, kus saab segamatult kanepit või suitsu tõmmata, juua või muul moel end lahedalt tunda. Kahe aasta jooksul, mil tegutses Paikuse noorte tugila, selgitati sellised kohad välja. Nimekirjas oli umbes 150 noort, kellega tegeles kaks inimest mobiilse noorsootöö projektis. „Need ei olnud ainult Paikuse noored, meie tegevus ulatus Sindi ja Häädemeeste valda, Pärnu linna ja Audrussegi,“ rääkis Valter. Mobiilne noorsootöö Paikusel lõppes, kui Euroopa Liidu sotsiaalfondi rahastatud projekt sai otsa.

Noorsootöö vilju pole kohe näha, need võivad ilmneda aastate pärast. Ilmselgelt ei saa see töö lõppeda projekti lõpptähtajaga, arvab Valter, ega lõpe ka suhtlemine „Noorte tugila“ programmis osalenutega, kui mõni abi või nõu küsima tuleb. Aga selge on, et vabatahtlikuna ei jaksa keegi seda tööd kaua teha.

Valter peab kõige tähtsamaks, et noor oma olukorrast välja rabeleks. Kui igal abivajajal oleks mentor, kes teda kuulab ja temast hoolib, siis oleksime vabamad paljudest probleemidest, arvab ta. Väga palju saab teha ennetavalt. Noorega tuleks tegelda kohe, kui ta hakkab koolist välja langema või kui tekivad konfliktid.

Koolimajad on avatud ka õhtuti

Pärnu Ülejõe põhikooli direktor Margus Veri, kes on Pärnu linna koolijuhtide ühenduse juhatuse liige, ütles, et noored, kes kaubanduskeskustes ja bussijaamas tegevusetult jõlguvad, on üsna „tegusad“ ning häirivad seal töötajate tööd ja kliente. Veri rääkis, et koolimajad on õhtuti lahti selleks, et seal saaks huvi- ja spordiringides tegutseda. Ka Ülejõe kooli staadion on sportlikuks ajaveetmiseks kõigile linnakodanikele avatud.

„Olen kindel, et kui ükskõik mis kooli noored pakuvad välja idee mõtestatud tegevuseks koolimajas pärast tunde, siis koolis sellele vastu ei olda,“ ütles Veri. Tema arvates peaksid noorsootöötajad kampadega kontakti astuma, uurima nende huvide kohta ning samal ajal aktiivselt pakkuma ja selgitama Pärnu linna paljusid võimalusi vaba aja veetmiseks. „Võiks isegi neid noori huvi- ja spordiringidesse kohale viia, et neile avaneks pilt huvitavatest tegevustest,“ pakkus Veri. Direktori sõnul on väga oluline tegelda kõnealuste teismeliste vanematega, motiveerida neid oma laste tegemiste vastu huvi tundma ja vajadusel toetama neid huviringide osalustasu maksmisel.

Ka Audru osavalla Jõõpre kooli uksed on lahti kella seitsmest hommikul kümneni õhtul. Pärast tunde tegutsevad koolimajas huviringid: muusika- ja kunstikool, laulukoor, ansamblid ja näiteringid. On võrkpalli- ja rahvastepalli treeningud, rahvatantsu-, male-, robootika-, kokandus- ja käsitööring, kokku 23 tegevusvõimalust. Õhtune vaba aeg spordisaalis algab kella kuuest, spordisaali juhendaja käest saab spordivahendeid, et tegutseda jõusaalis, peksta poksikotti, mängida lauatennist, koroonat või sulgpalli.

„Tegevust on palju ja lapsi jagub,“ ütles direktor Sutt. Kuid kõigi nende võimaluste juures on ikkagi üks tõmbekoht bussipeatus. Oli enne kooli spordisaali valmimist ja on ka praegu. Ja on üksikuid noori, kellele ka see koht on diskrimineeriv ja kes otsivad anonüümsemat tegevuspaika. „Neid kohtame linnas õhtuhämaras ja nende tegude tõttu saame öelda, et noorus on hukas,“ lausus Sutt. „Noored ja nende tegevus on nagu mitmeharuline puu,“ arutles koolijuht. „Üks oks on spordi, teine taidluse, kolmas kas või hängimise jaoks ja vaid üks oks on see, mille viltu kasvamise pärast me muret tunneme ja koosolekuid peame.“

Aastaid noortega töötanud Asso Kommer kantseldas üle kümne aasta Rääma põhikooli Tootsi klassi, mille nimekirjas oli korraga kuni kümme poissi. Ta rääkis, et algusaastatel olid poistega põhiliselt sotsiaalsed probleemid, hiljem tulid klassi diagnoosiga lapsed, kes olid hüperaktiivsed, tähelepanuhäirete jm hädadega. Kommer arvas, et läbi aegade on olnud ka keerulisi noori ja kunagi pole olnud igas põlvkonnas kõik tublid ja edukad. Kuid kui 99% neist, kes kaubanduskeskustes istuvad, on tublid õpilased, siis võib üks tõrvatilk kõik rikkuda. Ja kui on vaja sõprade tunnustust pälvida, siis tehakse pulli. „Kui leiduks keegi, kes neile rakendust leiaks ja nendega tegeleks, oleks väga hea,“ sõnas Kommer, kes on pühendunud tööle psüühilise erivajadusega noortega.

Eespool nimetatud piirkondliku arengu komisjoni koosolekul käidi välja mitu tegevusplaani, sh soovitus, et igas linnaosas peaks olema oma noortekeskus. Sellega oli Kommer päri, lisades, et probleemsete teismeliste usalduse võitmine võtab aega. Ta oli ka seda meelt, et noortekeskused peaksid olema avatud vähemasti kella 23-ni. Praegu on need lahti õhtu kaheksani või üheksani. Vaevalt, et sel kellaajal paljud kohe koju minna tahaksid. Just õhtutundidel võiks neil olla turvaline tegevuskoht, kus mõni täiskasvanu on lähedal. Aga ilmselt seab keskuse töötajate napp arv ja palgaeelarve piirid.


Tööturu arvestuses on NEET-noored 15–29-aastased mittetöötavad, mitteõppivad ja koolitustel mitteosalevad noored.


Mida saab politsei teha, kui noored kogunevad avalikesse kohtadesse nagu näiteks bussijaama, kuid ei riku korda?

Karin Uibo, Pärnu politseijaoskonna piirkonnavanem:

Politsei saab sellises olukorras noortega vestelda ja selgitada välja, miks nad just neis kohtades aega veedavad. Pahandusi ehk korrarikkumisi paneb toime tegelikult väike osa nendest noortest. Kuid kuna nad on väga aktiivsed, lärmakad ja liiguvad kiiresti ühest ruumist teise, segavad nad oma tegevusega teisi. Kui noor rikub korda ja see info jõuab politseisse, siis on meil mitu võimalust (vestlus, küsitlemine, sotsiaalprogrammi suunamine jne), mida nende noortega ette võtta. Kui selgub, et inimene vajab abi, edastame info ka lastekaitsele.

Oleme noortega vestelnud ja põhjendused on üldjuhul järgmised: ootame sõpru, laeme mobiile, kasutame Wifit, siin on mõnus olla. Need noored ei soovi tegutseda noortekeskuses või mõnes muus seesuguses kohas. Kindlasti on ka neid, kes käivad trennis, kuid pärast seda saadakse omavahel kokku.


Disko noortekeskuses. Foto: Pärnu NVK

Tegevust on iga päev

Pärnu noorte vabaajakeskus tegutseb alates 2008. aastast. 2013. aastal liituti avatud noortekeskuste ühendusega ja 2016. aastal „Noorte tugila“ programmiga.

Keskus avas uksed 2009. aasta jaanuaris endises koolihoones. Osa ruume on kõikide kasutada, osa sisustatud spordi või pillimänguga tegelemiseks. Keskuses on kohta, kuhu eralduda, et koosolekuid ja koolitusi teha ning omaette vestelda, on lavaga saal ja köök, helisalvestusstuudio ning kontsertide ajaks avatav kohvikuosa. On võimla, väike jõusaal, mille noored ise renoveerisid, on piljardi-, lauajalgpalli- ja pingpongilaud.

Kolmele noorsootöötajale ja vabaajakeskuse juhatajale lisaks tegutsevad teismelistega vabatahtlikud, kes on ise keskuse külastajad. Suvelaagrite korraldamisse on kaasatud ka välisvabatahtlikud.

Mida kõike võib teha

Keskus on avatud seitse päeva nädalas ja igal päeval on kavas mingi teemategevus, mida korraldatakse lähtuvalt noorte huvidest, soovidest ja vajadustest. Koolivaheaegadel on ühistegevusi rohkem ja uksed tehakse lahti tavapärasest varem. Esmakordselt tulija täidab enda kohta virtuaalse ankeedi ning iga kord saabudes logib end arvutis internetist sisse. Selle järgi saab statistikaks andmeid koguda. Nimi registreeritud, võib arvutimänge mängida, nutitelefonis või sõpradega suhelda, õppida, joonistada, meisterdada. Siin mängitakse mänge, tantsitakse, tehakse turniire, viktoriine ja võistlusi, lauldakse karaoket, vaadatakse videofilme, arutletakse noortele huvipakkuvatel teemadel ja lugemishuvilist ootab raamaturiiul.

Noorsootöötaja Triin Mäger ütleb, et kõige enam köidavad noorte meeli auhindadega turniirid ja viktoriinid. „Väike võistlusmoment ja auhinnaootus teeb asja põnevamaks, ühtlasi aitame noortel kaotuse korral õppida sellega toime tulema,“ lausub ta. Iga pealtnäha lihtsa tegevuse juures on peidetud eesmärk või väärtus. „Näiteks, kui kokandusringis tundub noortele, et nad õpivad lihtsalt süüa tegema, õpetame neile seejuures teadmisi toiduainetest ja tervislikust toitumisest,“ sõnab Triin.

Koolivaheaegadel korraldatakse muu hulgas loenguid, töötubasid, ka väljasõite ja laagreid ööbimisega, mis noortele eriti meeldib. „Meie noored on väga algatusvõimelised ja tahavad ise palju üritusi korraldada,“ ütleb Triin. Noorsootöötajad toetavad igati ettevõtmisi, mida noored ise tahavad läbi viia, olgu see viktoriin, laager vm.

Maja külastatavus erineb aastaajati ja sõltub näiteks ilmast. Ilusal talvepäeval või soojal kevadajal on tulijaid vähem. Ühekorraga on majas olnud üle 40 noore, sügisel isegi poolsada, vägevamate pidude ja kontsertide ajal ligi 100. Vaiksematel päevadel on majas kümmekond last. Praegu on neid enamasti 20–30, suvevaheajal, -laagrite ajal taas 50–60 noort. Peamiselt käivad keskuses 12–16-aastased, poisse veidi enam kui tüdrukuid. MTÜ Pärnu Noorte Vabaajakeskus on alates 2018. aasta suvest n-ö katuseks Audru noortekeskusele ja Pärnu ruumides on seinal info ka Audru tegevuse kohta. Seal toimetavad kaks noorsootöötajat.

Tugila programm

MTÜ Pärnu Noorte Vabaajakeskus koordineerib ka Pärnumaa Noorte Tugilat, mille tööpiirkonnad on Pärnu linn ühes Tõstamaa, Paikuse ja Audru osavallaga, Tori ja Lääneranna vald ning Põhja-Pärnumaa. See aga ei tähenda, et noored, kes vajavad tuge ja on mõnest teisest piirkonnast, jääksid abita. Selles töös ollakse võimalikult mobiilsed, et kellelegi ei saaks asukoht toe saamisel takistuseks.

Pärnumaa Tugila noorsootöötajaid on viis, kellest osa tegutseb iga päev ka noortekeskustes. Tugilad on loodud eeskätt 15–26-aastastele NEET-noortele või neile, kes on koolist või tööturult väljalangemisohus. Enamasti on need Pärnumaal 15–19-aastased, kuid programmis on ka mõni 28- või hoopis 12-aastane.

„Programm ei kohusta noort otseselt millekski, eeskätt on see vabatahtlik ka nende puhul, kes on sellesse suunatud. Minul on noorsootöötajana võimalus temaga rohkem individuaalselt tegelda, kui ta osaleb programmis, võrreldes sellega, kui ta lihtsalt külastaks noortekeskust,“ selgitab Mäger. Programmi mittekuulumine ei sega kindlasti suhtlemist ja noorsootöötajad toetavad neidki, kes niisama noortekeskust külastavad. Kes aga üldse suhelda ei taha, seda ei saa selleks sundida.

Tugila spetsialistidel on konfidentsiaalne juhtumikaart iga noore kohta, kes programmis osaleb. Selles on kirjas eesmärk, nagu tööle saamine, koolitee jätkamine, väljapääs ebasoodsast olukorrast, näiteks võlgadest, sõltuvusest vm. „Me aitame teha elu- ja tegutsemisplaani, keskendume lahendustele,“ räägib Mäger. „Paneme koos kirja konkreetsed sammud ja püüame siis kätt pulsil hoida.“ Midagi ei toimu noore teadmata. Tal on ülevaade, kellega tema asjus suheldakse, milliste probleemide korral ja kellele on info tema kohta edasi liikunud.

Tugila töötajaga ei pea programmis osaleja noortekeskuses kohtuma, kokku võib saada mujalgi. Kõige tähtsam on noore soov kohtuda ja abi või nõu saada. Tugila töö on ajas ja ruumis paindlik, mõnega suheldakse internetis või noore kodus, teisega minnakse koos töötukassasse, kolmandaga võlanõustaja juurde jne. Lai võrgustik hõlmab koole, lastekaitsetöötajaid, noorsoopolitseid, kriminaalhooldust, ka lapsevanemaid.

Pärnumaal on ette nähtud jõuda 2019.–2021. aastani 960 NEET-nooreni. Praegu toetavad Pärnumaa noorsootöötajad programmis 220 noort. Üle-eestilises programmis on seatud eesmärgiks jõuda ligikaudu 10 000 nooreni.

Noored satuvad sellesse programmi omal algatusel, sõbra kutsel või mõne ametiisiku, näiteks noorsoopolitseiniku, sotsiaaltöötaja või lapsevanema jt soovitusel. Infot jagavad ka koolid. Võrgustikutöö on noorte leidmisel ja toetamisel oluline. Kuidas aga jõutakse nendeni, kes sihitult tänaval või mujal avalikus ruumis aega surnuks löövad ja noortekeskusesse ega kooli ei satu? „Mobiilse noorsootöö teema on Pärnus õhus rohkem kui kunagi varem,“ ütleb Mäger, „ja selles on esimesed sammud astutud.“

Mobiilne noorsootöö

Mobiilne noorsootöö on teenus, mida osutab noorsootöötaja väljaspool noortekeskust. Ta võib teha seda tänaval, internetis või teises piirkonnas. Selle alla kuulub ka noorsootöö teenuse tagamine noorte kogunemiskohtades, nagu bussijaam, kaubanduskeskus, park jne. Noorsootöötajad liiguvad sinna, kus noortel meeldib olla, ning kaasavad neid tegevustesse.

Pühapäeval, 24. märtsil läksid Pärnu noorte vabaajakeskuse töötajad Pärnu bussijaama ning veetsid seal noortega koos aega, mängides kaarte ja arutledes paljudel teemadel. Teismelised ei teadnud, et noorsootöötajad sinna tulevad. Noortega räägiti korra hoidmisest ja keskkonna väärtustamisest bussijaamas, ühiskonnareeglite austamisest, oma tunnetega toime tulemisest ning lugupidavast suhtumisest täiskasvanute vastu, aga ka vastupidi. „Noorsootöötajad said olukorda neutraliseerida seal, kus suhtlemine läks veidi pingeliseks ning kus teised täiskasvanud pigem tahaksid eemale hoida,“ kirjutas Triin Mäger vabaajakeskuse Facebookis.

Mägeri sõnul võeti neid hästi vastu. Nad kuulsid noorte ettepanekut, et bussijaamas võikski olla oma nurk, kus noorsootöötajad aeg-ajalt noortega jutustamas ja koos tegutsemas käiksid. Teismelised rääkisid ka, miks osa neist eelistab noortekeskusele bussijaama. Üks põhjus on, et bussijaam on noortekeskusest tund aega kauem avatud. „Võtame ettepanekuid tõsiselt ja kaalume seda, et gümnaasiumiealistele oleks meie keskus nädalavahetuseti paar tundi kauem avatud. Seda tingimusel, et nad ise vastutavad – aitavad korda hoida ning mõtlevad välja mõnusa tegevuse,“ rääkis Mäger. Mõnetunnise mobiilse noorsootöö jooksul suheldi ligi 50 noorega vanuses 10–20.


„Noorte tugila“ programmi tegevusi rahastatakse HTM-i kinnitatud ning Eesti noorsootöö keskuse elluviidava Euroopa sotsiaalfondi kaasrahastatud programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ raames.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!