Koolis näen isikliku arenguhorisondi avarust

29. märts 2019 Sirje Pärismaa toimetaja - 1 Kommentaar
Jaak-Albert Metsoja. Foto: Sirje Pärismaa

Jaak-Albert Metsoja kaitses kolme aasta eest doktorikraadi taimeökoloogia alal ja võinuks praegu teadust teha České Budějovices ja Teravmägedel. Kuid ta leidis hoopis „Noored kooli“ kuulutuse ja pärast vestlust osalejatega langeski otsus õpetajatöö kasuks, sest tulevik tundus äge.

Kui algasid programmis osalejate koolitused Tallinna ülikoolis, veendus Jaak-Albert Metsoja, et ka programmi sisu on äge. Eriti nautis ta noorte psühholoogide loenguid, varem polnud ta selle valdkonna vastu huvi tundnud. Käsitlus oli paljuski loodusteadusliku taustaga, räägiti füsioloogilistest protsessidest ja aju arengust. Vastuse said sellisedki küsimused, miks teismelised nii pidurdamatud on.

Õpilaste käitumise „dešifreerimiseks“ on vaja eelteadmisi. Varem on Metsojal tulnud küll pisut tudengeid õpetada ja juhendada, kuid ülikoolis on enamasti motiveeritud tüübid, kes juba teavad, mida tahavad. Suhtlus põhikooliõpilastega on midagi muud.

„Esimesed paar nädalat tööl olid lennukad ja eufoorilised,“ meenutab Metsoja 2017. aasta sügist Tabivere põhikoolis. „Eelkoolituse ajal olin mõelnud oma visioonile: mis sõnum mind edasi viib ja liigutab. Minu üks märksõnu oli ja on õuesõpe. Tabivere on selleks igati sobiv koht. Olin pannud kirja eesmärgi käia kahel esimesel nädalal iga klassiga korra väljas. Kui tagasi vaatasin, siis olin selle mitu korda ületanud!“

Varsti suur hoog vaibus. Õhinaga alustanule jõudis kohale, kui palju tuleb teha tõsist tööd. Ka õuetunnid ei tule lihtsalt. Tegevus peab olema sisukas ja see nõuab kõvasti ettevalmistust.

Võtmeküsimus on usaldus

Tulid ka esimesed tagasilöögid. „Mäletan ühte põhjalikult ettevalmistatud tundi seitsmendale klassile,“ räägib Metsoja. „Riputasime puude külge valikvastustega küsimused, üheksandikud abistasid mind. Vastata tuli ilma nutiseadme ja pastakata, kasutades langenud puulehti või kive. Seikluslik vorm, minu meelest väga äge. Kuid paar tüüpi hakkasid minu piire kompama, rebisid puude otsast ülesanded maha. Siis oli küll ahastus, et miks nad niimoodi tegid. Keeruline iga.“

Jaak-Albert Metsoja õpilastega õuetunnis. Foto: erakogu

Kompamist ja vastastikuse usalduse ülesehitamist oli päris pikalt, esimesel poolaastal kulus sellele palju auru. Ühe korra vihastas Metsoja niivõrd, et silme eest läks mustaks ja ta raksatas käega vastu lauda.

„Aga ega miski muu peale rahulikkuse ja leplikkuse aita,“ teab ta nüüd. „Kui julged näidata, kes sa oled, ja jääd rahulikuks, tekib pikapeale usaldus. Suhted paranesid aasta teises pooles.“

Usaldus ongi Metsoja jaoks võtmeküsimuseks – sellega annad õpilastele vastutuse teha valikuid. Need ei pruugi õpetajale alati meeldida ja sa ei saa pidada neid parimateks, ometi tuleb lasta noortel valida.

„Nii klišeelik kui see ka pole, aga lased neil õppida vigadest,“ sõnab Metsoja. „Kui meeskonna juhina annad vastutuse, on otsusesse automaatselt sisse kirjutatud, et eksitakse, sest sul on endal visioon, kuidas peab tegema. Aga kui paned tohutult jäigad raamid ega anna valikuvõimalust, siis kasvatame abitust ja oledki olukorras, kus õpilane saab teha ainult samme, mida õpetaja ootab. Hilisemas elus kohtub õpilane ju palju ebamäärasema maailmaga, kui on koolis. Kui tal pole võimalust vastutust võtta, ise otsmikusagarat arendada, siis kukume õpetajana läbi ja toodame abitust. Usalduse ülesehitamiseks on vaja käitumisreegleid ja häid suhteid isiklikul tasandil. Alati aitab ka huumor.“

Õpetaja kodused õpetajad

Jaak-Albert Metsoja enda lapsed käivad koolis ja nendega tegelemine on isale andnud nii mõndagi, mis uues ametis tuleb kasuks.

„Koos lastega on olnud mõnus kasvada,“ arutleb Metsoja. „Ka õpetaja peab mõistma, et kasvamine on mõlemapoolne. Pead olema paindlik, see on palju keerulisem kui pelk rividrill. Kumbki osapool pole ju oma rolliks valmis. Kõik vanemad õpivad ka kannatlikkust. Pead oskama anda lapsele teatud määral vabadust ja teadma, kus on piirid, et keskkond oleks turvaline. Oma lapsed suurendavad ka empaatiavõimet, mida on õpetajatöös väga vaja.“

Mõne aasta eest, kui Tartu Kesklinna koolis loodi vanemate kogu, oli Metsoja söaka ja energilise lapsevanemana üks selle asutajaist. Lisaks nõustas ta Reiniku kooli lapsevanemaid samasuguse kogu käimalükkamisel. Ta tõdeb nüüd ka õpetajana, et kooli ja kodu koostöö avaldub klassiruumis.

Praegu õpetab Metsoja 7.–9. klassile loodusõpetust, keemiat, füüsikat, bioloogiat, geograafiat ja lisaks veel pärandilugu. Tegu on valikainega, mis lõimib aineid: ajalugu, eesti keelt, loodusaineid, IT-d. Ühel päeval nädalas õpetab Metsoja Tartu rahvusvahelises koolis.

Kuidas hindab doktorikraadiga õpetaja kooliõpikuid?

„Mõningaid õpikuid on hea lugeda,“ vastab Metsoja. Kuid kohati käib üle jõu hoida õpilase huvi teksti juures, samuti ei oska nad sageli sealt õiget iva välja noppida.

Ta on lasknud vahel tunnis õpilastel õpikuteksti ette lugeda ja kogenud, et isegi põhikooli kolmandas astmes ei lähe ettelugemine kõigil veel ladusalt. See tundub pentsik.

„Õpik ei saa olla ka koomiksina tehtud, vaid võiks olla koht, kus teksti on rohkem ja soovija saab süvitsi minna. Eriti äge ongi, kui õpikut lugedes tekib huvi süveneda,“ nendib Metsoja. „Head õpikud on olemas, ideaalseid mitte. Kui õpik on koostatud hästi, saab õpetaja seda töövahendina kasutada. Mõned tunnid on meil üles ehitatud vestlusele ja õpikut me ei pruugigi. Arutame koos teemad ja mõisted läbi.“

Projektimaailm toob avarust

„Esimesel aastal oli mõõnu ja madalkohti. Mõtlesin, miks ma seda kõike teen, aga aasta lõpuks, kui nägin, et suhted inimestega lähevad paremaks, tuli kindlus, et tahan kooli edasi jääda,“ lausub Metsoja.

Ta leiab, et tema töö pakub palju põnevaid väljakutseid ega ole selline, nagu võib pealt paista: tood vihikud kotis koju, paned hinded, valmistad tunnid ette ja lähed jälle klassi ette.

Metsoja sukelduski juba esimesel aastal mitmesse suurde projekti. Erasmus+ projekt viib ta lähiajal koos nelja õpilase ja ühe kolleegiga Rooma. Seljataga on juba projektikohtumised Hispaanias, Poolas ja Kreekas.

Põnev on Innove projekt Tartu valla viie kooli ühise digitaalse õppevara loomiseks ehk Vooremaa looduse digiõppeklassi rajamine. Digivara ei ahelda kedagi ekraani külge, vaid võimaldab teha moodsate aparaatidega looduses mõõtmisi.

Projektide kirjutamine lähendas noort õpetajat ka juhtkonnaga ja andis hea võimaluse teha koostööd.

„Oleks tore, kui koostööd saaks koolis praegusest rohkem rakendada,“ unistab Metsoja. Talle avaldas muljet loodusteaduste ringide juhendajate koolitus Pernova loodushariduskeskuses. Seal on ühel päeval maja suletud, kõik pühenduvad koostööle, panevad projekte paika, loovad ühtset õppesisu. Koolis on sellist aega paraku vaid kübemetena. Õpetajate koormus on suur.

„Kümme minutit kohvipausi pole aeg, mille jooksul jõuad sisulist koostööd teha,“ sõnab Metsoja. „„Noored kooli“ lennukaaslased ja vilistlased jäävad alles, nende tugi ei kao. Aga oleks hea, kui igas koolis oleks mingi koostöömoodus. Olen idee välja käinud mokaotsast, aga kas leiame selleks ka aega?“

Õpetajatöö on Jaak-Albert Metsojale end järjest lahti rullimas ja näitab uusi võimalusi. Jõudu annab seegi, kui õpilased annavad särasilmil tagasisidet.

„Tunnistan, et otsus pärast programmi jätkata, on olnud enesekeskne,“ sõnab Metsoja. „Koolis näen isikliku arenguhorisondi avarust. Ka programmi valisin just sellepärast. Kui töö muutub liigseks rutiiniks, tuleb ära minna.“


Jaak-Albert Metsoja

Hariduskäik

  • 2010–2016, Tartu ülikool, filosoofiadoktor (taimeökoloogia ja ökofüsioloogia)
  • 2007–2010 Tartu ülikool, loodusteaduse magistriõpe
  • 2003–2007 Tartu ülikool, loodusteaduse bakalaureuseõpe
  • 1997–2002 Tartu ülikool, semiootika ja kulturoloogia
  • 1994–1997 Tallinna 21. keskkool
  • 1986–1994 Tallinna Sõle gümnaasium
  • 2017–2019 „Noored kooli“ 11. lennus osaleja

Töö

  • Alates 2017 Tabivere põhikooli loodusainete õpetaja
  • 2011–2012; 2016 Tartu ülikool, spetsialist
  • Alates 2006 looduskaitseühingu Kotkas juhatuse liige
  • Alates 2006 pärandkoosluste kaitse ühingu juhatuse liige



Kuidas kaks õpetajat ühte perre ära mahuvad?

Mari Metsoja, kitarriõpetaja Tartu valla muusikakoolis ja eramuusikakoolis Ardente:

Olen alati teadnud, et Jaak-Albert oleks hea õpetaja, aga ei mõelnud kunagi, et ta päriselt kooli tööle võiks minna. Eks tema õpetajaks hakkamine ole kodust elu omajagu muutnud, eelkõige laste vaatenurgast. Kuna minu tööaeg muusikakoolis nõuab õhtust äraolekut ja Jaak on pikalt ametis tundide ettevalmistamise või õpilaste tööde parandamisega, siis tuleb lastel, eriti 1. klassis käival tütrel leppida rohkem omaenda seltskonnaga ja iseseisvuda.

Samas on „Noored kooli“ programmis osalemine Jaaguga koju kaasa toonud hulga põnevaid teemasid pedagoogika, psühholoogia ja muudel õpetajatööga seotud teemadel, mis meid teinekord hiliste öötundideni arutlemas hoiavad. Aga on toonud ka muret lähedase inimese, tema füüsilise ja vaimse tervise pärast, sest kuigi esimesed, kõige raskemad aastad saavad mööda, on ilmne, et õpetajaametiga kaasnev pinge ja suur töökoormus on kohati ebainimlikud ning õpetajad vajavad rohkem riigi tuge ja töötundide arvestamist tuleb muuta.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Koolis näen isikliku arenguhorisondi avarust”

  1. Laine ütleb:

    Rutiini loodusainete õpetajatel enamasti ette ei saagi tulla. Ikka õue, kooliaeda, parki, metsa, õpperadadele, üle Eesti. Kuni tervis vastu peab ja liigset koormust oma õlgadele ei lase suruda. Sobiv tunniplaan tuleb välja nõutada, et õuetunnid toimuda saaksid, muidu on nagu mullikaid kiilijooksu ajal karjas koos hoida. Seda tuli kord ette ja sellega võib sattuda näiteks kevadel lõpuaktusel laulu sisse. Nii oli. Kas päritud perenimedel ei ole aga suur mõjuv tähendus, seda olen ikka mõelnud just selliste meeldivate kooliuudiste lugemisel. Nimi kohustab? Suunab? Paneb olema?! Ka selline multi-talentne õpetaja on koolile ja lastele suur õnn, ainete vahelised seosed kui varnast võtta. Iga uus klassi kogunev seltskond 7 klassis on see väli, millega tuleb end taas leida ja usutavaks saada. Silme ees mustaks ei peaks ikkagi minema. Ei tea, kuidas oleks läinud, kui aprillinaljaks ukse kohale riputatud veeämber oleks sisenemisel üle kallanud. Selle portsu sai üks õpilane. Parimat soovides. Koolid ootavadki häid ja töökaid tarku.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!