Teadussõnumid: Barry J. Zimmerman

1. märts 2019 Margus Pedaste Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor, Teadussõnumite konkursi ellukutsuja ja tööde toimetaja - Kommenteeri artiklit

Margus Pedaste.

Teadussõnumite esimeses artiklis tutvustas Pihel Hunt John Hattie metaanalüüse, mis on paremini nähtavaks teinud hulga lähenemisi õppimise ja õpetamise toetamiseks. Sel nädalal jätkame Barry J. Zimmermani ja tema uuringute tutvustamisega.

John Hattie tõi välja, kuivõrd oluline on õppimisedu tagamisel see, et õpilased ise mõtleksid, seaksid eesmärke ja nende saavutamise kriteeriume ning konstrueeriksid ise oma teadmisi ja looksid tähendust. Barry J. Zimmermani töödele tuginevalt saab neid mõtteid sügavuti edasi arendada. Peamiselt on ta keskendunud eneseregulatsiooni süsteemsele käsitlemisele. Katrin Saks, kes kaitses sel teemal mõne aasta eest ka oma doktoritöö, on kirjutanud Barry J. Zimmermani kolmeastmelisest mudelist, mis on suurepäraseks süsteemseks aluseks kõigile õpetajatele, kes tahavad õppijate eneseregulatsioonioskusi süsteemselt arendada. Elukestva õppe vajadustele mõeldes on see kahtlemata väga oluline. Head lugemist!

 

Katrin Saks.

Barry J. Zimmerman, üks maailmas enim tsiteeritud haridusteadlasi, on oma arvukates publikatsioonides kajastanud mitmesuguseid õppimise ja motivatsiooniga seotud teemasid. Ta töötab haridusteaduste erakorralise professorina Ameerika ülikoolides ja haridusringkondades teatakse teda eelkõige eneseregulatsiooni teoreetikuna. Lisaks uurib ta selles kontekstis sotsiaalkognitiivseid protsesse ja akadeemilist edukust.

Zimmermani juhtis 1990. aastate algul selle teema juurde tähelepanek, et teadlastel ei olnud arusaamist, kuidas saab õppija omaenda õpiprotsessi kontrollida ja juhtida ehk mil moel saab õppijast omaenda õpiprotsessi omanik, vastutaja. Ka metakognitsioon, mis mõistenagi tuli kasutusse suhteliselt hilja, oli uurimata valdkond. Ometi mõisteti peagi, kui oluline on teadlikkus ja teadmine oma mõtlemisest, samuti selle seotus akadeemilise eneseregulatsiooni ja õpieduga.

Üks ilmekamaid katseid, mille Zimmerman oma teadlaskarjääri algusaegadel tegi, toimus tema üliõpilastega. Nimelt palus teadlane ühel grupil üliõpilastel seada endale õpieesmärk ning sooritada kodutööna hulk matemaatika ülesandeid. Seejärel pidid nad hindama oma tegevuse edukust ning seda, kui hästi nad oma eesmärgi saavutasid. Uuringu tulemused võimaldasid järeldada, et õppijad, kes seadsid endale õpieesmärgid, saavutasid paremaid õpitulemusi, kuid lisaks paranes ka nende enesetõhusus.

Nüüdseks on teada, et õppija enesetõhusust ei toeta mitte niivõrd õpisisu ega õpiülesanded, vaid eneseregulatiivsete protsesside kasutamine. Zimmermani sõnutsi iseloomustabki ennast reguleerivat õppijat tema teadlikkus õpitulemuste ja regulatiivsete protsesside (näiteks strateegiline planeerimine) seotusest ning nende kasutamisest.

Eneseregulatsiooni teoreetikud on erinevatel seisukohtadel eneseregulatsiooni olemusest. Mõned leiavad, et see on õppija tunnus, aga Zimmerman vaatleb seda kui üht tegevust õpiprotsessis. Täpsemalt kirjeldab ta seda eri õpiprotsesside ja strateegiate eesmärgistatud kasutuse kaudu. Neid strateegiaid ja protsesse tuleb rakendada iga eraldiseisva õpiülesande puhul.

Zimmermani olulisim panus eneseregulatsiooni teooriasse on tema tsükliline kolmeastmeline mudel. Selle esimene aste ehk planeerimise faas (forethought phase) sisaldab kaht alategevust: õpiülesande analüüs ja motivatsioonilised uskumused. Õpilased, kelle jaoks on õpisisu huvitav ja intrigeeriv, on Zimmermani sõnul ka enam motiveeritud oma õpitegevust reguleerima.

Teine aste, tegutsemise faas (performance phase) kätkeb endas enesekontrolli ja enesejälgimise tegevusi. Siin rakendab õppija eelmises faasis planeeritud tegevusi samal ajal oma tegevuse tõhusust hinnates.

Kolmas, eneserefleksiooni faas (self-reflection phase) sisaldab enda tegevuse hindamise ja sellele hinnangu andmisega seotud tegevusi. Mitmete uuringute tulemusena järeldas Zimmerman, et enesehindamise käigus antud hinnangud on seotud õppija eneseregulatsiooni protsessidega nagu näiteks enesetõhususe tajumisega. Siit saab järeldada, et õppijad, kes usuvad enam oma võimekusse, hindavad keeruliste õpiülesannete puhul oma tegevust täpsemalt võrreldes nende õppijatega, kelle enesetõhusus on madalam.

Zimmermani tsükliline kolmeastmeline mudel on inspireerinud paljusid teisi teadlasi, näiteks Pintrichit ja Toeringut, eneseregulatsiooni teooria arendamisel.

Kui õppijal on väike õpihuvi või tal on raske oma õpiülesandeid edukalt sooritada, siis saavad õpetajad teda toetada, õpetades eneseregulatsiooni võtteid. Zimmerman soovitab selleks puhuks vähemalt 14 eneseregulatsiooni õpistrateegiat, mida on võimalik tunnis õpetada. Need on näiteks oma õpitegevuse jälgimine ja hindamine, õpitegevuse organiseerimine, eesmärkide sõnastamine ja tegevuse planeerimine, info otsimine, oma õpitegevuse dokumenteerimine, kaaslastega ja kaaslastelt õppimine.

Zimmermani eneseregulatsiooni uuringud on näidanud, et õppijad omandavad uusi oskusi metakognitiivsete, motivatsiooniliste ja käitumuslike strateegiate kaudu. Õpetajate ja haridusteadlastena teame, et iga laps on oma individuaalsete õpivajadustega unikaalne, kuid neid individuaalseid iseärasusi arvestades saame õpetada lapsi võtma vastutust ja kontrolli oma õpitegevuse eest ning rakendama kõige efektiivsemaid õpistrateegiaid akadeemilise edu saavutamiseks.

Maailma ühe suurima haridusteadlaste organisatsiooni AERA (American Educational Research Association) eneseregulatsiooni huvigrupp annab alates 2015. aastast välja Barry J. Zimmermani auhinda silmapaistva panuse eest valdkonna teooria, empiirika ja rakenduslikkuse arendamisel. Esimesena autasustati selle auhinnaga Zimmermani pikaaegset kolleegi ja kaasautorit Dale H. Schunki.

Oma 45 teadlasena tegutsemise aasta jooksul on Zimmerman avaldanud ligikaudu sada artiklit, raamatupeatükki ja käsiraamatut. Teda on tsiteeritud enam kui 73 000 publikatsioonis. 2011. aastal autasustati pro. Zimmermani E. L. Thorndike’i autasuga väljapaistva panuse eest hariduspsühholoogia valdkonnas. Viimastel aastatel on ta aktiivsest teaduselust tagasi tõmbunud, kuid tema panus eneseregulatsiooni uurimisse on olnud seni ajaloo silmapaistvaim.

 

Edasi saab lugeda tema olulistest töödest:

  • Self-Regulated Learning and Academic Achievement: An Overview (avaldatud ajakirjas Educational Psychologist aastal 1990),
  • Becoming a Self-Regulated Learner: An Overview. (avaldatud ajakirjas Theory Into Practice aastal 2002),
  • Self-Regulated Learning and Academic Achievement: Theoretical Perspectives (raamat, mis avaldatud koos Dale H. Schunkiga aastal 2013).

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!