HEV-õpilaste osakaal kasvab. Mida me selle teadmisega peale hakkame?

26. apr. 2019 Liis Reier Astangu kutserehabilitatsioonikeskuse arendusnõunik - 10 kommentaari
Liis Reier.

Hariduslike erivajadustega (HEV) laste ja õpilaste arv lasteaedades ja koolides kasvab, see on fakt. HEV-õpilaste osakaal kõigist õpilastest on arvestatav – Centari uuringu (2016) tulemustest loeme, et 22% ringis on õpilasi, kellele on määratud HEV.

Kõige levinum HEV-i liik on kirjutamis-, arvutamis- või lugemisraskus. Esinemissageduselt järgneb ajutine õpiraskus, mis on ligi kolmandikul HEV-õpilastest. Klassifikatsioonis on järgmine „muu puue või raske haigus“, mis koosneb järgmistest hariduslikest erivajadustest: psüühilised erivajadused, kuulmispuue, nägemispuue, raske intellektipuue, tervislikud põhjused, raske somaatiline haigus, liikumispuue, liitpuue, mõõdukas intellektipuue, raske psüühikahäire. Seejärel on väiksema osakaaluga keele ja migratsiooniga seotud erivajadused, käitumishäired, koduõpe, sõltuvushäire ning kõige väiksema arvukusega HEV-õpilaste grupi moodustavad eriliselt andekad (kes ei jää käesoleva artikli fookusesse).

Lapsele tuleb leida parim võimalus

Erivajadusega lapse sünd või erivajaduse ilmnemine on igale perele ootamatu. Sellega tuleb harjuda, kohaneda, leppida. Erivajadusega lapse vanemal on tihtipeale raske ise toime tulla, aga veelgi raskem on teisi oma last ja tema vajadusi mõistma panna. Suhe HEV-lapse perega on väljakutse ning erilist tähelepanu vajav töölõik kõigile haridusasutustele – alates lasteaedadest kuni kutseõppeasutusteni.

Haridusasutustes teatakse, et vähim, mis HEV-lapse vanem oma lapse heaks teha saab, on võimalikult vara leppida tõsiasjaga, et laps on eriline, tunnistada seda endale ja teistele. Siis on võimalik kiiremini ja tulemuslikumalt abi otsida ja pakkuda.

Kaasava hariduse põhimõtete rakendamisega oleme jõudnud tulemuseni, kus erikoolides õppivate laste arv väheneb, eriklassides õppivate laste arv aga suureneb, mis omakorda nõuab koolidelt järjest suuremat panust – tähelepanu, aega ja kompetentsust. Lapsevanemate ja õpetajate soov on, et koolides oleks rohkem tugiisikuid ja spetsialiste. Tugispetsialistide hulga suurendamine ei ole aga ainus lahendus. Võtmeküsimus on õpetajate lähenemine õppimisele ja õpetamisele.

Viimase kümne aasta jooksul on koolid pidanud omaks võtma väga palju põhimõttelisi muutusi hariduse käsituses (muutunud õpikäsitus, kaasav haridus). Tuleme hoopis teistsugusest süsteemist, seepärast nõuab kohanemine kõige uuega aega. Õpetaja peab tegelema nii paljude uute asjadega ja oma töö väga mitmes tahus uutele alustele seadma. Ei piisa õpetaja nõustamisest üks kord nädalas või soovitusest õppematerjali lihtsustada. Koolijuhtidelt ja õpetajatelt eeldatakse iga lapse mõistmist. Kool peab väga heas koostöös lapsevanemaga leidma võimalused, mis on parimad just konkreetsele lapsele.

Õpetajad ei suuda erivajaduste rägastikus orienteeruda. Kõige keerulisem on nii õpetajail kui kaasõpilastel mõista silmaga nähtamatut erivajadust. Isegi vanematel on kohati raske näha, mõista ja leppida. Siin peab kool olema eksperdi rollis ja toetama lapsevanemat isegi siis, kui protsess nõuab aega.

Abi on sellestki, kui kooli kogukonnale on teada, mis lapsega on tegemist. Mõistmine aitab ka teistel koolipere liikmetel erivajadusega õppijat toetada.

Õpilased, kes on õppinud elama ja õppima koos erivajadusega õpilasega, on varem ja paremini ette valmistatud elama kaasavas ühiskonnas. Kaasõpilaste arvates on HEV-õpilane klassis või grupis küll tähendanud ka negatiivseid kogemusi, kuid õpetanud, et kõik inimesed pole ühesugused. See on andnud neile eluteele kaasa suurema sallivuse. Seda sallivust vajame ka töömaailmas.

Töövõimereform ja kaasav haridus kutseõppes

Eesti kutsekoolides õppivate õpilaste arv pigem kahaneb, ent HEV-kutseõppijate arv on viimastel aastatel jäänud samaks, seega HEV-õppijate osakaal kutseõppes on kasvamas.

Kaasava hariduse kogemusega HEV-õppijad jõuavad järjest sagedamini kutsekooli, ent kui üldhariduskoolid on näinud juba mõnda aega vaeva oma tugisüsteemide arendamisega, siis kutseõppeasutustes ollakse HEV-õppijate õpetamise ning neile töö võimaldamisega seotud pädevuses väga erineval kaugusel.

Kõige tõsisemad probleemid seoses kutseõppeasutustes õppivate HEV-õppijatega algavad vastuvõtust. HEV-noored satuvad sageli vanemate soovil ja/või tingituna koolide vajadusest õppekohtade täitmiseks õppima ebasobivatele või neile üle jõu käivatele erialadele. Õppekavad on seotud kutsestandardist tulenevate nõuetega, mis tuleb lõputunnistuse saamiseks täies mahus täita. Mõeldes HEV-õppijate kaasamisele tööturul, on hädasti vaja riigi, kutseõppeasutuste, tööandjate ning perede koostööd seoses osaoskuste õpetamise ja tunnustamisega.

HEV-õppijad vajavad oskuste omandamisel ja lihvimisel rohkem aega kui tavaõpilased, tööpraktikal või juba töösuhtes on vaja kaastöötajate valmisolekut erivajadusega inimest märgata ja toetada. Erivajadusega inimese kaastöötajate nõustamine ja juhendamine on meil süsteemselt lahendamata valdkond.

Häid kogemusi, mida paljudes koolides siiski juba on, tuleb jagada. Headest lahendustest tuleb rääkida. Tuleb otsida võimalusi. Täiskasvanute õige käitumine täna annab paremad tulemused tulevikus. Uued katsetused muudab mõjuvaks lahenduste vahetu kogemine.

Astangu kutsrehabilitatsioonikeskus on mitteametlik õppeasutus, kus õpivad ja saavad isiklikust vajadusest tulenevalt rehabilitatsiooni autismispektri- ning psüühikahäirega, kuulmis-, liikumis või intellektipuudega inimesed. Astangu keskuse eesmärk on muuta iga õppija tema võimetest tulenevalt võimalikult iseseisvaks. Selleks alustatakse inimese erialale sobivuse tuvastamist vastuvõtuhindamisel, mis on põhjalik ja individuaalne. Töös õppijaga lähtume õppija individuaalsetest ootustest elukvaliteedile.

Rühmajuhendajate eestvedamisel valmivad igale õppijale tegevuskavad, millega peavad oma töös arvestama nii õpetajad kui ka rehabilitatsioonispetsialistid. Õppija teekond Astangul lõppeb enamasti toetatud tööpraktika või tööleasumisega. Meie tööhõivespetsialistide üks töölõik on lisaks õppija toetamisele juhendada ning nõustada töökollektiivi teisi liikmeid, eesmärk ikka üks: saavutada õppija võimalikult suur iseseisvus.

Seni oleme Astangu keskuses teinud koostööd peamiselt kõigi kutsekoolidega, kes on end määratlenud HEV-õppijatele sobiva õppeasutusena. Näiteks osalevad meie kutseõppeasutuste võrgustikukohtumistel regulaarselt üle kümne kutseõppeasutuse, kes kõik olid oma infomaterjalidega väljas ka haridusliku erivajadusega õppijate messil. Oleme valmis oma teadmisi jagama ka uute partneritega, sh üldhariduskoolide tugispetsialistide, klassijuhatajate või üliõpilastest praktikantidega.

Kaasava hariduse kaudu kaasava ühiskonna loomisel on kõige olulisem kujundada kõigi ühiskonnaliikmete hoiakuid. Oleme kokku leppinud, et kaasav ühiskond on üks meie põhiväärtustest. Nii riik haridussüsteemi juhina kui iga kool koolijuhi juhtimisel saavad kaasamisel palju ära teha, ent erikoolid (Tartu Hiie kool, Tartu Kroonuaia kool, Tartu Herbert Masingu kool, Ristiku põhikool, Tallinna Tondi põhikool, Astangu kutserehabilitatsioonikeskus jt) on kompetentsikeskustena hädavajalikud. Neilt tulevad parimad praktikad, tugi ja julgustus. Alati on õppijaid, kes vajavad erikoole ning sinna kogunenud kompetentsus on hädavajalik kõigile koolidele.


10 kommentaari teemale “HEV-õpilaste osakaal kasvab. Mida me selle teadmisega peale hakkame?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Igati õige jutt, kolleeg REIER, aga…
    kui me PÕHJUSTE juurde ei lähe, siis me probleemiga toime ei tule! Kogemuslikult ja teadusest lähtuvalt toome välja järgmised põhjused –
    1) Loomulikud-looduspärased vastavalt normaaljaotuskõverale (olnud alati).
    2) Igasuguste mõnuainete (alkohol, narkootikumid jne) suurenev mõju.
    3) Lapse koolieelse ARENDAMISE puudujäägid, mis pole hiljem järele aidatavad.

    Tähelepanu väärivad just kaks viimast, mis sõltuvad meist endist. On selge, et TAGAJÄRGEDEGA me tegeleda ei suuda! Aga mida räägiti hariduse visioonikonverentsil 15.aprillil? – suur osa meie rahvuslikust eliidist hõljub pilvedes…

  2. kraamer ütleb:

    Kõik räägivad laste muutunud käitumisest, käitumishäirete eriliikidest ja reaalsetest õpirakustest.
    Ma ei mõista, miks pole enam ammu koolisüsteemis nn.järelaitamistunde.
    Omal ajal oli.
    Tänane õpetaja peab aga olema KÕIK!
    Ta peab olema õpetaja, kasvataja ja eeskuju niikuinii. Kuid lisandunud kohustused,laiendatud profiil ja õpetaja kui autoriteedi rolli pea peale pööramine, on muutnud õpetaja laiaprofiiliga spetsialistiks (meditsiinis on vast taoline roll perearstil, kes peab tedama kõike, kuid mitte midagi süvitsi).
    Nii väga tahaks, et koolis oleks õpiraskustega laste jaoks lihtsalt paar inimest, kes nende lastega tundideväliselt tegeleks, neile nendele arusaadavalt ja nagu selgub, iga lapse jaoks ka ainulaadsel viisil, õppematerjali enamvähem selgeks teeksid.
    Igapäeva tööd tegeva õpetaja koormust enam tõsta ei või/ei tohi, sest siis tekibki see kurikuulus läbipõlemine, õppetunni jooksul aga tulemuslikku individuaalset õpetamist pole tunnimahu kontsentreerituse tõttu lihtsalt võimalik.
    On ka seisukoht, et järelaitamistunnid tuleks nüüd juba vanematel korraldada eraõpetaja palkamisega. Vahel on see vältimatu, kui tegemist raskema mahajäämuse või koguni diagnoosiga. Lihtsamal juhul aga võiks asi olla korraldatud koolis.Need lihtsamad juhtumid ei vaja ju erikooli.
    Miks sellest räägin? Sest näen lapsi, kes ei jõua kooliprogrammiga kuidagi sammu pidada. Mõned lapsed on seejuures ise õnnetud, mõned ei saa aru ei õpitust, ega oma saamatusest, kõige õnnetumad on aga vanemad, sest vähe on neid vanemaid, kes ütlevad muretult, et peaasi, et klassist klassi edasi läheb.

  3. MR ütleb:

    Järelaitamistunnid ju ainult pikendaksid erivajadusega lapse koolipäeva. Parim lahendus õpiraskuste korral oleks tasemerühmade moodustamine, mis toimuvad paralleelselt klassitundidega. Kui õpiraskus on väga suur, siis on abi tänapäevase nimetusega tõhustatud toega väiksemast klassikollektiivist (endisest õpiraskustega laste klassist). Need lahendused nõuavad finantse ja mõnedes omavalitsustes ei pruugi neid, kahjuks, olla.

  4. kraamer ütleb:

    See oleks muidugi ideaalvariant, kuid millegi ja kellegi pärast on selle teostamine enamikes koolides välistatud. Küll on tegemist ruumipuudusega, küll abiõpetajate puudusega, küll ülevalt poolt tuleva
    initsiatiivi puudumisega.
    Ja on selge, et kui lapsel tekivad õpiraskused juba kooli algastmetel, siis vaid paari aasta pärast on probleem juba nii suur, et kannatavd ka need ained, mis muidu probleeme ei tekitaks.

  5. Ülle Kiviste ütleb:

    Usun, et õpetajad koolides teevad väga head tööd nii tava kui HEV õpilastega, siiski julgen väita et aasta aastalt astub kutsekooli ametit ja sealhulgas keskharidust omandama järjest väiksemate põhikooli oskustega põhihariduse tunnistust omavaid noori. Kutsekool ei saa hakata õpetama korrutustabelit või kõige elementaarset õigekirja. Meil pole selleks lihtsalt tundide mahtu. Nii lõpetavad noored kutsekooli kutsekeskhariduse tunnistusega, mis on keskhariduse mõistest minu meelest mõneti kaugel. Kui seda aktsepteeritakse siis nii ongi. Aga kas midagi saaks tulemuslikumalt teha? Saab ju õpetada ka ainult kutset, aga noor tuleb kutsekooli valdavalt siiski keskhariduse sooviga. Nii et võta või jäta.
    Teine tähelepanek. Kui me ei pööra piisavalt noorte tähelepanu juba põhikoolis elus toimetulemist ja veelgi tähtsam elust arusaamist toetavatele tarkustele-tegevustele (kui ka kodu pole seda teinud) ja kui me ei suuda noorte ettevalmistamisel eluks teha neile arusaadavas vormis selgeks põhitõdesid nagu ausus, sõnapidamine, kohusetunne, motivatsioon, sõprus, aga ka sõnakasutus, käitumise normid, hügieen jne. siis pole asjal tulemust, on ainult tegevused.

  6. Luule ütleb:

    Kõigis arvamustes on sees omad tõeterad, eriti Kraameri ja Ülle osas. Et võta või jäta, aga ikkagi on vaja läbi mõtelda süsteemselt. Kui varasemas kooliastmes hariduse ja kasvatuse andmine lombakaks jääb, ei saa seda hiljem enam oluliselt parandada. Kindlasti on gümnaasiumi astmes oluline 2-3 aastat põhiainete (reaal, keelte väiksem osa, kooli oma valiku ained) ja kodanikukasvatuse osas anda võimalikku parimat ja seejärel võiks sõltuvalt õpilaste ja kooli võimekusest ja huvist hargneda kutse ja täieliku kõrgharidusele orienteeritud suunale. Olgu selle osa kestus siis poolteist või 2 õppeaastat. Nii on ikkagi kõigil võimalik saada keskhariduse ja saavutused sõltuvad õpilaste huvidest ning tahte aktiivsusest. See jutt võib tunduda utoopiana, kuid mul on selline kogemus gümnaasiumi ja kutsekeskkooli koostöö võimalustest ning õpilastele sobivusest. Isegi põhikooli osas käisid õpilased kutsealastel õppepäevadel just kutsekoolis oskusi saamas, olid nö tööõpetuse päevad.

  7. Valdar Parve ütleb:

    Puuduliku haridusvõimega lapsi on vaja vähem eostada ja vähem sünnitada. Siis hakkab nende arv ka vähenema! Kas on keegi, kes selles tões kahtleb?
    Nädal tagasi kohtasin arstikabinetis kena noorepoolset naist, seitse klassi Kiigemetsa kooli, väljaõppelt abikokk, tegeleb oma viie lapse kasvatamisega. Kaks vanemat õpivad ka abikokaks. Tema arvutusoskus on tasemel 20-7=37, st ta vastab küsimusi mingi sõna-assotsiatsiooni põhjal. Tõenäoliselt jõuab veel paar last soetada. Selle noorepoolse naise välimusele, rõivastusele, kõnele ei ole midagi ette heita. Ta on lausa kena. Koos juhutöölisest mehega on nad ilus paar. Kuid mida saavad nende lapsed kodust kaasa? Lihtsaimate toitude valmistamise oskuse ja enda ning pesu pesemise oskuse. Need oskused on väärt, aga seda on pagana vähe. Just seda, mis on vanematel lapsele ellu kaasa anda, on tarvis ette näha ja vastavalt sellele osta neilt “laste mittesaamise teenust”. Kuni neile laste lisandamise eest peale makstakse, HEVide ja töötatöötajate arvukus aiva kasvab. Sotsiaalpedagooge, kes suunavad neid inimesi turvaseksile ja teevad valitsusele ettepanekuid nende väiksemat viljakust paremini rahastada kui nende suurt viljakust, on vaja. Nagu ka läbirääkimisi ja uusi õigusnorme.

  8. kraamer ütleb:

    Tekkis küsimus: kas selle noore naise viis last on samuti intellektipuudega?
    Teatavasti on osa puudeid päritavad, osa aga üsasiseselt, sünnitrauma järgselt või lihtsalt totaalse õpetamatuse/isolatsiooni tagajärjel kujunenud.
    Kui sellel noorel naisel on mingi geneetiline põhjus arengupeetuses, siis on Teie artikkel omal kohal.Kui see puue on tekkinud aga muul põhjusel, siis ei näe ma tarvdust neile sündinud lastele kriipsu peale tõmmata, tuleb vaid teostada järelvalvet ja abi õppe-kasvatustöös.

  9. Rein ütleb:

    See on teoreetiline jutt, millega reaalses elus midagi eriti teha ei ole.
    Kui klassis on kas või üks käitumishäiretega laps, läheb teistel elu hulga keerulisemaks. Aga kui neid on näiteks kuus ? See ei ole enam kool vaid hullumaja esimene aste. Erikoolid tuleb tagasi tuua – teoreetiline leelotamine lõpetada, muidu on varsti keskmises eesti kooliklassis käitumis ja õpiraskustega lapsi 100 protsenti.

  10. lugeja-kaasaelaja ütleb:

    Mitte midagi ei muutu halvemaks, kui loodaks taas erikoolid.
    Ma olen seda meelt, et sarnased üheskoos õpivad paremini, kui neil on pädevad õpetajad. Laske õigel spetsil teha oma tööd!
    Praegu ongi nii, et 24ses klassis on kaks niisugust, üks naasugune, kelle peale läheb kogu õpetaja nö “aur”. Keskmine tavaline laps õpib selle segaduse sees ise hakkama saama, võibolla end mentaalselt ümberringi toimuva eest kaitsma. ja see pole areng, vaid võimaluste ära võtmine, mis on kuritegelik.
    Erikool ei ole koht lapse/noore silma alt ära lükkamiseks. Miks mitte õpetada seal jõukohaseid asju, töökasvatust, ametioskusi?
    Miks tuleb põhikoolist kutsekooli teadmisteta õppijaid? Roll on ju vanemal – õpetaja võib näha ja ütelda, et laps vajab teistsugust õpet, keskkonda – kuid vanem võtab seda sildistamisena Isegi väikeklassi vastu ollakse, kuigi see oleks lapsele parim. ja siis see agressiivne mürsik mürab selles 8. klassis. Lihtsaim on talle see kolm välja kirjutada, kui vanematega kakelda. Õpetaja tööle jus ses mõttes kontrolli pole, kui ka oleks, on tema nõuandja ja vanem A ja O. Olen näinud neid 9. klassi lävepakul “edasiveetud” noori, kelle vanemad siis ärkavad – aga siis on juba hilja, sest “menetlus” võtab aega ja taas on lihtsam noor 9. klassist kingitud kolmega välja lükata.
    Te võite seda palka tõsta taevani, küsimus on töökorralduses.
    ma tegin õpetajatööd päris kaua, aga ei lähe kooli tagasi ka pekstes mitte. Te ootate praeguse aja õpetajatelt võimatuid asju.
    Alustage töö korraldamise ümbervaatamisest.

Leave a Reply to Valdar Parve

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!