Keelekaste: Rajandi ja raamat nimedest

29. märts 2019 Priit Põhjala - 1 Kommentaar
Priit Põhjala.

Teeneka eesti nimeuurija Edgar Rajandi kaalukaimast teosest „Raamat nimedest“ olen kirjutanud mitut puhku ja mõnes keeleloos sellele ka lihtsalt osutanud. Ja ikka on keegi seepeale rõõmsalt tõdenud: oh, selline raamat, mul polnud aimugi! Nõnda ka viimati; tarvitses mul raamatut Õpetajate Lehes mainida, kui juba leidus elevaid üllatujaid.

Mu enda lähem tutvus Rajandi nimeraamatuga algas nii kümmekond aastat tagasi. Kodus raamaturiiulis on ta seisnud kauemgi, aeg-ajalt käib ka sõprade-tuttavate juures komandeeringus. Et nimeteema ikka huvi ja elevust tekitab, näitab seegi, et raamatust, mis ilmus esimest korda enam kui pool sajandit tagasi, aastal 1966, on 21. sajandil tehtud kolm edukat kordustrükki.

Mind hämmastab Rajandi nimeraamatu juures üha see, et ta ei ole mind veel kordagi abita jätnud. Mõnegi kentsakama nimekuju kohta infot otsima asudes olen mõelnud, et vaat seda nime seal raamatus küll ei ole. Aga ikka on. Selline omamoodi vägikaikavedu: kas mul tekib kunagi tarve nõutada teavet nime kohta, mida Rajandi ei ole märganud oma raamatusse panna.

Esimene asi, mida selle raamatu puhul rõhutada, ongi põhjalikkus, hoolimata autori enda diskreetsest tõdemusest, et raamat „tahab olla väike nimeleksikon“. Kurioosne, et seni kõige täielikuma eestikeelse eesnimede leksikoni pani kokku inimene, kes ei olnud keeleteadlane. Rajandi jaoks oli nimede uurimine hobi, põhiameteilt oli ta muu hulgas statistik ja perekonnaseisuametnik. Ta ei olnud filoloog, vaid logofiil, kui kasutada Helju Valsi ütlust sedasorti inimeste kohta – just nagu Uno Liivaku, Uno Mereste ja Henno Meriste, aga miks mitte ka keemiainsenerist tuleohutusspetsialist Benjamin Lee Whorf.

Just perekonnaseisuametnikuna hakkas Rajandi koguma nimematerjali, millele tugineb ka „Raamat nimedest“. Aga leksikon ei ole pelgalt kuiv nimeloetelu, kaugel sellest – iga nime juures on selgitused selle etümoloogia ja ajaloo kohta. Rajandi on suutnud hästi näidata, et nimi, nagu iga muu loomuliku keele komponent, on elav ja muutuv, et igal nimel on oma pajatus. Mõne nime lugu viib meid ajas, ruumis ja keeltes õige kaugele, aga põnevad on ka need lood, mis algavad ja lõpevad meie oma lähemas minevikus, meie oma kodumaal ja meie oma keeles.

Iga nimi on rohkem või vähem seotud teiste nimedega, sedagi tõestab Rajandi raamat selgelt ja huvitavalt. Nagu ka seda, et ükski nimi ei ole mingi suvaline foneetiline kombinatsioon, vaid ikka ja alati kuidagi motiveeritud: kas iidse tähenduse kaudu, mõne teise nime keelemängulise või suupärasema vormina või mingil muul moel.

Üksikute nimeartiklite kaudu avaneb teatavat sorti üldistav mõõde, tervikpilt eesti nime- ning veidi ka keele- ja kultuuriloost, üldnimede ja pärisnimede vahekorrast ning pärisnimede omavahelistest puutepunktidest – ja ühtlasi soov kaitsta meie rahvuslikku nimepärandit. Üldistavat haaret on tunda ka Rajandi põhimoraalis, mis on implitsiitselt peidus igas nimeartiklis ja mille ta on eksplitseerinud leksikoni saatesõnas: „Isiklikke maitseid pole vähem kui nimesid, ja – nagu kõikjal, nii siingi – võib maitset harida pigemini teadmiste kui käskude ja keeldude varal.“

Inimeste harimine nimevallas on seda tähtsam, et nimeandmine pole ainult võim ja õigus, vaid ka kohustus ja vastutus. Vahel on nimeandmine justkui lõbus mäng – näiteks siis, kui laps nimetab endale kuuluvaid lelusid –, aga vahel päris tõsine töö – näiteks siis, kui vanem otsib oma lapsele nime, mida too peab kandma terve pika elu.

Nimi ei ole ju pelgalt moe ja kõla küsimus, iga nime sees on kamaluga kultuuri ja tünniga tähendust, aamitäis ajalugu ja arvutul hulgal assotsiatsioone. On õige kasulik neist asjust üht-teist teada, ning Edgar Rajandi „Raamat nimedest“ on seejuures asendamatu abiline. Leksikonid pole mõistagi mõeldud pakkuma ühekordset sidusat lugemiselamust, vaid jaokaupa abi, nii et päris läbi lugema ei pea ka Rajandi nimeraamatut. Kuid mõnikord kätte võtta ja sirvida – seda soovitan küll.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Keelekaste: Rajandi ja raamat nimedest”

  1. Valdar Parve ütleb:

    https://kultuur.postimees.ee/1896887/tuntud-ja-tundmatu-helmut-tarand
    Haritlased ütlevad, et raamat nimedest on Edgar Rajandi ja Helmut Tarandi. Võim segas vahele …

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!