Tere, õpetaja Toivo!
Mees nagu orkester Toivo Niiberg räägib õpetajaks olemisest ja õpetajaks jäämisest. Mõistagi tuleb juttu palgast, läbipõlemisest ja riuklikest lapsevanematest. Toivo Niibergi eritähelepanu all on erivajadustega noored.
Sellel kuul 65. sünnipäeva tähistanud Toivo Niiberg on töötanud 42 aastat õpetajana ja 35 aastat psühholoogilise nõustajana. Praegusel eluperioodil tunneb ta end vabamalt kui kunagi varem: teeb, mida tahab, ütleb, mida tahab. Ta on ju pensionär!
Viimased viis aastat on olnud tema põhitöökohaks Maarja küla Põlva lähistel, kus tal on veerandsada hoolealust, kellest kolmandik on autistid, kolmandik Downi sündroomiga ja kolmandik sügava vaimupuudega noored. Peale selle peab ta üle Eesti loenguid ja teeb koolitusi, kirjutab palju, praegu on käsil raamat „Troonipärijad: kuidas arendada oma last nii, et ta sind surmani ei vihkaks?“.
Räpinas teeb ta katseid köögiviljade ja ravimtaimedega. Proovib, kuidas eri liigid meie tingimustesse sobivad.
„Teen töid, mis mulle meeldivad, aga Maarja külas meeldib mulle väga, tunnen, et olen seal vajalik,“ nendib mitmekülgne mees. „Puudega lapsed erikoolis tahavad väga õppida ja peavad õpetajast lugu.“
Kuidas suhtute erivajadustega õpilastesse tavaklassis, olukorda, kus klassi lastest on 60% n-ö normaalsed, ühel on Aspergeri sündroom, üks on autist, samas klassis on neli kikkpoksijat? Osa vana kooli haridustegelasi peab sellist olukorda kuriteoks …
Mina ka. Õpetaja ei tohi olla psühholoog, sotsiaaltöötaja ja arst samas isikus. Kui nii edasi läheb, on õpetaja varsti kohustatud klassis ka pimesoolt opereerima! See mitmes rollis olemine võtab tohutult aega ja tublil lapsevanemal on õigus sellise olukorra üle protestida, sest ennekõike kannatab andekas laps, kes võib hakata igavusest tunnis korda rikkuma. Andekuski on erivajadus, aga seda ei taheta tunnistada. Samuti kakskeelsus. Mul on erikoolis tunnis seitse-kaheksa õpilast ja abiõpetaja, kellest on suur abi.
Teiseks, ega õpetaja tohi teadagi, et laps on näiteks autist, see on lapse saladus. Vanemad kipuvad oma laste probleeme ja diagnoose salgama, vahel ei saa nendest enne teada, kui laps on klassi ees kokku kukkunud. Siis kõik imestavad, et mis küll lahti on.
Mida saavad õpetajad sellise olukorra vastu teha, mässu tõsta?
Õpetajad oleksid pidanud juba ammu mässu tõstma, sest nende tunnitasu on tegelikku igapäevatööd arvestades naeruväärne. Kui lähed tehasesse tööle, oled algul õpipoiss ja saad õpilase palka, aga teatud aja pärast su palk tõuseb Aga koolis saab noor õpetaja sama palka kui mina, kes ma olen 42 aastat õpetajana töötanud!
Mis me siin veel räägime, et õpetajaid on raske leida, kui puudub motivatsioon sellele tööle pikemaks jääda. Teine teema töötasuga seoses on tunnitasu, tähendab õpetaja saab palka tundide andmise, mitte tundideks valmistumise eest, aga tunni ettevalmistamiseks kulub tihtipeale rohkemgi aega kui koolitunnile endale.
Kui mulle ei maksta mõistlikku palka, siis andke mulle vähemalt õpetamisel vabad käed, usaldage mind, ärge tehke mulle ettekirjutusi, las ma lähenen oma tööle loovalt! Oleme jõudnud olukorda, kus noor lõpetab gümnaasiumi kuldmedaliga, tunneb bioloogias Krebsi tsüklit ja aminohapete ehitust, aga sureb metsas nälga, sest ei tunne taimi ega oska metsas orienteeruda. No minge õige metsa!
Olen andnud bioloogiat korraga neljas paralleelklassis, igas klassis kukkus see õpilaste huvist sõltuvalt isemoodi välja. Üldse püüan õpetada nii, et kõigil oleks huvitav. Seega olen nagu dirigent, kes juhatab sama teost eri orkestrite ees – kõla tuleb erinev, aga pärast kõik plaksutavad.
Kuidas teha nii, et vanemad ei salgaks laste diagnoosi?
Õpetaja saab sellest varem või hiljem aru ja järgneb skandaal. Käitun õpetajana õigesti, kui räägin sellest nelja silma all, vanemale peab selgeks tegema, et diagnoosist teatamisega kaitseb ta ennekõike oma last. Mida varem saab laps vajaliku spetsialistiga kokku, seda parem talle. Probleem on muidugi ka selles, et Eestis napib logopeede ja koolipsühholooge, lastepsühhiaatreid ei ole üldse, kõik on läinud välismaale.
Aga vanemad salgavad jah ja sealjuures kohtab palju suhtumist, et mina tegin lapse valmis, teie nüüd õpetage! Lapsi teevad ka need, kes ei tohiks: asotsiaalsed inimesed, aga ka need, kellel on maja, auto, firma, papagoi, akvaarium, tõukoer ja kanaarilind, aga kes järsku avastavad, et on 40 ja lapsi ei ole. Ei maksa salata, et näiteks Downi sündroomi risk tõuseb vanusega, aga ka muid pärilikke, närvisüsteemiga seotud haigusi diagnoositakse praegu juba 200 ümber. Peame hakkama lapsi planeerima, kui tahame edasi eksisteerida. Ei jää üle muud, kui et noored mehed ja naised peavad viima oma seemne- ja munarakud panka ja need viljastatakse siis, kui tahetakse ükskord last saada.
Jaapanlased uurivad laste emotsionaalset ja sotsiaalset intelligentsust. Olen nendega nõus, et inimese areng ei alga tema sünnist, vaid siis, kui spermatosoid ühineb munarakuga ema ihus, kus laps saab osa ema tunnetest, keharütmist, hääle kõlast ja vibratsioonist. Ehk hakkab õppima emakeelt. Miks vene aadlike seas oli palju musikaalseid inimesi? Aadlidaamid said kõik muusikalist koolitust ja klimberdasid klaverit, kui last ootasid. See jõudis läbi ihu lapseni.
Paljud õpetajad ei oska reageerida lapsevanemate agressiivsele tagasisidele. Mida soovitate, kuidas nad saaksid end pretensioonikate vanemate eest paremini kaitsta?
Vanemaid on raske muuta, nende ümberkasvatamine nõuab palju rohkem vaeva kui laste kasvatamine. Nii võibki juhtuda, et lapse kaudu saad muuta ka vanemat. Näiteks kui poiss vannub ja ropendab – kas mul maksab haarata telefon ja helistada tema isale, kui ma tean, et too ütleb: „Kurat, kui ta koju tuleb, siis ta, kuradi kurat, alles saab“? Sellist isa ma muuta ei saa, aga lapsele saan ausalt öelda, et kui saab suuremaks, käitugu viisakamalt, targemini, ja ütelgu isale, et ta ei taha seda vandumist enam kuulata. Samas, õpetaja ei tohi vastandada last vanemale ega ka kiita tema käitumist.
Kas ja kuidas lapsi hinnata? Mida teha, kui lapsevanem nõuab ainult häid hindeid?
Olen seda meelt, et lapsi ei peaks lihtsalt numbritega hindama, pigem tuleks anda vanematele tagasisidet, sest mida see paljas number ikka näitab. Pooldan ka kujundavat hindamist, sest nagu pole olemas kaht samasugust vahtralehte või lumehelvest, pole ka kaht täiesti samasugust inimest.
Jah, kui see number on objektiivne, siis see näitab ka tulemust, näiteks kui matemaatika kontrolltöös on kümme ülesannet ja õpilane lahendab need kõik õigesti, saab ta hindeks 10. Ka üks on sellise süsteemi juures objektiivne hinne, aga kui praegu tuleb laps koju kolmega, siis mida see ütleb?
Õpilase tulemused sõltuvad palju õpetajast. Jäin Tallinna 21. keskkoolis matemaatikas suvetööle, kus oli teine õpetaja. Sain viie ja läksin pärast spordiinternaatkooli reaalainete klassi.
Olen päri lävendipõhise õppega, mis on kutsekoolides. Ütlen õpilastele, kui nad tulevad õppeaasta algul tundi: „Olge ausad, kui te tahate tõesti õppida, siis istuge esimesse ritta, kui ei taha, siis istuge tagumisse ja ärge segage neid, kes tahavad õppida või tundi anda.“ Süsteem toimib ja ka need, kes tagareas istuvad, hakkavad pikapeale teemadest huvituma.
Kas tänapäeva õpilane peab olema 24/7 hõivatud, kas õpilastele peab andma kodutöid?
Algklassi- ja lasteaiarühmas peaks olema 8–10 last, siis märkab õpetaja igaüht. Juba Vana-Roomas istus õpetaja ümber 8–9 poissi, igaüks kolme meetri kaugusel õpetajast, kõigi pilgud õpetajale näha. Kehakeelest saad aru, kui inimene kuulab ja saab aru. Lasteaia ja algklasside ülesanne pole mitte tuupima sundimine, vaid lapse olemasolevate võimete arendamine.
7.–9. klassini peaks avastatud võimeid sihipäraselt arendama, gümnaasiumitunnis võib olla sada õpilast ühes ruumis, sest gümnasist peaks juba teadma, et ta õpib endale. Algklassilaps peab aga olema õpetaja tähelepanu all, õpilane ja õpetaja peavad omavahel pidevalt suhtlema. Kui tunnis tehakse aktiivselt tööd, siis pole kodutöid vaja, pärast tunde peaks õpilane saama tegelda spordi, muusika või muude hobidega. Kool ei pea hakkama õpilasele muusikat õpetama, selleks on huviringid.
Kas meie klassid on liiga suured?
Olen olnud kolm korda klassijuhataja ja kardan oma endisi õpilasi tänaval kohata. „Tere, õpetaja Toivo! Kas sa ei tunne mind ära, olin ju sinu õpilane?“ Mul oli alati rohkem kui 30 õpilast klassis ja mulle on jäänud meelde kõige hullemad ja kõige paremad, õigemini hullemate emad, isad ja vanaemad. Ülejäänud on mul mälust kadunud, mul on häbi, aga mul polnud nende jaoks aega.
Kas kehaline kasvatus või liikumisõpetus?
Minule kui nõukogude ajal elanud inimesele seostub kehaline kasvatus ennekõike VTK-normide täitmisega. Olukorda, kus kõiki lüüakse ühe vitsaga.
Olin sportlik poiss, aga õpetajal oli hea meel, kui mind kehalise tunnist vabastati. Suusatamises jõudsin finišisse alles siis, kui teised olid juba koju läinud. Ma vaatasin raja ääres linnukesi ja puid.
Aga liikuma peab. Sealjuures ei pea õpetaja näpuga norme taga ajama, palju sõltub muidugi õpetaja loovast lähenemisest, aga ma ei vabastaks kedagi liikumistunnist. Igaühele leiab sobiva tegevuse. Liikumine on harjumus – kui seda lapsena ei teki, siis vanas eas ammugi mitte.
Milliseid raamatuid peab õpetaja lugema, et targemaks saada?
Õpetajaks ei saa õppida, õpetajaks peab sündima. Olen näinud Peda cum laude lõpetanut, kes on pugenud laua alla, samal ajal kui lapsed tantsivad laua peal. Ma ise töötasin enne õpetajana, kui õppisin õpetajaks. Olen öelnud noortele õpetajatele, et lugegu peast, pangu konspekt kõrvale ja vaadaku lastele silma, olgu vabad ja loovad. Laps saab kohe aru, kui tunned end ebakindlalt.
Olen emotsionaalne inimene ja kui olen halvas tujus, siis ütlen klassis: „Teate sõbrad, mul on teile halb uudis – mul on täna halb tuju.“ Siis jäävad kõik vait, ka need, kes muidu lärmavad. Saab selgeks, kuidas nad kõik mind hoiavad.
Kõige konfliktsem on inimene, kes on valinud elukutse, mis ei sobi talle. Neid on igal erialal ja järjest rohkem. On elukutseid, millel on hädavajalikud baasvõimed, näiteks õpetajaks ei tohi hakata ükski inimene, kellel puudub huumorimeel. See on õpetaja parim kutseoskus! Kui lapsevanem ikka saadab su teatud kohta ja sul puudub huumorimeel, siis sa lähedki sinna, nii et tagajalad paistavad. Pahatihti võetakse öeldut isiklikult ja põletakse läbi.
Kuidas vältida läbipõlemist?
Tuleb korrutada endale, et oma pere sind kord matab, see tähendab, et koolil ei ole raha sinu matmiseks, vaid seda peavad tegema su lähedased. On õpetajaid, kes rabavad kogu hingest, tulevad kooli enne tunde ja lahkuvad sealt tükk aega pärast teisi. Nad on tublid, töökad, nende õpilased toovad olümpiaadidelt esikohti, aga peret neil ei ole. Pedagoogi laps läheb aia taha ja kolhoosiesimehe lehm ei lüpsa, nagu vanasti öeldi. Isiklik elu jääb elamata, nad on elanud koolile, nende närvid on läbi, nad muutuvad madudeks. Söövad ka kolleegide ja ülemuste närvid ära.
Kas koolis tohib vägivalda kasutada, mõtlen ka verbaalset?
Kõige hullem vägivald lapse suhtes on see, kui teda ei märgata.
Eluloolist
Põhiharidus: Tallinna 21. keskkool
Keskharidus: Tallinna spordiinternaatkool (1972)
Kõrgharidus: Eesti põllumajanduse akadeemia agronoomiateaduskond (1977); Tartu riikliku ülikooli psühholoogia eriala (1984); Helsingi ülikooli usuteaduskond (1993).
Karjäär: Räpina sovhoostehnikumi õppedirektor, EPMÜ aianduse õppetooli assistent, akadeemia Nord psühholoogia õppejõud, Tallinna ülikooli avatud ülikooli psühholoogia õppejõud, Audentese ülikooli õppejõud, Eesti kunstiakadeemia õppejõud, Räpina aianduskooli kutseõpetaja ja psühholoog. Erapsühholoog, perenõustaja, ajakirjanik ja kirjanik (87 raamatu autor või kaasautor)
Organisatsioonid: Eesti õpetajate liidu juhatuse liige, Eesti koolipsühholoogide ühenduse liige
Suure silmaringi ja südamega õpetaja.Tänu toetuse eest õpetaja kuvandi loomisel.
Äaretult positiivne ja imetletava huumorimeelega inimene. Käis aastate eest Otepää Gümnaasiumis lastevanematele nõuandeid jagamas-oli väga huvitav. Jõudu, vastupidavust ja jätkuvat naljasoont.