Kaasav haridus kiiresti muutuvas infoühiskonnas

12. apr. 2019 Riin Seema, PhD, TLÜ haridusteaduste instituudi pedagoogilise nõustamise dotsent; Õnne Uus, MA (psühholoogia), kliiniline psühholoog, TLÜ HTI haridusuuenduse uurija - 16 kommentaari
Riin Seema.

Et õppimine ja õpetamine muutuks ühiskonnas kõige kõrgemaks hüveks ja igaühe tunnetatud vajaduseks, on kiiremas korras vaja ümber korraldada kaasava haridussüsteemi väärtused ning tasakaalustada osapoolte õigused ja kohustused.

Samal ajal kui kaasavat haridust on püütud juurutada loosungite „Et ükski laps ei jääks maha“ ja „Iga õpilane on edukas“ all, on ühiskonnas arenenud välja uus „liik“ – tehisintellekt. Just tehisintellekti ülikiire areng esitab väljakutse kaasava hariduse süsteemile.

Õnne Uus.

Kaasava hariduskorralduse kese on kõikide õpilaste, sh hariduslike erivajadustega õpilaste õppimine koos kodulähedases tavakoolis. Kuigi kaasava hariduse idee on oma olemuselt ilus ideaal, on selle seisukohtade jäik järgimine muutunud takistuseks inimeste õpetamisel digivahenditega üha enam rikastatud keskkonnas.

Informatsiooni hulk maailmas kasvab kolossaalse kiirusega. Tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA kohaselt on ühiskonnas kümne aasta pärast kõige enam tööd neile, kelle intellekt suudab tehisintellektiga sammu pidada. Tuleviku ühiskonnas on tarvis võimekaid töötajaid, kes oskavad analüüsida, kriitiliselt mõelda, suurt pilti näha, suhelda, kes on empaatilised, eetilised ja kel on arenenud eneseregulatsioonioskus. Nutikad masinad ja robotid võtavad üle üha enam lihtsat tegevust, suureneb tööpuudus. Kuidas tänaseid koolilapsi selleks ette valmistada?

Ühiskonna ootused koolilõpetajatele on väga kõrged. Üldine eeldus on, et juba alates lasteaiast, aga koolis kindlasti tuleb õpilaste potentsiaal maksimaalselt välja arendada. Kaasava hariduse rakendumisest alates on aga nii Euroopas kui ka Ameerikas liigutud suunas, kus õpetajad on sunnitud pöörama palju tähelepanu kõige nõrgematele ning käitumisprobleemidega õpilastele – sellest tulenevalt ei pruugi keskmiste võimetega ja andekatele õpilastele jätkuda piisavalt tähelepanu.

Intelligentsustase langeb, psüühikahäired sagenevad

Kaasava hariduse suunas hakati Euroopas aktiivselt liikuma 1990. aastatel. Selle aja jooksul on Rootsi ja ka teistes Skandinaavia riikide PISA riiklike tasemetestide tulemused märkimisväärselt langenud. Rahvusvaheliste uuringute andmetel on inimeste intelligentsustase viimaste aastakümnetega mitmel pool maailmas langenud (mitte tõusnud) ning selle põhjuseks peetakse muutunud keskkonda.

Eesti hariduse infosüsteemi järgi esineb õpilastel üha enam õppimist otseselt segav aktiivsus- ja tähelepanuhäire (kui erivajadus), autismispektri häire kohta puuduvad viimase perioodi täpsemad andmed. Küll aga on teada, et Eesti 15–19-aastaste hulgas on esmahaigestumine psüühikahäiretesse viimastel aastatel sagenenud.

Laste psüühikahäirete sagenemine on mure ka mujal maailmas. Osalt on see tõdemus seotud varasemast efektiivsemate diagnoosimisvõimalustega, kuid kindlasti ka laste muutunud (arengu)-keskkonnaga. Rohkest stimulatsioonist, mida ekraanid pidevalt pakuvad, ülekoormatud ümbruses viibides ei suuda lapse veel arengujärgus aju kogu seda infotulva töödelda, mida meeleelundid väliskeskkonnast vastu võtavad. Inimaju on loodud nii, et ta vajab olulise ebaolulisest eristamiseks keskendumist. Konstantne infovoog ei jäta selleks aga võimalust, kuna ei teki pausi, et teha järeldusi (mida see tähendab, mida silm näeb või kõrv kuuleb?). Ülekoormusest tekkiv neurootilisus on paratamatu tagajärg ning see muudab keskendumise omakorda raskemaks. Uuringute põhjal sagenes ajavahemikul 1997–2008 USA-s aktiivsus-tähelepanuhäire 33% ja autism 289%.

Digisõltuvus pole veel ametlik diagnoos. Samas näiteks Inglismaal väidab umbes 63% lapsevanematest, et nende lapsel on digisõltuvus, nii arvavad ka pooled teismelised ise. 46% lapsevanematest tunneb, et on ka ise digivahenditest sõltuv. Inforohkusega toimetuleku ning selle mõistliku tarbimise vastuolu on tänapäeva suurim väljakutse. Seejuures on eelkõige põhjust peeglisse vaadata lapsevanematel: kuidas nad ise käituvad.

Erivajadustega laste arvu kasv viimastel aastatel toob kaasa tagajärjed õpetajate töös. Just õpetajad ja koolipsühholoogid jätsid eelmisel aastal USA-s teiste ametitega võrreldes kõige sagedamini oma töö ning suundusid mõnele teisele tööle. Eestis ja kogu maailmas põlevad õpetajad üha sagedamini läbi, uusi õpetajaid ei tule kooli piisavalt. Suur puudus on klassiõpetajatest, inglise keele õpetajatest, matemaatikaõpetajatest, eripedagoogidest, rääkimata tugispetsialistidest.

Õigused ja kohustused pole tasakaalus

Ajalooliselt hinnatakse, et kaasavale haridusele on aluse pannud lapsevanemate initsiatiiv ja sellest alguse saanud laiem ühiskondlik liikumine, millele järgnes seaduste loomine ja vastuvõtmine. Kaasava hariduse süsteemi loomine pole kunagi olnud teaduspõhine praktika, vaid on lähtunud erivajadustega lastele ja nende vanematele antud õigusest, et kõik erivajadusega lapsed saaksid õppida kodukohajärgses koolis.

Paraku ei arvesta haridussüsteem, mis on praegu kaldu ühe sihtrühma (erivajadustega lapsed ja nende vanemad) õiguste poole, süsteemi teiste liikmete (õpetajad, klassikaaslased, nende vanemad ja laiem koolipere) õigustega.

Kui õpetaja on kohustatud toetama üha suuremat hulka abivajavaid õpilasi, samal ajal lahendama emotsionaalsete ja käitumisraskustega laste probleeme, tagama tunnirahu, suutma koordineerida ka teistele õpilastele jõukohast õppetööd – neil on samuti õigus liikuda edasi vastavalt oma tempole –, kannatab kõikide laste haridus ning lisaks õpetaja ise. Õpetaja põleb läbi, kui talle esitatakse ebarealistlikke nõudmisi tingimustes, kus tal ei ole võimalik kõigi osapoolte ootusi täita.

Praeguses koolisüsteemis kasvab üles suur hulk noori, kes arvavad, et neil on õigus teha ja saada, mida iganes nad soovivad, lihtsalt põhjusel, et nad on olemas, mitte pingutuste tulemusena. Õigus koolis käia kohustusteta õppida kujundab lapses ebaadekvaatse enesehinnangu ja arusaama, et tema õigused on kellegi teise kohustus. Sellised lapsed valavad oma pinged tihti õpetajate peale välja. Eriti keeruline on lugu, kui õpetaja peab andma aru ka üha kõrgemate nõudmistega lapsevanematele.

Ettepanekud hariduspoliitikutele ja laiemale üldsusele

1. Kaasamise definitsiooni ühiskonnas peab nüüdisajastama. Seni on kaasamist käsitletud peamiselt abivajadustega laste seisukohast, kuid on oluline, et kaasamise definitsioon võtaks arvesse kõigi laste ja ka koolitöötajate vajadusi. European Agency for Special and Inclusive Education väidab (2017, lk 12), et on oluline tekitada riiklik dialoog, mis aitaks välja arendada ühist arusaama kaasavast haridusest. Kaasav haridus peaks olema põhimõte, mis toetaks kõigi õppurite edenemist ja saavutusi süsteemis ning tagaks kõigile õppimisvõimalused, selle asemel et keskenduda paigutamisprobleemidele või kompenseerivatele lähenemistele. Eesti õpetajad ja koolijuhid ning lapsevanemad peavad kaasamiseks eri viise erivajadustega laste võimetele vastavate tingimuste loomisel – nii tavakoolis pakutav õpiabi, eriklassid kui ka erikoolid. Kaasamise üks meede on huviharidus.

2. On tarvis seadusemuudatust, mis võimaldaks erivajadusi diagnoosida võimalikult vara. Lasteaial ja koolil peab olema võimalik nii lapse erivajaduse hindamist korraldada kui rakendada ka sekkumist, sõltumata lapsevanemate nõusolekust. See on vajalik juhul, kui vanemad ei soovi lapse erivajadust tunnistada. On teada, et mida varasemas eas lapsele arenguks soodne keskkond ning meetmed luua, seda väiksema ajakulu ning pingutusega on positiivne muutus võimalik. Haridusliku erivajadusega õpilaste kaasava hariduskorralduse ja sellega seotud meetmete tõhususe raporti (Räis ja Sõmer, 2016) andmetel on teada, et praegu jääb suur hulk lapsi diagnoosimata juhul, kui nende vanemad ei ole hindamise ja sekkumisega nõus. Õpetajatel on küll oluline teha peredega koostööd ja neid nõustada, kuid otsused laste erivajaduste hindamiseks ja sekkumiseks vajalike sammude osas peaks olema võimalik teha lasteaial ja koolil koostöös hindamiskomisjoniga. Selline praktika on juba kasutusel Taanis ning Norras. (Juhtiv)õpetaja informeerib lapsevanemaid hindamise vajadusest, hindamiskomisjon koos lasteaia/kooliga teeb otsuse sekkumise rakendamise kohta ning ka jälgib selle dünaamikat. Selline seadusemuudatus tasakaalustaks õpetajate õigused ja kohustused, võimaldaks õpetajatele suuremat kontrolli olukorra üle, ühtlasi vähendaks kaasuvat stressitaset. Seejuures on oluline, et vastutus ei langeks üksnes koolile. Pidev koostöö lapsevanematega on edu alus. Vajadusel võiks süsteemselt kaasata pereteraapia tuge. Näiteks kui selgub, et lapse probleemi taga peituvad peresuhted, mida on spetsialistide abiga võimalik edendada. Nii nagu lapsel on õigus haridusele, on tal ka õigus tunda end hästi (nii koolis kui ka kodus). Lapse toimimine sõltub eelkõige olulisima lähiringi – kodu ning pere – suhte kvaliteedist. Selline mitmel tasandil lähenemine vähendaks ka lastekaitsetöötajate tööd.

3. Suurenenud abivajaduse leevendamiseks on väga oluline suunata raha ja inimressursse hariduse tugiteenusteks ja asjaosaliste koolitamiseks. Erivajaduste hindamise otsustamise andmine koolidele (lapsevanemate asemel) eeldab praegusest põhjalikumat õpetajate nõustamist ning koolitamist. Õpetajatel on vaja teadmisi ja oskusi selle kohta, kuidas toetada hariduslike erivajadustega õpilasi klassitunnis. Kaasav haridus on toonud kaasa ka vajaduse teaduspõhiste eanormidega varustatud hindamisvahendite järele. Kui koolipsühholoogidel on alates 2016. aastast kasutusel õpilaste psüühiliste protsesside hindamise vahend, siis koolis töötavatel eripedagoogidel ja logopeedidel analoogsed vahendid puuduvad. Ka hindamisvahendite kasutamiseks ning tulemuste tõlgendamiseks tuleb õpetajaid koolitada.

4. Hindamiskomisjonidel ja koolil peab olema õigus arvestada senisest enam kogu süsteemi osapoolte – erivajadusega laps, õpetaja, klassi- ja koolikaaslased – vajadusi. On teada, et teatud erivajaduste puhul vajab laps õppimiseks väikest klassikollektiivi või individuaalõpet (kuna kaaslastega koos ei suuda ta keskenduda). Samal ajal näiteks emotsionaal-käitumishäiretega laps võib seista silmitsi eneseregulatsiooni raskusega, mis võib avaldada negatiivset mõju ümbritsevatele klassikaaslastele. Lisaks mõjutavad nii häirete hulk klassis, häirete dünaamika kui ka iseärasus õpetajat, kes peab sageli tulema toime suure klassiga piiratud aja ning kõrgete ootuste tingimustes.

5. Koolidel on vaja võimalust rühmitada õpilasi vastavalt nende arenguvajadustele. Rohketest uuringutest on teada, et lisaks autonoomiale on kompetentsustunne (õpilase tajutud tunne, et ta suudab / saab hakkama) iga inimese põhivajadusi, seejuures soodustab õppimist ja positiivse enesehinnangu kujunemist optimaalne (ei liiga raske ega ka liiga kerge) väljakutse. Andekate õpilaste märkamine ja nende arendamine on sama oluline kui õpiraskuste märkamine ning toetus. Seda enam, et ka andekatel võib esineda kaasuvaid erivajadusi, seetõttu on iga juhtumi puhul vajalik lähtuda konkreetse lapse individuaalsusest.

6. Lapse arengu jälgimisel on oluline võimaldada paindlikku liikumist rühmade vahel. Vastavalt lapse arengule saab teda kaasata suuremal või vähemal määral (näiteks liikumine eriklassist tavaklassi ja ka tagasi, kui laps tavaklassis oma haridusliku erivajaduse tõttu ei kohane). Lapsele ja perele on oluline jätta motiveeriv võimalus arengus edasimineku nimel pingutada. Õpilase liikumine gruppide vahel peab olema arenguliselt põhjendatud. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta, et iga HEV õpilase kohanemine uute kaaslastega võtab aega, samuti rakenduvad uue tulija suhtes grupimehhanismid. Kui tavatingimustes kaasamine tõepoolest ei õnnestu, tuleb leida lapse vajadusest lähtuv optimaalseim õppimisvõimalus eriklassis/erikoolis. Tuleb täpsustada, et tegemist ei ole represseerimise ega stigmatiseerimisega, vaid iga olukorra eripära ning nii abivajaja kui ka üldsuse huve arvestava abistava meetmega.

7. Erikoolide töö on kaasava hariduse osana ühiskonnas oluline ja väärib toetavat suhtumist. Et vähendada üldist vastuseisu erikoolidele, vajame konkreetseid samme kaasava hariduse temaatika käsitlemisel ühiskonnas, ka spetsialistide ning tugitöötajate veelgi professionaalsemal ettevalmistamisel, samuti erikoolide maine edendamisel. Enam tuleb esile tuua erikoolide häid külgi. Näiteks konkreetsed edulood erikoolide väikeste klasside abistavast mõjust, mis on aidanud edasi jõuda ka neil õpilastel, kel suures klassis raske keskenduda. Individuaalne lähenemine leevendab lisaks õpiraskusele sageli ka muid kaasuvaid häireid. Haridusliku erivajadusega õpilaste kaasava hariduskorralduse ja sellega seotud meetmete tõhususe raport näitas, et erikoolid toetavad erivajadustega õpilaste iseseisvasse ellu astumist. Näiteks erikooli lõpetanud kergema haridusliku erivajadusega õpilased teenivad lõpetamise järel tööle asudes isegi enam kui tavakoolis õppinud kergema haridusliku erivajadusega õpilased. Seega ei tasu õppegrupi ja õppeasutuse alusel lapse kaasamise edukusele pikemas perspektiivis hinnangut anda.

Erikoolides töötavad küll magistrikraadiga eripedagoogid, kes on läbinud spetsiaalse väljaõppe tööks erivajadustega lastega, kuid nende kõrgendatud emotsionaalse koormuse tingimustes kaasneb suur läbipõlemise oht. Õpetaja teeb kaugeleulatuvama mõjuga tööd kui üksnes siin ja praegu, seetõttu sõltub tema heaolust otseselt tema töö tulemus. Seepärast on väga oluline, et õpetaja tajuks – ühiskonnas väärtustatakse tema tööd. Lisaks on spetsiaalset väljaõpet omavate spetsialistide igakülgne toetamine, arendamine ning respekteerimine pikemas perspektiivis ühiskonnale majanduslikult igati mõistlik – võrdle praeguste ülekoormatud õpetajate ametist lahkumine ning otsast peale uute spetsialistide koolitamine. Erikoolides ja -klassides töötavate õpetajate ja spetsialistide asendamatut kogemust peaks kolleegidele täiendkoolitustel senisest oluliselt enam jagama.

Täname kaasava hariduse suuna õppejõude: Piret Soodlat, Kadi Lukanenokit ja Tiiu Tammemäed artikli retsenseerimise eest.


16 kommentaari teemale “Kaasav haridus kiiresti muutuvas infoühiskonnas”

  1. Aare Külaots ütleb:

    Kummaline on see, et see artikkel avalehe artikkel ei ole ja kummalina ka see, et kommentaarid puuduvad?
    See peaks kohustuslik artikkel ka lastevanematele olema

  2. Kummaline ütleb:

    Mida teha sellise kummalise olukorraga, kus koolipoolne suhtumine õpilasse on negatiivne. Õpetaja eristab selgelt tublisid ja mittetublisid õpilasi. Viimased paraku õpetajale ei meeldi. Lisaks annab omapoolse panuse, et õpilasel endast veel räbalam mulje jääks. Kui ikka kolme esimese kooliaasta jooksul laps kiitvaid sõnu ei kuule, isegi arenguvestlusel vanema juuresolekult õpetaja “imestab”, et laps sai juhtkonna tasemetöö nelja, mitte ei tunne rõõmu selle üle, millest me siin siis räägime?
    Lapsevanem võib ju motiveerida aga kui kool ei toeta? Kui laps tuleb koolist ja ütleb, et la õpetaja paneb kahe, ta ütles, et ma nagunii ei oska?

    • Aare Külaots ütleb:

      Mina viitasin artiklis kirjeldatud kaasava hariduse kontseptsiooni rakendamisel tekkivatele põhimõttelistele probleemidele, mitte üksikjuhtumitele , kuidas õpetajad Mari või Jüri on käitunud. Õigus on muidugi selles, et arenguvestlus ei ole probleemvestlus.

  3. uss ütleb:

    Sain paari aasta eest väga raske klassi juhatada. Klassis on 4 rahvuse esindajaid, aga see ei ole probleem, sest keelega saavad kõik oivaliselt hakkama. Kuivõrd õpetajal ei ole teatavasti õigust teada delikaatseid isikuandmeid (sh meditsiinilist infot – ja paljudel juhtudel seda ei olegi olemas, sest vanem ei tunnista ja / või ei ole nõus diagnoosida laskma), siis saan vaid hinnata, et ligi 50% minu klassi lastest on mingi tõsisema erivajadusega. Lisaks selgetele ja silmaga nähtavatele terviseprobleemidele on erineva tasemega keskendumisraskused, käitumishäired, ilmselt ka autism, empaatia puudumine jne. Nõudmiste esitamist adub seltskond (sh ka vanemad) ahistamisena. Ja tõesti on tõsi see, et “Õigus koolis käia kohustusteta õppida kujundab lapses ebaadekvaatse enesehinnangu ja arusaama, et tema õigused on kellegi teise kohustus. Sellised lapsed valavad oma pinged tihti õpetajate peale välja. Eriti keeruline on lugu, kui õpetaja peab andma aru ka üha kõrgemate nõudmistega lapsevanematele.” Üks õpetaja on sellel aastal poole aasta pealt keeldunud klassi õpetamast ja neid tuleb veel, sest lahendusi kehtivas kaasava hariduse raamistikus ei ole olemas. Kannatajateks on aga tublid ja õpihuvilised rahulikud lapsed, kelle huvid antud süsteemis ei ole kuidagi kaitstud.

  4. Ede Paju ütleb:

    Kõigi seisukohtadaega ja parendamisettepanekutega väga nõus. Tunnen rõõmu, et mõtlema, ja loodetavasti ka tegutsema hakatatakse, kõiki inimesi arvestavalt. Senine harduse areng tundub mulle liigagi kallutatud. Viimase aja hariduse areng on ju eelkõige hariduslikke erivajadusi arvestav ja seda valdavalt abivajavaid toetavalt. Ka hariduses peaks olema kõik tasakaalus.
    Tänan artikli autoreid!

  5. Hilja ütleb:

    1) Kaasamise üks viise on erikooli saatmine.
    2) Koolil peab olema õigus sekkuda (laps erikooli saata) ka ilma lapsevanema nõusolekuta.
    3) Lapse kompetentsustunnet suurendab see, kui ta pannakse “lollide rühma”.

    Ühesõnaga haiged, nõrgad ja teistsugused saadame silma alt ära kolooniatesse. Et reipad ja roosapõsised saaks kiiremini ühes taktis progressile ja majanduskasvule marssida. Õõvastav.

    • to Hilja ütleb:

      Te vist ei ole koolis töötanud?
      Kui lapsel on õpiraskus (nt spetsiifiline matemaatika häire), siis ei suuda see laps tavameetoditega suures klassis mitte midagi omandada. Tal on hädasti vaja väiksemat keskkonda ja erilisi meetodeid. Seda väiksemat rühma “lollide rühmaks” nimetada on selle lapse suhtes ikka ääretult ülekohtune, sest õpiraskusega laps ei ole “loll”, vaid lihtsalt õpib teistmoodi.
      Kahjuks on selliste laste arv, kes ei suuda suures klassis keskenduda ega tavameetoditega midagi omandada, tõusutrendis. Aga nemad peavad ka 9.klassi lõpuks ikka midagi olema omandanud. Seega – on ainult õiglane pakkuda neile sobivamat keskkonda ja sobivamaid meetodeid.
      Käitumishäirega laps osutub sageli suures klassis teistele segavaks faktoriks. Kas see on teiste suhtes õiglane? Seega tuleb, taaskord, leida sellele lapsele sobivam keskkond, kus tema ise on rahulikum ning ka teistele jääb võimalus õppida ja olla.

    • Rainer ütleb:

      Üldiselt on selle vaimse võimekusega nii, et kui ikka pole antud siis kaasav haridus seda juurde ka ei anna.. Suurem osa jääb sinna 85-115 iq punkti vahele, on andekaid (mis on ka erivajadus) ja siis on neid, kel on tõsiseid raskusi (avaldub see siis õpiraskuses, käitumishäires vms kognitiivse võimekuse puudujäägis). Panna kõik lapsed samasse rühma ja eeldada, et asisemad veavad teisi järgi on küll tore visioon, praktikas see ei toimi.. Väikeklasside lahendus on OK aga seal ka omad vead, norm intellektiga lastel kipub seal igav olema.. Kedagi ei saadeta nö kolooniasse, pealegi, mis mõnu on käia koolis, kui pidevalt saad keskkonnalt tagasisidet (küll mitte otsest, kuid kaudset), et sa pole piisavalt tark/võimekas?

    • Merje ütleb:

      HEV laste kool ei ole lapsele karistus vaid võimalus. Katsuge ise olla tunnis kui õpetaja räägib “hiina” keeles. Selline olukord võib esineda klassiruumis, kus õpetaja peab üheaegselt tegelema hariduslike erivajaduste ülemise ja alumise otsaga korraga. Ülemine ots on ammu asjadest aru saanud ja tegeleb ülesandega, alumine ots ei ole suutnud ennast veel selleks tunniks häälestada. Loomulikult peab õpetaja tegelema nõrgema õpilasega, sest muidu hakkab nõrgem õpilane segama kogu klassi korda. Tubli õpilane peab hakkama saama iseseisvalt ja võib olla aitama endast pisut nõrgema. Jah, laps saab kaaslase õpetamaise kogemuse, kuid tema enda ainealane areng ei edene. Siin ongi olukord, kus arvestatakse nõrgema õpilase vajadust, aga tubli ja nutika õpilase vajadus jääb arvestamata. HEV õpilaste õpetamisele spetsialiseerunud koolides on õpetamine väiksemates klassikomplektides ja õpetaja jõuab kõigi õpilasteni. See ongi see lapse võimalus õpetatavast aru saada. Siin on ka lapse arengu võti. Seda võtit ei tohi ära peita, sest mõnel lapsel ongi just ainult seda vaja.

  6. Regina ütleb:

    Tänan autoreid jätkuvalt aktuaalse teema (taas)tõstatamise ja väga konkreetse artikli eest!

  7. Kätlin ütleb:

    Tere,
    Vanemana kelle laps on HEV, ATH diagnoosiga ja normintellektiga on siiski keeruline. Suures klassis ei ole õpetaja kursis või ei täida oma laiskusest õppenõude sisu, väikeklass ei toeta teiselt poolt lapse intellekti. Kus on see ideaalne lahendus?
    Koolid võtavad raha vastu mis on mõeldud HEV lapsele kuid vanem peab kauplema,kõik toed ja abiõpetajad võiks kooli seisukohast ära võtta. Üsna väsitav protsess.
    Vanem peab olema jurist, ülevaataja, kodune õpetaja jne.
    Palun looge nendele lastele kellel on raviplaanid ja komisjoniotsused vähemasti õiglased tingimused. Järelvalve KOV ja haridusasutuse üle puudub! Laps võiks käia ühes haridusasutuses algusest lõpuni, mitte,et vanemad peaks kaaluma kust otsida seda kooli kus pedagoog/(id) toetab HEV last ja otsima IMELIST paikka oma lastele.

    Pooldan süsteemi mis kohustab vanemat tegutsema lapse huvides. Kui haridusasutus suunab peaks läbima teatavad uuringu ja rakendama haridusnõuet.
    Kõike head.

    • to Kätlin ütleb:

      Suures klassis on väga tihti nii, et õpetajal ei jätku lihtsalt aega ega energiat ATH lapsele sobivate meetodite kasutamiseks. Lisaks on ATH laps enamasti väga kergesti häiruv lihtsalt sellest, et tema ümber on liiga palju teisi lapsi. Sellises olukorras õpetajat “laisaks” nimetada on ülekohtune.
      Lapsevanem peabki olema jurist, ülevaataja ja kodune õpetaja! Veri on ikka paksem kui vesi! Häda on selles, et paljud vanemad on selle “vere” “ära lahjendanud”.
      Selle koha pealt olen nõus, et HEV lastele tuleb luua õiglased tingimused ja seda nii nende endi seisukohalt, kui ka teiste laste seisukohalt lähtuvalt.

      • Kätlin ütleb:

        Tere,
        Minu laps õpib suures klassis abiõpetaja ja eripedagoogi toel, üks põhjuseks on ka pedagoogile mitte liiga suurt koormust anda kuna tegelikkuses ei jõua üks õpetaja tegeleda HEV õpilase ja terve klassiga. Toe vähendamine on kooli ettepanek mitte minu nõudmine. See kuidas laps saab hakkama sõltub meil väga ravimitest ennekõike.

  8. Marini ütleb:

    Autism on väga levinud, kuid puudub tervikkasitlus. Juba algastmes peaks autistlikke joontega lapsi õpetama hoopis teisiti ja teises koolis. Autiste põlevana ravida, vaid õpetada erili lapsi neile sobivas vormis, et avada nende anded. Lisaks on ammu tõestatud, et paljud häired on tingitud kas toidutalumatusest või / ja mürke täis toidust.

  9. D1 ütleb:

    No Nii, arvamused jälle seinast seina. Kurb on see, et tõemonopoli kuulutab igaüks läbi oma vaateprisma. Kes iganes on koolis töötanud, see tõdeb, et vaimselt võimekuselt ja käitumiserisustega heterogeenses klassis on äärmiselt probleemne töötada. Meile on teda x+1 tugi-, nõustamis-, abisüsteeme – aga nende DE JURE rakendamine nõuab sellist tõestust, et pigem on see vastu tuult jooksmine . Ühelt poolt on häiritud lapsevanem, arvates et tema laps on tahetud teha rumalaks. Teiselt poolt reglementeerib olukorda finants. Õigemini selle kokkuhoiu vajadus. Et saada väikeklassi võimalus või isegi üks-ühele õpe, või teha klass rühmadeks – vajab lisaraha. Erivajaduste ( nii + kui – ) rakendamine on väga kallis. Et kokku hoida, visatakse kinnas õpetajatele: te ei oska oma tööd korraldada, läbi mõelda või mis veel hullem :ei viitsi! Õpetajana ei ole ma Figaro kes tõmbleb ainetunnis igas ilmakaares. Ja olengi sunnitud laskuma nn Harju keskmise tasandile,et hundid oleks nälja kustutanud ja lambukesed ka enam -vähem terved. Tulem ei pruugi rahuldada kedagi. Peab ometi kord aktseptima, et lastel on väga tõsiseid erivajadusi mis näitavad kasvutendentsi. Ja neid õpetajana vaid TÖÖKORRALDUSE TASANDIL TAVATUNNIS kaasava õppega ei lahenda! Vanematel tuleb üle saada valehäbist, koolil koostöös õpilane-lapsevanem-õpetaja- koolijuhtkond- KOV lastekaitsetöötaja sobivad võimalused õpilase õpetamiseks ja HTM-il täiendavate finantside eraldamise võimalus.

  10. Laine ütleb:

    Tänase kooli tõenäoliseks probleemiks näib et on olulisemaks saanud uute noorte põlvkondade arengu suurenenud erinevused aktseleratsiooni avaldumisega. Vanemad ei saa sageli mõista, miks uue põlvkonna juures toimub, on toimunud psühholoogilise arengu kiirenemine (nt hüperaktiivsus, mingis suunas autismi ja teiste psühholoogiliste muutuste kõrval ka füsioloogilise arengu kiiruse muutused. Juba 70ndatest võis täheldada, et klassid on väga erinevad. Mõneski klassis võttis töö selja märjaks ja tõmbetuul tõi põdemisi. ENE kallutab arvama, et põhjused on toitumise, keskkonna saastumise ja mitmekesistunud ärrituste (nutindus jm) rohkus. Inimaju on tundlik mistahes saastele, vibratsioonidele ja kiirgustele. Kõige hilisemalt tekkinud ja arenenud ning ikka kaitset vajav. Osa rahvast, kogukondi on jätkuvalt ebasoodsamates elu ja arengu tingimustes. Õpetaja ei ole robot ega imetegija, ometi toodud artiklis usutakse ta seda olevat ja toodud ilusate eesmärkide seadmisel tõuseb veelgi teravamalt õpetajate valik ja koolitus.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!