Kriitilisest mõtlemisest kriitiliselt mõeldes
Valel pidavat küll lühikesed jalad olema, kuid oi kuidas need liduda jaksavad! Nagu elu näitab, vudib see vale peaaegu kümme aastat, enne kui rühivad järele märgid, mis selle paljastavad. Teisel juhul võib võidujooks väldata veel peaaegu aastat kakskümmend, kuni selgub, et mõni ammune kirjatöö võis omal ajal olla kirjutatud patuga pooleks.
Kõik need argised tähelepanekud on väga tabaval moel kokku võtnud Winston Chruchill, kelle üks paljudest kõlavatest aforismidest sedastab, et vale on juba poolel teel ümber maailma, sellal kui tõde alles pükse jalga ajab. See väide kuulus veel internetieelsesse aega. Küllap on praeguses risti-rästi, traadiga ja traadita ühendatud maailmas iga valeuudise viitsütik veel lühem ning lisaks mitmele tiirule ümber maakera on see otsapidi juba orbiidil jõudnud ära käia; tõde nokib samal ajal veel nina, kui sedagi.
Meede ja abinõu, mille on sõnastanud inimesed inimeste jaoks, et moodsa maailma infokaoses mitte teed kaotada, sai nimeks kriitiline mõtlemine. See viitab võimele teha vahet infoühikute usaldusväärsusel ning kaine ja terase analüüsi tulemusena eelistada neist kõige tõepärasemat. Õigustatult räägitakse sellest oskusest kui üldpädevusest ning mõistagi käib ka koolides järjepidev töö selle nimel, et õpilaste allikakriitilisus areneks.
Mis on tõene?
Selle kinnituseks seisab juba põhikooli riikliku õppekava paragrahvis 14, et eesmärk on õpilane, kes „tajub ja teadvustab ümbritsevat teabekeskkonda, suudab seda kriitiliselt analüüsida ning toimida selles oma eesmärkide /…/ järgi.“ Mõeldud, tehtud – jääb üle vaid käised üles käärida ja tegutsema hakata. Aga kuidas? Natukenegi süvenedes, sõrmeotsagagi sedasamust kriitilist mõtlemist kavatsuse enda kallal rakendades tekivad probleemid ja neid pole vähe.
Priit Hõbemägi kirjutas hiljuti, kuidas sotsiaalmeedia on tulnud selleks, et jääda, ning et igast selle aktiivsest kasutajast on ääri-veeri saamas ajakirjanik. Samas tõdes ta, et suuremal osal inimestel puuduvad vajalikud süsteemsed oskused, et nn tähelepanumajanduses toime tulla. Kasutajate tähelepanu nimel võistlevad tekstid ja nupukesed on juba harjumuseks saanud reaalsus, samamoodi nendes kahlamine, mis keskendumisvõime ja pahatihti ka tahtekindluse proovile paneb. Veel määratu suurem proovikivi on tõe eristamine libateadetest.
Lihtne oleks öelda, et nüüd tarvitseb kõigest kriitilise mõtlemise kommet juurutada ning maailm ongi päästetud. Üksikute näidete varal annab tõepoolest ka koolitundides analüüsida uudiste vettpidavust, kuid jääb küsimus, kui suurel määral on see oskus üle kantav argiellu. Paradoksaalsel kombel viitavad kaalukad argumendid pigem sellele, et tõese ja väära vahel vahet tegemine käib inimestele sedavõrd üle jõu, et pigem tasub sotsiaalmeedia hädaorgudest üldse eemale hoida ning rahumeeli nn pärandmeedia juures püsida, nagu nimetab Hõbemägi traditsioonilisi ajakirjandusmeediume.
Möödunud aasta märtsis avaldati mainekas Science’i teadusajakirjas seni mahukaim valeuudiste problemaatikat käsitlev uurimus, mis ilma suurema kärata ka Eesti meediaruumi jõudis. Ehkki oma tulemuste sensatsioonilisuse tõttu väärinuks see laiematki tähelepanu, sealhulgas kooli ja hariduse vaatevinklist. Selle lõppjärelduse võiks lühidalt ja pisut utreeritult kokku võtta nõnda, et võitlus meediaruumis levivate valedega on lootusetum, kui tundub ning et kriitilisest mõtlemisest jääb väheks seal, kus ei avita ei ussi- ega püssirohi.
Vale võidab alati
Mainitud töös võttis Massachusettsi tehnoloogiainstituudi andmeteadlane Soroush Vosoughi koos oma kolleegidega vaatluse alla mikroblogikeskkonnas Twitter levitatavad uudised ja teabekillud. Uurimuse andmestik hõlmas umbes 126 000 olulist ingliskeelset uudislugu alates selle meediaplatvormi asutamise ajast aastal 2006 kuni ülemöödunud aastani. Uurijaid huvitasid seni üpris valikulist tähelepanu pälvinud küsimused: kuidas erineb tõe ja vale levimise seaduspära sotsiaalmeedias ning missugune roll on selles inimeste otsustusvõimel?
Tulemused osutusid vägagi huvipakkuvateks, ehkki sõltuvalt maitsest ka teataval määral trööstituteks. „Vale domineerib tõe üle iga rakendatud mõõdiku puhul,“ sajab esimene hoop inimeste kriitikameele pihta, või õigemini soovunelma pihta sellest. „Ja asi pole isegi mitte bot’ides [internetis tegutsevates robotites],“ jätkab uurimuse esiautor. „Need tulemused räägivad pigem midagi inimloomusest.“ Iga sõna on otsekui uus obadus helesinise unistuse pihta, nagu oleks kriitikameelel valede ookeanis mingigi eduvõimalus.
Veel mõned nopped jutuks oleva töö tulemustest. Esiteks, libauudised ja valed kõnetavad märksa suuremat auditooriumi kui tõesed, neid jagab selle ilmumise hetkest palju suurem hulk kasutajaid. Teiseks, taga hullemaks, lisaks eespool mainitule on valeinfol omadus moodustada ka märksa pikemaid jagamisahelaid. See tähendab, et kui mingist allikast postitatakse libauudis, jagab seda uudist rohkem allika vahetuid jälgijaid kui tõese uudise puhul, kuid muutudes n-ö viraalseks, jagatakse libauudiseid sootuks jõudsamalt kui tõeseid, üha uute ja uute lülide (s.o inimkasutajate) aktiivsuse läbi.
Valeinfo asuks virtuaalruumis nagu plahvatuslikul kiirusel oma metastaase ajama, nagu teeb vähkkasvaja seda lihalikus kehas. Edasi, kolmandaks: kuigi uurimus oli teostatud ainuüksi ühe meediaplatvormi andmestikul, ei ole alust arvata nagu oleksid tulemused teistsugused muude sotsiaalmeedia keskkondade puhul, kuni on võimalik vabalt teavet jagada. Neljandaks: info leviku kiiruse ja mastaapsuse määrab teabe emotsionaalsus ja ammugi mitte ratsionaalsus. Milleks mõistus, kui on antud emotsioonid?
Viimaks veel üks kummastav järelm räägitud artiklist. Uuringu autoritel oli tööhüpotees – ja vägagi realistlik –, et valeuudiste laialdase leviku mahitajatena leiavad nad eest seda sihilikult tegevad inimesed, eluheidikud, veebipartisanid, kibestunud internetitrollid ja muud kaabakad, kes reostavad meediaruumi valedega puhtalt isiklikust vimmast või tööülesannetest lähtuvalt (nagu Peterburi trollivabriku puhul).
Selgub, et see pole teps mitte nii. On otse vastupidi. Kasutajad, kes jagavad verifitseeritud infot, omavad rohkem jälgijaid. Nad on ka veebis aktiivsemad, jagades (kvaliteetset) infot sagedamini kui nende trollidest antipoodid. Need tõde armastavad ja levitavad maailmaparandajad on sotsiaalmeediat kasutanud ka märksa kauem, omades suuremat kogemuspagasit virtuaalplatvormidel toimetamisel. Ent vale võidab sellest hoolimata.
Tuleb võidelda
See ehk ongi töö olulisim väljavõte. Kogu lahinguväli on tõe teenistuses, ta on varustatud parimate abiliste ja adjutantidega, saab tänu kohusetundlikele tõe teenistujatele isegi lendstardi – ja ometi sellest ei piisa, kõigi takistuste kiuste siputab vale oma jalgu ennenägematul kiirusel ja näitab tõele kandasid. Vale on inimestele kütkestavam. Mis šanssi on inimeste 21. sajandi pädevusena kultiveeritaval kriitilisel mõtlemisel tema sisse aastatuhandeid tagasi kirjutatud sensatsioonijanu vastu?
„Valeuudised kõlavad pärisuudistest huvitavamalt ning kätkevad endas fantastilisi seletusi ja tõlgendusi ning valefakte. Paraku on tõde liiga lihtne, igav ja väsitav,“ ütles hiljuti „Aktuaalsele kaamerale“ antud intervjuus vene ajakirjandusõppejõud Valeri Solovei. Samas kirjatöös kirjeldatakse võitlust libauudistega toreda viitega Lenini sõnadele: on vaja võidelda ja selleks et võidelda tuleb õppida võitlema.
Umbes sama kehtib vist ka teabekeskkonnas hakkama saamise puhul. Tuleb mõelda kriitiliselt, kuid et kriitiliselt mõelda, tuleb õppida kriitiliselt mõtlema. Mõistagi täpsemate juhisteta, kuidas see käima peaks. Ent kas ja mida on sellest kõigest kaasa võtta õpetajatel, kellele see kriitikameele „õpetamine“ usaldatud on?
Kui tõde on tõepoolest lihtne, igav ja väsitav, mida ta nii sageli kipub olema, võiks ju jõuda pisut paradoksaalsele järeldusele, et parim viis teabekeskkonnas orienteerumiseks on digitaalse meedia hülgamine või range piiramine ning maailma uudistega kursis olemiseks õhtuti vana hea „Aktuaalse kaamera“ vaatamine. Paradoksaalne just põhjusel, et kogu maailma surve niihästi üksikiindiviididele kui ka koolidele suunab ju digimaailmast rohkem osa võtma.
„Mida seal koolis neist faktidest tuupida, õpetage nad mõtlema!“ on samuti üks loosung – mitte küll kuigi tõsiseltvõetav–, mida üldhariduskoolidele ikka ette heidetakse. Kuidas aga saada kriitiliseks mõtlejaks, ilma et oleks omandatud, läbi seeditud, vajadusel kasvõi lihtsalt pähe õpitud teatud kriitiline määr tõeseid väiteid maailma kohta, mille najal meediast paiskuvat infolaviini hinnata, selle selgitamiseni ei jõuta muidugi kunagi. Pole vale väita, et mida keerulisemaks muutub maailm, seda rohkem fakte peab inimene selles toime tulemiseks ära õppima.
Vastuseis vaktsiinidele ning lapiku maa teooria levik on vaevalt sellega seotud, et asjaosalistele poleks kunagi „õpetatud“, miks on just nii ja mitte naa. Ehk on koer maetud hoopis sinna, et märksa kütkestavam on uskuda sensatsiooni (või valet) kui leppida igava tõega; ainult üldine diskursus alahindab selle kütke jõudu.
Ja ratsionaalsusel ning kriitilisel mõtlemisel pole sellega mingit pistmist, elatagu pealegi ajastul, mil põhiline usk väidetakse olevat teaduse usk – mida rohkem tõendeid Maa kumeruse kasuks tuua, seda suuremaks muutub mõne inimese umbusk selle suhtes.
„Ent väga sageli ja isegi enamasti läheb tahe isekalt ja täielikult mõistusest lahku ja … ja … ja kas teate, seegi on kasulik ja mõnikord koguni kiiduväärt?“ kirjutas Fjodor Dostojevski enam kui poolteist sajandit tagasi. Valede pidurdamatu levik räägib seda keelt, et emotsioonid ja valed trumpavad mõistuse üle peaaegu alati. Seega on ennatlik tembeldada tagurlikuks ka õpetajat, kes, selle asemel et õpilased otsejoones veebimeedia džunglisse suunata, keskendub n-ö kuiva trenni tegemisele, et eelnevalt tõed kenasti ära õpitud saaks. Ega siis džunglis seepärast käimata jää.
Järeldus stiilis: Nii on ju kogu aeg tehtud … Ehk kui see pole tulemust andnud, siis on väga rumal sama moodi jätaktes muutust loota. Võib olla ongi peamine viga selles et koolis on tõesed faktid igavalt, ilma mõistmata ära õpitud ja nüüd saavad põnevad vale-faktid tähelepanu köita ja mõistmata tõe asendada…
Hea selgitus. Nüüd tehke lühikokkuvõte ,mis on 200 tähemärki ja ütle põhisisu ära.
Õpilastele tuleb klassis lasta nt SLÕhtulehest leida ja otsustada ,milline on libauudis,/fake/ nilline ei ole. 2. Tee ise fakeuudis ja tõeline uudis. Anna sõbrale,las arvab ära kes saab rutem õigeid vastuseid kokku. On Võidumees ja saab lille,punkti. Kellle libauudist ära ei arvatud ,punkti ei saagai.
Mis kasud1. Pead lugema ,mõttega ,mitu korda
Võistlemismoment,hasart
Sõbraga suhtlemine .
Kas meie täiskasvanud lugejad on põhjalikumad? Kahtlen kõvasti.