Muutuva ühiskonna käsitlemine koolis
Jaan Tõnissoni instituudi (JTI) kodanikuhariduse keskus on alates instituudi loomisaegadest tegelnud üldhariduskooli ühiskonnaõpetuse õppeaine esmalt ellujäämisele kaasa aitamisega ja seejärel arendamisega. Küllap kolleegid, kes õpetasid ajalugu ja ühiskonnaõpetust 1990-ndail ja pärast sajandivahetust, mäletavad oma koostööd JTI-ga.
Praeguse üldhariduskoolis õpetatava ühiskonnaõpetuse aine alused, õpetuse eesmärgid, sisuvalikud ja metoodilised soovitused pärinevadki veerand sajandi tagant. Ühiskond, milles elame, on teinud selle aja jooksul läbi tohutu arengu, ning muutused üha kiirenevad. Seejuures satub muutustesse üha uusi eluvaldkondi. Ka niisuguseid, mis on pikemat aega püsinud stabiilsena.
Jaan Tõnissoni instituut tunneb muret ja vastutust ning soovib ühiskonnaõpetusele esitatavad uued väljakutsed välja selgitada, neid hinnata, tuvastada, kas ja mida peaks selle õppeaine õpetamisel muutma. Muutmise vajadus on ilmne. Pole usutav, et praegust ühiskonda ongi parim õpilastele õpetada praegu kehtiva õppekava alusel sisuliselt 1990. aastatesse ulatuvat kehtivat ainekava järgides.
Kampaanialik tegevus
Eesti hariduses on möödunud aastakümnete jooksul tehtud mitmeid järelemõtlematuid otsuseid ning sunnitud koole neid täitma. Üheks reljeefsemaks, kas just kraavist kraavi, kuid ühest teeservast teise vonklemise näiteks on riigieksamite sisseviimise, sellele järgnenud eksamiainete nimekirja laiendamise, sellele järgnenud eksamiainete nimekirja lühendamise ja nüüd siis ka peaaegu et riigieksamitest loobumise lugu. Selle ning teiste samalaadsete „arengute“ üks tõenäoline põhjus on, et meie koolides toimuva õppe sisul ei ole nii-öelda peremeest, kes asjadel silma peal hoiaks ja vajaduse ilmnemisel ratsionaalseid muutusi teeks.
Seni on asjad toimunud laias laastus kampaanialikult. Kahjuks tuleb tõdeda, et vähemalt ajaloo ja ühiskonnaõpetuse vajadusi pole ka meie paarikümneaastane aineõpetajate massiorganisatsioon suutnud ja võib-olla tahtnudki arvestada ega neile reageerida.
JTI soovib käesoleval aastal saada ühiskonnaõpetuse seisust mitmetahulise ülevaate. Soovime kogutavaid andmeid analüüsida ning seejärel pakkuda välja ettepanekud ühiskonnaõpetuse nüüdisajastamiseks. Asi on lihtsalt sedavõrd meie enda ajaloo, kultuuritausta ja praeguste vajadustega seotud.
Siiski, hiljaaegu külastas Eestit ja ka teisi Balti riike meie kauaaegne kolleeg USA-st Indiana ülikoolist. Indiana ülikooliga koostöös on JTI pakkunud õpetajatele enesearenduse võimalusi õppevara luues, oleme andnud välja sotsiaalainetes kasutatavaid aktiivõppe meetodite käsiraamatuid, päris mitmed Eesti õpetajad on saanud külastada USA-d, 1990. aastatel toimusid õpetajate massitäiendkoolitused.
Professor Mason külastas Eestis viibides ühiskonnaõpetuse tunde ja vestles inimestega, kellel eeldatavalt on puutumus ühiskonnaõpetusse. Tema vaatlus ja järeldused siinnähtu kohta saavad olla lähtekohaks JTI selle aasta projektile. Mason saab nimelt võrrelda siin kümme aastat tagasi tehtut ja kogetut nüüd nähtuga ning otsustada, mis on läinud ootuspäraselt, mis mitte.
Mõtlemapanevad vastused
Kui professor Masoni muljed on praeguse seisuga nii-öelda abistava tähtsusega, siis tõsisema sisendi ühiskonnaõpetuse nüüdisajastamiseks annavad meie koolide õpetajad ja õpilased. Umbes kuu aega tagasi saatis allakirjutanu välja e-kirjad kümmekonna lihtsa küsimusega aine kohta pea kõikidele ühiskonnaõpetuse õpetajatele kõikides koolitüüpides ja -astmetes. Mitmesajale väljasaadetud kirjale saabus mõnikümmend vastust. Oleks eeldanud rohkem tagasisidet, kuid ka see on piisav. Tendentsid ilmnevad sellestki materjalist.
Mõtlema pani, et päris suure hulga koolide kodulehtedelt ei leiagi ühiskonnaõpetuse õpetaja kontakte. Kas seda õppeainet siis ei õpetatagi? Või peetakse seda nii marginaalseks, et aine ei vääri esiletõstmist? Mõtlema pani ka see, et vastuseid ei saabunud õpetajatelt, kes peaksid eelduste kohaselt oma positsioonilt olema ainearenduse asjadega riigi tasandil seotud.
Praegu saabuvad hinnangud ühiskonnaõpetusele õpilastelt. Järgmised sammud on kavandatud. Õpetajatelt ja õpilastelt saadavad hinnangud on arusaadavalt üks segment lähteandmetest, mille alusel aine uuendusettepanekuid välja töötatakse. Arusaadavalt ei saa koolirahvas selles üliolulises valdkonnas olla aga ainus või peamine suunaandja. Arendustöösse kaasatakse ka teiste eluvaldkondade esindajaid.
Käesoleva loo eesmärk on anda lugejatele teada, et Jaan Tõnissoni instituut töötab 2019. aastal välja ühiskonnaõpetuse aine nüüdisajastamisettepanekuid. Esitame käesolevaga üleskutse kõikidele, kes soovivad selles asjas kaasa rääkida, anda oma soovist teada aadressil sulev@jti.ee.
Tere!
Igati tervitan Sulev Valdmaa üleskutset pead kokku panna ja analüüsida ühiskonnaõpetuse uut võimalikku programmi kaasaja ühiskonnast kui tervikust lähtuvalt ja ka selle seostest teiste õppeainetega.. Minu pikaaegsed kogemused sotsiaalfilosoofia õpetamisel Eesti ülikoolides – seda eriti viimastel aastatel- räägivad sellest, et muidu edukate üliõpilaste üldhariguskoolist saadud teadmised tänapäeva ühiskonna kui terviku funktsioneerimise mehhanismdest ja ka erinevatest õpetustest on väga kasinad.
Ühiskonnaõpetuse uue programmi koostamisel võiks põhiküsimuseks saada küsimus, milline peaks olema ühiskonnaõpetuse sisu ja ka funktsioon tänapäeva kiiresti muutuva infoühiskonna mõistmiseks ja selle seosed teiste õppeainetega. Kui napib teadmisi uuest, kiirest muutuvast ühiskonnast/kuidas see toimib), siis on väga raske mõista ka seda, milliseid teadmisi kaasaeg üldse vajab. Näiteks võiks seejuures võrrelda kahte lähenemist ühiskonnale: kui käsitada ühiskonda kui suurt masinat või siis kui integraalset tervikut (nt, Parsons- ühiskond kui isereguleeruv süsteem), siis on teadmise põhiülesandeks paremini aru saada kaasaegse ühiskonna funktsioneerimise iseärasustest. Kui ühiskonda käsitada aga eelkõige kui klassivõitlust- K. Marx- , siis on teadmisel kriitiline funktsioon.
Alternatiivideks on selle kahe lähenemise puhul kas teadmiste funktsionaalsus või krititsism.
Edu soovides
Ene Grauberg
TLÜ emeriitprofessor