Koolis on iga päev emakeelepäev
Emakeelepäeva tähistati Tallinna saksa gümnaasiumis 14. märtsil ühislugemisega. Täpselt kella üheksast kuni poole kümneni sukeldus kogu koolipere, alustades valvurist ning lõpetades direktoriga, ilukirjandusmaailma. Võis lugeda juba pooleliolevat teost või alustada uut. Fotod: Susanna Liis Ole
Tallinna kirjanduskeskus koostöös Tammsaare muuseumiga korraldas 30. jaanuaril meie suurkirjaniku 141. sünniaastapäeva puhul konverentsi, kus arutleti teemal, kas eesti kirjandus kaob koolist. Inimesena, kes seisab päevast päeva klassi ees, väidan kindlalt, et ei kao. Eesti kirjandus paelub meie noori, aga see, et teostes püstitatud probleemid tänapäeva noorte hinge, südamesse ja tajudesse jõuaksid, nõuab meilt õpetajatena mitu korda suuremat pingutust kui mõnikümmend aastat tagasi.
Tänapäeva Eestis on väärtuskriis. Ärgu nüüd muude õppeainete õpetajad solvugu, kuid väärtuskasvatus toimub suures osas just kirjandustundides: tekstide ja tervikteoste kaudu õpib laps, mis on õige, mis vale, mis on elus tähtsam, mis vähem tähtis, kuidas olla õilsam ja parem inimene. Olen kindlalt seda meelt, et kirjandustundide arvu peab suurendama. Seda enam, et ega me kirjandustundides vaid teoseid õpeta: õpilastel tuleb selgeks saada ka kirjandusteooria põhimõisted nii eepikas, lüürikas kui ka dramaatikas, samuti kirjandusvoolud ja muud tähtsad teemad.
Lisaks on suur au emakeeleõpetajana pühendada noori eesti keele ortograafia, süntaksi, morfoloogia ning fonoloogia saladustesse. Ka kõige eelnimetatu olulisim väljund on tekstiloome, mis kulmineerub eksamikirjandina põhikooli ja gümnaasiumi lõpus. Kuna küpsuskirjand on tänapäeval suuresti silmaringieksam, siis just emakeeletunnis peavad õpilased õppima analüüsima eri eluvaldkondade ilminguid, olema kursis maailmapoliitika tippsündmuste ja valupunktidega, teadma värskeid teadusavastusi, suutma humanismi põhimõtetest lähtuvalt mõista rändekriisi, mõtisklema selle üle, kuidas peatada kliimasoojenemist jne, jne. Kuidas see kõik vähese tundide arvuga võimalik on?
Meie rahva lugu
Iga kirjandusteose käsitlemisel tuleb noortel tekitada isiklik seos loetavaga. Kogu eesti kirjandus on ju meie lugu. Ükskõik, kui palju neiud end oma fantaasiates mõisapreilideks on kujutanud, reaalsuses elasid meie kõikide esivanemad 19. sajandi viimasel veerandil just nii nagu Vargamäe omad … Kui ma igal aastal viin õpilased sinna kevaditi, siis sel aastal käisime kahe 11. klassiga seal just veebruaris, et enne suurfilmi linastumist isiklik elamus saada. Tee talust kaevuni oli paksu lumega kaetud ja kuigi meil olid ilmastikukindlad riided, ei suutnud nii mõnigi lõpuni käia seda teed, mida Krõõt iga ilmaga raskete puuämbritega mitmeid kordi läbima pidi. Selline Vargamäel käik pärast romaani lugemist pole vaid kirjanduslik retk, vaid otsekui hingesild oma esivanemate juurde mõistmaks nende rõõme ja muresid. Ei kujutakski ette õpetada Tammsaaret vaid teoreetiliselt, kui meil on nii imeline kortermuuseum Kadriorus ja loomulikult Vargamäe – mõlemas paigas tööl ülimalt pühendunud inimesed, kes on kirjandusõpetajatele suureks abiks. Vargamäel käigu tipphetk on loomulikult autentses keskkonnas „Tõe ja õiguse“ tekstikatkete dramatiseerimine kahe- või kolmeliikmelistes gruppides. Õpilastele on unustamatu elamus garanteeritud.
Üleüldse on igasugune lavastamine koolis kirjandustekstide elavdamisel asendamatu tegevus. Oskar Lutsu „Kapsapea“, lõigud „Kevadest“ on põhikoolilaste tipphetked. Just oli kolmel kaheksandal klassil vaja läbi lugeda August Kitzbergi „Libahunt“. Enne lugema asumist arutlesime pikalt, mis tunne võib olla inimesel, keda kõik tõrjuvad, kel pole lähedasi, kes tema vaateid toetaksid, kelle kohta avaldatakse laimu. Lastel oli juba enne seda Tiinast kahju, kui nad raamatu kätte võtta olid jõudnud. Kindlasti saavad neist empaatilisemad inimesed ning õpetaja rõõmuhetk oli, kui 14-aastane noormees ütles silmade särades, et peaksime selle lavastama, ning pakkus välja idee, kuidas saali kujundada. Emakeelepäeval on meil laval ikka „päris“ Peterson. Üritustel on lugenud laval küünlavalgel Koidula, oma tekste on esitanud kalasabakuues Tammsaare: õpilastele meeldib kehastuda meie suurkujudeks.
Raamatukangelased laval
Selle õppeaasta tipphetkeks pean „Kalevipoja“ lavastust, kus laval oli kogu 11. klass ning sortse, keda Kalevipoeg lauakoormaga nottis, mängisid teise klassi juntsud: eri vanuseastmete koostöö kannab üldse üllast mõtet. Idee tekkis sellest, et klassis oli vägilase mõõtu noormees ning eelmisel suvevaheajal saigi õmmeldud kostüümid, valmistatud takust parukad, loomulikult kirjutasin ka näidendi. Uskumatu, kui paljude tänapäeva probleemidega sai meie rahvuseepose põhjal paralleele tõmmata! Kalevipoeg soovis maailma lõppu purjetada – ka praegusel teadusajastul usub rühm inimesi lapiku maa teooriasse. Kalevipoeg lähenes liiga jõuliselt Saarepiigale, mistõttu viimane end häbi pärast uputama pidi – lausa #MeToo kampaania näide! Kuna meie etendus sisaldas nii laulu, tantsu, trummimängu kui ka räppi, muutus see väga populaarseks ning kõigile vaatajaile sai meie rahvuseepos arusaadavaks, andsime suisa seitse etendust.
Tulime veel ühele mõttele, mida soovitame kõikidele teistele koolidele. Nimelt otsustasime ka venekeelsetele naaberkoolidele eesti kirjandust uuel viisil arusaadavaks ja mõistetavaks teha: kaks „Kalevipoja“ etendust läksid vene koolide gümnasistidele. Kui etendusi vaimustusega vastu võtnud vene noortest tulevikus ka just andunud eeposefänne ei saa, mõistavad nad vähemalt, miks šokolaadi peale on kirjutatud „Kalev“ ja „Linda“ ning kes need Kalev ja Linda on. Rahvusgruppide kultuurivahetus on imetore, võidavad kõik. Vahva luuleprogramm oli ka, kus esitasime 20. sajandi alguse eesti luulet ja vene noored samade luuletuste venekeelseid tõlkeversioone. 12. klassiga etendasime luulekava koos muusikaga „Kevad ja armastus eesti luules“ (Visnapuu, Kareva jne). Kirjandusalane koostöö vene koolidega jätkub, plaanid on suured.
Armastus tüvitekstide vastu
Kuigi kirjandustunde on ebaõiglaselt vähe, anname emakeeleõpetajatena endast maksimumi, et sütitada laste hinges armastust meie tüvitekstide vastu. Enne Liivi luule ja „Varju“ lugemist räägime, miks Estonia teatrist mööda sõites peaksime mõtlema tänutundes just Juhan Liivile. Tänapäeva tarbimisühiskonnas sirgunud lapsel on raske ette kujutada, et keegi annab oma viimase kuue selleks, et eesti kultuur õitseks ning Tallinna ehitataks uhke eestikeelne teater, ent sellised lood liigutavad lapsi. Realismikursusel annan õpilastele lugeda Eduard Vilde „Külmale maale“. Seda on lihtne lugeda ja oma rahva ajalooga samastuda, sest Väljaotsa Jaan, kes haigena perele süüa peab hankima, on ju kõigest 16-aastane nagu lugejadki.
Arved Viirlaiu „Ristideta hauad“, Gert Helbemäe „Ohvrilaev“, Karl Ristikivi, Jaan Kross, luule eri kümnenditel, Kivirähk – kõike tahaks põhjalikumalt läbi võtta. Tänapäeva autoriteni eriti ei jõuagi, selle kompenseerivad kirjanike külaskäigud ja saalikohtumised. Aitäh neile, et nad aitavad tekitada noortes huvi kirjanduse vastu.
Hindamatu abi emakeeleõpetajatele on meie teatrid. Teatriskäigud, hilisemad arutelud ning retsensioonide kirjutamised – kõik see aitab kasvatada huvi keele, kirjanduse ja kultuuri vastu. Eriti vahva on improteatri vorm, mida VAT Teater Tallinnas juba kakskümmend aastat praktiseerib. Noortele meeldib see väga. Tallinna saksa gümnaasiumil on selleks õppeaastaks pikaajaline koostöökokkulepe, et kõik klassid saavad endale sobiva töötoa. 11. klassi juhatajana tean, et pärast sellist koostööd tõuseb lausa hüppeliselt noorte eneseväljendusoskus, koostöövalmidus, esinemisjulgus ning empaatiavõime – soovitan kõigile.
Kõike seda teevad eesti keele ja kirjanduse õpetajad päevast päeva, ammu on piir töö ja eraelu vahelt kadunud. Pigem on elustiiliks muutunud see, et teatripileteid ostetakse ikka sajakaupa, et pannakse õlg alla kooliaktuste korraldamisele, kuigi kodus ootavad kirjandipakid. Peaks rohkem lugeda jõudma uudiskirjandust, olema kursis Nobeli kirjanduspreemia saanud autorite teostega, käima koolitustel ning eks oma peregi oota pühendumist. Seetõttu oli päris ehmatav, kui populaarsesse „Õnne 13“ sarja oli äkki sisse kirjutatud joodikust kirjandusõpetaja. Niigi ei ole see eriala noorte seas populaarne ja nüüd veel meedias selline apsakas! Võtsin kohe ühendust stsenaristiga, kes kirjutas joodikõpetaja seriaalist välja, kuid korvamatu kahju õpetajate mainele oli tehtud.
Noorus ja ajamärgid
Mis puutub õpilastesse, siis minu kolmekümne kuue õpetaja-aasta jooksul on lapsed mõistagi muutunud, kuid see on paratamatu ja samas tore protsess. Teatavasti pärineb ütlus, et noored on hukas, antiikajast: ikka on eelmisele põlvkonnale tundunud kohati mõistetamatud noorte arusaamad ja maailmataju. Alati on olnud õpilasi, kes loevad rohkem, nagu ka neid, kellele üldse lugeda ei meeldi. Mul on kaheksandas klassis neiu, kes luges suve jooksul läbi 36 (!) ilukirjandusteost. Mõned gümnasistid seevastu ei vaevu netist võetud lauseid teose analüüsis isegi ümber sõnastama. Seegi on aja märk, et järjest rohkem noori loeb ingliskeelseid teoseid, mis aga mõjutab eestikeelset lauseehitust. Ka olen kirjandustundides täheldanud, et allteksti mõista oli lastel varem lihtsam, nüüd tuleb rohkem rakendada pedagoogilisi oskusi, selgitada kohati veidi lihtsamaltki, et loetu mõte kõigini jõuaks. Õpetajalt nõuab see varasemast rohkem tööd ja õpilaste häälestamist. Ometi olen veendunud, et õhustiku ja õpimeeleolu klassiruumis kujundab just õpetaja – seda oleme pedagoogikaloengutes kõik õppinud. Arvan, et kõige tähtsam on, et õpetaja ise läheneb õpetatavale õhinapõhiselt. Kui tunnis on heatujuline õhustik ning õpetaja vaimustub sellest, mida õpetab, suudab ta sütitada ka õpilast.
Koolipere ühislugemine
Lõpetuseks veel üks näide. Meie kool töötab praegu asenduspinnal, sest meie maja renoveeritakse ning meil ei ole kasutada aulat, kus tavaliselt oleme korraldanud emakeelenädala koos külaliste ja vahvate ettevõtmistega. Tuli mõte lähtuda sel aastal põhimõttest, et iga õpetaja on ka emakeeleõpetaja. 14. märtsil täpselt kella üheksast kuni poole kümneni toimus kogu kooliperel (alustades valvurist ning lõpetades direktoriga) ühislugemine, mis tähendab, et kogu koolikollektiiv otsekui tardus ning sukeldus ilukirjandusmaailma. Võis kaasa võtta juba poolelioleva teose või alustada uut. Kindlasti on tänases Eestis peresid, kus kasvav laps ei näe kunagi raamatut lugevat täiskasvanut, seega populariseerisime lugemist. Teatavasti suurendab just lugemus meie sõnavara ja rikastab keelekasutust. Koolis on ju iga päev emakeelepäev!