Lemmiktund eesti kirjandus
Tiina Vapper.
Kõige selgemini on mulle gümnaasiumiajast meelde jäänud meie eesti keele ja kirjanduse õpetaja Milvi Pedaku tunnid. Üks põhjus on kindlasti see, et tema tund oli meil peaaegu iga päev. Palju rohkem aga seetõttu, et õpetaja kasutas juba tollal, aastakümneid tagasi uskumatult kaasaegseid meetodeid. Arutasime klassiõega alles hiljuti, kuidas ta pani meid igas tunnis nii suuliselt kui ka kirjalikult arvamust avaldama ja kodus loovtöid kirjutama. Juba siis olid meil rühmatööd, väitlused, diskussioonid, isegi kirjanduslikud kohtud, näiteks Kitzbergi „Libahundi“ põhjal, kus pidime vaheldumisi asuma kas Marguse, Tiina või Mari süüdistaja, kaitsja ja kohtuniku rolli. Sellest oli mul hiljem palju kasu, sest oma ülikooli sisseastumiskirjandi teemal „Tiina hukkub, ent võidab“ kirjutasin just neile klassis toimunud tulistele aruteludele tuginedes.
Meie klassist võrsus päris mitu õpetajat. Minu klassiõde, kes töötab eesti keele ja kirjandusõpetajana praeguseni, meenutab, et kõrgkoolis polnud tal esimestel aastatel kirjanduse metoodika eksamiks vajagi õppida: ta lihtsalt jagas neid kogemusi, mida õpetaja meiega tundides tegi, ja sai eksami tehtud. Õpetaja suurepärased konspektid on olnud talle abiks kõik need aastad. Käsitlesime mitte ainult proosat, vaid ka palju luulet, rääkisime teatrist ja kultuuriloost – kirjandus oli paljude lemmiktund.
Aastatega on palju muutunud ning eesti keel ja kirjandus pidanud õppekavas ruumi loovutama inglise keele kõrval ka uutele ainetele, nagu IT, karjääriõpetus, uurimistöö. Õpetajate hinnangul on tunde praegu liiga vähe, et jõuaks kõiki olulisi eesti autoreid ja teemasid käsitleda ja meie kirjanduslugu ajatelge pidi vaadelda.
Samas on kirjandus kui silmaringiaine ühtaegu palju muudki: see on inimese- ja väärtusõpetus, ajalugu, kultuurilugu. Kirjandus õpetab süvenema, rikastab keelekasutust ja sõnavara, arendab mõtlemist ja inimeseks olemist.
Seepärast oli mul hea meel, kui emakeeleõpetajate, raamatukoguhoidjate ja teiste kirjanduse pärast südant valutavate inimeste algatusel jaanuari lõpus ümarlaud kokku kutsuti. Loodetavasti arvestab minister ettepanekuga tõsta kirjandustundide arvu, lisada gümnaasiumi õppekavva kohustuslik eesti kirjanduse kursus, anda välja uusi õpikuid ja lugemikke.
Ehk tooks suunamuutus ka rohkem noori õpetajaks õppima. Häid õpetajaid on vaja, sest tsiteerides õpetaja Edward Kessi: eesti keele ja kirjanduse õpetaja on ainus õpetaja, kelle käes on tööriistad, et noorest kujuneks muhe kultuuritarbija, tark lugeja ja oskuslik keelekasutaja. Eesti keele ja kirjanduse õpetamine peab olema eesti kooli prioriteet. Ja millal on parem aeg selle eest seista, kui mitte eesti keele aastal!