Muutunud õpikäsitus 13: Uued õppimisviisid ja teadus
Mida on uut kujundava hindamise valdkonnas? Mis iseloomustab diagnostilist ülesannet? Kuidas hinnatakse kooli panust õpilase arengusse? Kas robot vahetab õpetaja välja? Kuidas muutub matemaatika õppimine?
Käesolevaga algab rubriigis „Muutunud õpikäsitus“ seitsmest intervjuust koosnev sari, milles tutvustatakse maailma haridus-teadlaste uuemaid õppimisse puutuvaid seisukohti. Intervjuudes vastab Õpetajate Lehe toimetuse küsimustele SA Innove analüütik Einar Rull.
Miks on keskendus just õppimise uutel käsitustel? Peamiselt seepärast, et seni on Eestis uusi õpimeetodeid rakendades liiga vähe räägitud nende teaduslikest alustest ning see on tekitanud uuendusmeelsetes õpetajates ebakindlust. Kõigil uutel meetoditel on teaduslik põhjendus olemas.
Miks on keskendus just õppimise uutel käsitustel? Peamiselt seepärast, et seni on Eestis uusi õpimeetodeid rakendades liiga vähe räägitud nende teaduslikest alustest ning see on tekitanud uuendusmeelsetes õpetajates ebakindlust. Kõigil uutel meetoditel on teaduslik põhjendus olemas.
Millest tuleb järgmises seitsmes intervjuus juttu? Vaatame need teemad koos haridusanalüütik Einar Rulliga lühidalt üle.
Kas kõige rohkem juttu tuleb kujundavast hindamisest?
Einar Rull: Sellest tuleb juttu koguni kolm korda, sest kujundavat hindamist peab väga efektiivseks enamik maailma tippuurijaid, kasvõi John Hattie või Dylan Wiliam. Uuema põlvkonna autoritest võib nimetada Daisy Christodoulout, kes on muutunud fenomenaalselt populaarseks Hiinas, ja Harry Fletcher-Woodi. Suurbritannia haridusuuringuid koordineeriv Education Endowment Foundation on selgitanud välja, et kujundava hindamise korral suudavad õpilased omandada uut materjali ligi viiendiku võrra kiiremini kui tavaliselt. See tähendab, et ühe õppeaasta materjal saab kujundava hindamisega selgeks juba kuskil seitsme kuuga ehk aprillis.
Millel on kujundava hindamise puhul fookus?
Einar Rull: On kolm fookust: a) kujundav hindamine aineõppes, b) kujundav hindamine väärtushoiakute kujundamisel ning c) raskused kujundava hindamise rakendamisel.
Kujundavast hindamisest aineõppes tuleb juttu Daisy Christodoulou raamatu „Making good progress? The future of Assessment for Learning“ materjalide põhjal. Vaatame üle ka selle, mis on progressioonimudel ehk õpijärgnevused.
Kujundavat hindamist väärtushoiakute ja mõtlemisharjumuste kujundamisel analüüsime USA elektroonilises keskkonna CBAL (Cognitively Based Assessment (as, for, of) Learning) kogemuste põhjal. CBAL-i autor on Randy Bennett.
Mis raskusi kujundava hindamise rakendamisel ette tuleb, seda vaatame eelkõige Suurbritannia ja Uus-Meremaa kogemuste põhjal. Dylan Wiliam ja Paul Black näitasid juba 1990. aastatel oma metauuringu aruandes „Inside the Black Box“, et kujundav hindamine on väga efektiivne, paraku maadeldakse tänaseni selle hindamisviisi autentse rakendamisega.
Kas neljas teema on diagnostilised ülesanded?
Diagnostilised ülesanded aitavad tuvastada, kuidas õpetamine õpilasele reaalajas pärale jõuab. See teadmine muudab õpetamise efektiivsemaks. Põhjaliku käsitluse leiab Daisy Christodoulou eelnimetatud raamatust. Uus on asja juures see, et tihti on asutud kohe pikki eksamiülesandeid pusima, diagnostilised ülesanded on aga lühikesed ja lihtsad ning õpilane saab nii uue teemaga tasapisi harjuda. Lisaks saab õpetaja ruttu teada, kuidas kellegi seis on. Sellised ülesanded eksamitesse tavaliselt ei tule, sest eksamil kontrollitakse õppekavas olevate komplekssete õpieesmärkide saavutamist reaaleluliste ülesannetega. Harjutamiseks on kõige otstarbekamad diagnostiliste ülesannete tüüpi SLOP (Shed Load of Practice) ülesanded, eriti protseduuriliste oskuste omandamiseks reaalainetes. Diagnostilisi ülesandeid on ka meie EIS-is.
Viies teema: kooli tegelik panus.
Usutakse, et panuse väljatoomine innustab koole paremini õpetama. Näiteks Kanadas, Suurbritannias, Hollandis ja Taanis uuritakse kooli tegelikku panust õpilaste edenemisse juba mitu aastat. Praeguseks on aga selgunud, et koolide võrdlemine kooli panuse järgi paljudele siiski ei meeldi, sest mõni kool teeb head tööd väga soodsates, teine aga rasketes tingimustes.
Meil Eestis hakati gümnaasiumide panust õpilaste edenemisse välja tooma alates aastast 2016. Meilgi on selgunud, et objektiivset hinnangut on raske anda. Näiteks väikeste koolide puhul mõjutavad kooli tulemust eelkõige üksikud õpilased, kes sellel aastal juhtumisi kooli lõpetavad. Samas on siiski hea, et me koolide panust teame, sest nii selguvad suurema panusega koolid ja saame nendelt õppida. Näiteks Tallinna kesklinnas on üks kool, kus õpilased õpivad palju üheskoos, üksteist süvenema innustades. Tänu sellele on kooli panus oma õpilaste edenemisse väga suur. Koolide panust uurides oleme saanud teada ka seda, et meil oodatakse tugevatelt õpilastelt palju väiksemat pingutust kui nõrkadelt, mis on ju lubamatu.
Stanfordi ülikooli professor Thomas Dee on avastanud, et õpetaja sool on tugev mõju õpilaste edasijõudmisele. Meesõpetaja mõistab poisse paremini, sest on ise poiss olnud, ja poisid saavutavad tema käe all paremaid tulemusi. Tüdrukud saavutavad paremaid tulemusi naisõpetaja käe all. Dee väidab, et naisõpetajatele tuleb poiste õpetamist eraldi õpetada ja meesõpetajatele tüdrukute õpetamist.
Kuues teema: kas robot vahetab õpetaja välja?
Võib tuua hämmastavaid näiteid, kui palju suudavad lapsed arvuti abil täiesti iseseisvalt õppida. Nicholas Negroponte viis Etioopias 2005. aastal läbi eksperimendi „One Laptop Per Child“ („Üks sülearvuti lapse kohta“), kus kahe küla kirjaoskamatutele lastele visati lennukilt alla päikesepatarei toitega tahvelarvuteid, millel olid eelinstalleeritud lugema ja arvutama õppimise programmid. Lapsed avasid karpidesse pakitud tahvelarvutid ja esimene laps suutis oma arvuti ilma kõrvalise abita juba nelja minutiga käima panna. Viie päeva jooksul katsetas iga laps keskmiselt ligi 47 rakendust päevas, kahe nädala pärast hakkasid lapsed laulma ingliskeelseid tähestiku õppimise laule ja viie kuu pärast häkkisid nad Androidi.
Kunstliku intellekti kasutamist õppeprotsessis on põhjalikult kirjeldanud Anthony Seldon oma raamatus „Neljas haridusrevolutsioon“. Tema väidab, et juba kümne aasta pärast on õpetajad koolis kunstliku intellekti ehk roboti abilised. Selle eest õpetab kunstlik intellekt kõiki õpilasi Etoni tasemel. John Hattie üllatas meid hiljuti uudisega, et õpilastele meeldivad robotid õpetajana isegi rohkem kui päris õpetaja, sest robotilt saab mitu korda sama asja küsida ja ta ei pahanda. Robot ei küsi ka, miks õpilane eelmisel päeval koerust tegi.
USA koolides on kunstliku intellekti toega veebipõhise õppega eksperimenteeritud juba kümmekond aastat nii ida- kui ka läänerannikul. Näiteks asutasid Max Ventilla ja Bharat Mediratta 2013. aastal San Franciscos AltSchooli. Seal selgitab õpilane arvutiprogrammi abil oma teadmiste taseme ise välja ja hakkab siis kunstliku intellekti toel edasi liikuma. Teisalt rõhutatakse AltSchoolis jõuliselt õppijate partnerlust (seega mitte individualiseerimine, vaid personaliseerimine). AltSchool nimetab oma lähenemist õppijakeskseks.
Seitsmendaks teemaks on uued suunad matemaatikas.
Viimasel ajal on matemaatika õpetamise seisukohti ümber hinnatud. Hugh Burkhardt ja Malcolm Swan töötasid omal ajal välja suure hulga reaalelulisi matemaatikaülesandeid, mis aitavad siduda abstraktseid matemaatikateadmisi igapäevaeluga. Arvati, et see on suurepärane. Paraku on selgunud, et osale õpilastest on elulähedased ülesanded liiga rasked. Nemad peaksid alustama põhimõistete õppimisest, mitte loodusest seaduspärasusi otsima. See uuring on praegu veel pooleli.
Matemaatika sobib arvutipõhiseks õppeks. 2009. aastal käivitas Joel Rose New Yorgis matemaatika kallakuga kooli School of One (SO1). Igale õpilasele koostab algoritm seal personaalse õppekava. Õpilased saavad teatud ulatuses vabalt valida, kui palju nad õpivad teistega koos suures klassis, kui palju väiksemas õpilaste rühmas, kui palju arutavad midagi õpetajaga kahekesi. Nad saavad ka suhelda kunstliku intellektiga või pusida omaette. Enamik õpib arvuti toel iseseisvalt. Selline veebipõhine õpe on levinud juba 50 kooli ja rõhk on just matemaatika õppimisel. Lisaks toetab Mark Zukerbergi 30 arendajast koosnev meeskond võrgustikku Summit Public School, milles on üle saja kooli ja plaan laieneda tuhandeni. Nemad kasutavad ka kunstlikku intellekti. Ütlevad, et viivad ümberpööratud klassiruumi järgmisele tasandile.
Eesti õpilase arvelaud 1970. aastatest. 
Jaapani õpilase arvelaud soroban. 
Vana-Rooma abakuse rekonstruktsioon. 
Binaarne arvelaud, mille on konstrueerinud Robert C. Good Jr.
Arvuti tuleb appi
Abakus ehk arvelaud. Arvutiga läheb kõik kiiremini ja abakus on üks esimesi arvutusvahendeid, mis on inimesele mõttetöös appi tulnud. Euroopas võeti abakus kasutusele Vana-Kreekas umbes 4. sajandist eKr. Abakus oli Vana-Kreekas plaat, milles olid paralleelsed uurded, kus arvutamise ajal liigutati kivikesi, luutükikesi vms nagu nuppe arvelaual. Kivikeste read ja veerud vastasid kindlatele mõõdu-, kaalu- või rahaühikutele. Meile tuntud arvelaud on abakuse edasiarendus. Arvelaud hakkas taanduma 14. sajandil, kui arvutama hakati pliiatsiga paberi peal. Teisalt kasutavad näiteks Jaapani koolilapsed oma arvelauda soroban’i koolis praeguseni.
Oh seda silmakirjalikkust küll!
Ühelt poolt pakume välja kommertslike angloameerika “meetodite” välja mõtlejaid nagu eesti keelde tõlgitud J.Brophy “käsiraamat” õpilaste motiveerimisest – 400 lk täis sõnavahtu… Või esitame igasuguseid uurimistulemusi (ka PISA omasid) aritmeetiliste keskmiste kaudu (neid statistiliselt töötlemata), mis TEADUSE surm!
Aga samas ei ole õpetajaid koolitatud, kuis fundamentaaluuringutest lähtuvalt lapsi tunnis vaimselt (mõtlemine!) eri vanuseastmetes arendada või kuis psühholoogia vaatevinklist labane teadmiste-oskuste omandamine käib…
Ameerika haridusturul liigub tõesti kahtlast kraami ning endal peab ka pea otsas olema. Asi on hull ja selles tõenduspõhiseks orienteerumiseks ja linnalegendide kummutamiseks on Daniel Willingham lausa kirjutanud raamatu “When can you trust the experts. How to tell good science from bad in education”. “Anglo” haridusturul orienteerumiseks on noorema põlve autor David Didau kirjutanud raamatu “What if everything you knew about education was wrong”, sest linnalegendid ja teadusuuringud ei lähe päris hästi kokku. Teadusuuringud jõuavad nii visalt kasutusse, et olukord on kohati lausa koomiline.
Muidugi peaks ka õpetajakoolitajaid koolitama, kuidas fundamentaaluuringutest lähtuvalt lapsi tunnis vaimselt eri vanuseastmes arendada, sest teadus areneb. Teaduse asemel põhinetakse tihti oma ainuõigele maailmavaatele, millest tulenevalt kõik anglo-ameerikalik on juba ette jamaks kuulutatud. Samas nõus küsimusega, kas meie haridussüsteemi iseloomustavad rohkem kõrged PISA tulemused või näiteks viimaste valimiste tulemused. Sõltumata PISA uuringus kasutatavatest metoodikatest, kus paljude haridusuuringutes tipus olevate riikide parimad eksperdid on üritanud anda oma parima usaldusväärsete “aritmeetiliste keskmiste” (mis on küll HLM-ga statistiliselt töödeldud) leidmiseks.