Maailma parandamisest ja kvaliteedijuhtimisest

Tallinna reaalkooli direktori Ene Saare soovitus noorele kolleegile: hoidke töö- ja pereelu tasakaalus.

Ene Saarel on kujunenud harjumus teha oma tööd südamega: kui soovid edu saavutada, siis ei kuku pastakas kell viis käest. Kannad oma tööd endaga kogu aeg kaasas, see muutub elu osaks. Ta paneb noortele siiski südamele, et oma pere ja lastega veedetud aeg on väga oluline, sest see tasakaalustab vaimu.

Kus oli teie esimene töökoht ja mis on sellest kõige kirkamalt meelde jäänud?

Minu esimene töökoht oli nahkgalanteriikombinaat Linda, kus minu ülesanne oli naharibasid õgvendada. Kahe nädalaga sain aru, et on mõeldamatu seda tööd aasta aega teha. Igal hommikul tööle minnes lootsin, et päev saab ruttu läbi. Mõistsin, et selline rutiinne töö ei sobi mulle.

Ülikooli lõpetasin geograafi-geograafiaõpetajana. Toona ei saanud töökohta valida, kõik suunati kohustuslikus korras tööle. Mind suunati Tallinna 13. keskkooli, mis praegu on Laagna kool. See oli minu esimene erialane töökoht.

Kui sinna 1984. aastal tööle läksin, oli see Eesti kõige suurem kool. Viies paralleelklassis ja kolmes vahetuses õppis 1700 õpilast. Töö algas kell 7.45 hommikul ja viimased tunnid lõppesid kell 20. Klassis oli 44 õpilast, aga istekohti vaid 42. Iga tunni algul lootsin, et keegi puudub, ja tihti puuduski.

Istuti ka õpetaja laua taga, kui muud võimalust ei olnud. Selline õpilaste hulk, kui oled noor õpetaja ja tuled otse ülikoolist, rabab jalust. 9. klassi ees seistes ei tea karta, et õpilane ei oska kohanimesid kirjutada. Ülikooli kõrgustest tulles oli õpilaste kehva taset äärmiselt raske mõista.

See aeg on meelde jäänud väga erilisena: suur kool, palju õpilasi, pikad tööpäevad, palju sõitmist.

Minu elus on läinud nii, et oma esimese töökoha otsisin, aga kõik järgmised on otsinud mind.

Mis on kõige kaalukam asi, mida mõni ülemus, alluv või kolleeg on elus õpetanud?

Tiina Raitviir, kes oli ülikoolis viis aastat minu juhendaja, õpetas mulle teaduslikku mõtteviisi ja oskust ennast teaduslikus keeles väljendada, teiste inimeste juhendamist, teadusliku materjaliga töötamist ning endast nooremate inimestega suhtlemist. Ta oli oma tudengitele väga pühendunud ja otsis võimalusi, et nende andeid ja tugevusi maksimaalselt arendada. Ta oli sotsiaalgeograaf, mis oli tol ajal haruldane eriala. Samu oskusi olen püüdnud oma õpilastele edasi anda.

Väga palju olen õppinud kolleegidelt, kellega koos oleme õppematerjali ja õppekavu loonud. Nad on näidanud mulle, kui oluline on töökus ja avatus uutele meetoditele.

Pika karjääri jooksul on mul olnud ka ülemus, kellelt õppisin, et ei tahaks iialgi temasugune olla. See kogemus õpetas mulle, et väärt inimesi tuleb meeskonnas hoida ja neisse panustada.

Kui oleksid saanud noorele tööelu alustavale iseendale midagi soovitada, siis mis see oleks?

Praegu mõtlen, et oleksin võinud inglise keelt õppida. Teades noore inimese mälu võimalusi, oleks see lihtne olnud.

Ka soovitaksin rohkem aega ja tähelepanu pühendada perele. Olen pereelu alati väga tähtsaks pidanud, aga noorena tundub töö nii oluline, et ei osanud mõnikord tasakaalu hoida.

Soovitaksin avatust ja julgust, et eksida, katsetada ja näha võimalusi. Minu noorusajal ei räägitud aja planeerimise oskusest, kuid seda oleks väga vaja olnud.

Nimetage kolm asja, mida töö on õpetanud?

Töö on õpetanud, et suudan olukordi mõjutada ja muutusi esile kutsuda. Mulle on oluline uudsus ja võime kvalitatiivselt midagi muuta.

Haridusvaldkond koosneb väga paljudest komponentidest, on suur oskus need üheks tervikuks siduda. Ma poleks näiteks paarkümmend aastat tagasi arvanud, et räägime hariduses kvaliteedijuhtimisest, kuid praegu on see tavaline. See on mulle õpetanud eesmärkide püstitamist ja nende mõõtmise oskust.

Samuti on töö õpetanud julgust võtta vastu väljakutseid, unistada ka n-ö helesiniseid unistusi. Oma inimestest tuleb hoolida ning olla tänulik ühiselt panustatud tegevuse ja aja eest.

Milline on olnud kõige ohtlikum või pingelisem tööga seotud juhtum?

Väga raske aeg oli viis aastat tagasi, kui reaalkooli eelmine direktor Gunnar Polma meie seast lahkus. Kool pidi edasi tegutsema. See oli emotsionaalselt raske: kuidas ise kaotusega toime tulla, kuidas seda õpilastele ja õpetajatele kommunikeerida. Mulle kui reaalkooli toonasele õppealajuhatajale oli see äärmiselt pingeline periood, aga õppisin sellest palju. Avastasin, et Eestis on kvaliteetsed kriisimeeskonnad, kes tulevad kooli ja aitavad kõige keerulisemast hetkest üle saada. Peab olema julgust abi küsida ja seda ka vastu võtta. See kriis õpetas mulle, kui oluline roll on kooli tugipersonalil. Tegime selles valdkonnas ka muudatusi.

Sellist aega ei soovi kellelegi. Pidin tollal otsustama, mis saab koolist edasi.

Missugused töised harjumused on aidanud edu saavutada?

Kindlasti julgus võtta vastu väljakutseid ja see, et suudan teha palju tööd. Vahel isegi liiga palju.

Olen väga kannatlik, see tuleb hariduses kasuks. Mu tütar naerab ikka, et emal on hobuse kannatus.

Mind motiveerib kooli ja õpilaste areng. Kui üks väikene inimene on tulnud meie majja, siin arenenud ja kasvanud ning aastate pärast kokkutulekul räägib mulle oma elust ja küsib siis minult, millal ta saab tulla tundi andma, sest ta tahab koolile midagi tagasi anda.

Eks ma olen natuke ka maailmaparandaja, sest inimene, kes tegutseb hariduses südamega, peab seda olema. Loodad ikka, et saad noortele olulisi väärtusi kaasa anda ja sel viisil maailma paremaks muuta.

Mida soovitate alustavale ametikaaslasele?

Minu tööelus on praegu huvitav aeg. Läbisin eelmisel aastal juhtide mentorluse koolituse ja olen sel aastal noore värskelt alustanud kolleegi mentor. Olen talle soovitanud, et töö ja pereelu tuleb hoida tasakaalus. See soovitus kehtib kõigile noortele, kes seisavad oma karjääri alguses.

Saan praegu suure koormusega töötada, sest lapsed on juba suured, kuid ma ei teinud nii palju tööd, kui nad olid väikesed. Lastega veedetud aeg on väga oluline, sest see tasakaalustab sind.

Tuleb olla avatud ja julgeda küsida. Kasutage võimalust ja küsige, kui te ei tea või ei oska. Kasutage oma mentori tuge.

Kolleegide kuulamine ja neilt õppimine on tähtis ning seda tuleb osata. Ei maksa kohe kõike olemasolevat muutma tormata, kõigepealt tasub vaadelda ja jälgida.