Palju kära ühest videolõigust

18. apr. 2019 Annika Poldre toimetaja - 4 kommentaari
Triinupesa lasteaias mängitakse söögitegemist. Foto: Triinupesa

Pärnus äratas hiljuti tähelepanu sotsiaalmeediasse üles riputatud videolõik, kus õpetaja on tänaval koos nelja lapsega. Mõnesekundise video jooksul on näha, kuidas ta võtab lapse varrukast kinni ja tõmbab teda. laps kukub ja õpetaja aitab ta üles. Sellega video lõpeb.

Videot jagati Facebookis, küsimata selleks luba selles esinenud täiskasvanult ega laste vanematelt, kuigi lapsed on riiete järgi äratuntavad. Nägusid siiski näha pole. Kommenteerijaid oli palju. Kohalik ajaleht pidas sündmust nii oluliseks, et sellest kirjutatud lugu avaldati esilehel.

Sotsiaalmeedias hulga kommentaare saanud sündmus on seotud väikese eralasteaiaga ning mõjutab praegu selle igapäevaelu: õpetaja on võtnud puhkuse, lapsed ootavad teda ja küsivad tema järele. Looga seotud lapse vanem on asjast teadlik, laps on talle rääkinud, mis tänaval juhtus ja miks ta sakutada sai. Lapse kirjeldus juhtunust ühtib õpetaja omaga. Asja on uurinud ka politsei, kuigi politseisse keegi sel teemal ei pöördunud. Politsei on suhelnud lapsevanemaga, kel pole lasteaiale ega õpetajale etteheiteid.

Sellega võiks sündmuse unustada ja küllap lugejail, keda lugu ei puuduta, see peagi ununebki, sest uudisesid lisandub pidevalt. Iseasi on, millise jälje jätab avalikkuses levitatud süüdistus asjaosalistesse.

Sotsiaalmeedia kärab

Lasteaia juhataja Merike Angerjärv ütleb, et on kurb, kuidas sotsiaalmeedias hakati hinnanguid jagama selle põhjal, mida oli näha, ning õpetaja sai teenimatult suure pahameele osaliseks. Õpetaja käitus juhataja sõnul põhjendatult – järgis teadlikku kasvatusmeetodit, kuidas reguleerida lapse käitumist. Laps kõndis kõnnitee äärekividel ja astus ka sõiduteele, kuigi õpetaja keelas.

„Meie keelamisel on kolm etappi,“ ütleb juhataja. Taunimist vääriva käitumise puhul öeldakse lapsele: „Palun, ära tee!“ Teisel korral keelab õpetaja rangema häälega, tõstes hääletooni: „Ei tohi, ma ei luba seda, sa võid auto alla jääda!“ Ja kui sellest ei piisa, siis õpetaja tegutseb, et olukord lõppeks.

Kõnealuse juhtumi puhul õpetaja vaatas, et autosid ei olnud tulemas, ja ütles: „Teen sulle puust ja punaseks ette, mis võib juhtuda, kui sa oled kõnnitee serval ja sõber sind lükkab!“ Tõmmates last käest, soovis ta näidata, kuidas laps võib sõiduteele sattuda ja auto alla jääda. Laps aga komistas ja kukkus ning õpetaja aitas ta püsti. „See on üks võimalik mudel, kuidas päästa liikluskeerises lapse elu,“ ütleb juhataja.

Videos nähtule järgnes õpetaja juhitud arutelu koos lastega, mis juhtus ja mis oleks võinud juhtuda. Kui täiskasvanu lisaks sõnalisele keelamisele lapse sobimatu käitumise lõpetab, saavad lapsed kiiresti aru, mis on hea ja mis halb, ning tajuvad, et õpetaja sõna maksab. Laps õpib sel viisil edaspidi ise oma käitumist reguleerima, mis ongi eesmärk.

„See on meie meetod, kuidas lapsi õpetada,“ ütleb Angerjärv. Lõputu monotoonne naaksumine lapse kallal enamasti tulemusi ei anna. Samuti ei piisa maheda häälega keelamistest, juhul kui tegemist on lapse elule ohtliku olukorraga liikluses. Siin on hääle tõstmine igati õigustatud.

„Fakte teadmata hakati andma inimese kohta hinnangut ning tehti talle haiget,“ lausub juhataja nördinult. Tema hinnangul said sotsiaalmeedia kommentaaridest teenimatult haiget nii õpetaja kui ka laps, kellele kõnealune inimene on aastaid lemmikõpetaja olnud ja keda nüüd ei ole lasteaias. Kui laps juhtunule järgneval päeval lasteaeda tuli, jooksis ta kohe seda õpetajat kallistama. Sellest saab teha paikapidavaid järeldusi lapse ja täiskasvanu suhte kohta.

Laps on rääkinud

Lapsevanem rääkis, et politsei võttis temaga ühendust ja teda küsitleti. „Laps rääkis mulle, mis toimus. Ta ütles, et käitus halvasti ja astus keelust üle,“ rääkis ema, kelle sõnul oli kommentaaridest väga halb lugeda, et õpetaja tõmbas lapse jõuga pikali jne. Emale ütles laps, et ta ei saanud üldse haiget ja õpetaja aitas ta üles.

„Ma usaldan enda sisetunnet. Minu süda ei valuta. Mu laps ei peta, ta näitas ette, mida tegi ja mis juhtus. Olukord oli ohtlik. Ta nägi, mis võib juhtuda, ning mõistis, et käitus halvasti ja sai vajaliku õppetunni. Mina toetan õpetajat,“ rääkis lapsevanem. Laps on kurb ja igatseb õpetaja järele, lisas ema. Ka tema arvab, et inimesed peaksid veenduma, et saavad aru sellest, mida näevad, enne kui hakkavad kommentaare kirjutama. Emotsioonid, mis sotsiaalmeediasse paisati, olid tema sõnul räpased ja lõhkuvad. „Ta on tundlik laps ja muretseb nüüd õpetaja pärast,“ lisas juhataja. „Mitte ainult minu laps ei igatse teda, vaid terve rühm ootab oma õpetajat tagasi,“ lausus lapsevanem.

Õpetaja, kes kodus taastub, reageeris juhtunule esiteks sooviga loobuda oma tööst. „Ta on suurepärane pedagoog,“ lausus juhataja, kellel on 30 aasta pikkune väikeste lasteaedade loomise ja juhtimise kogemus. „Ta on minu partnerina seni kõige parem õpetaja. Oleme koos õppinud ja väikeste lasteaedadega toimetanud. Ta on Pärnus tunnustatud,“ rääkis juhataja.

Väike eralasteaed

Triinupesa lasteaias käib tosin last. Nii lapsevanema kui ka juhataja sõnul ollakse ühtehoidev pere, kes tekkinud olukorras toetab lasteaeda ja õpetajat. Loosse on mõistvalt suhtunud linnavalitsuse haridusosakond. Ka HTM-ist on tulnud teave, et neil pole selle lasteaia kohta pöördumisi ega kaebusi.

Triinupesa eralasteaed tegutseb 2018. aasta septembrist, kuid väikse eralasteaia eelkäija on kümme aastat tagasi loodud Titutriinu lastehoid. Hiljem lisandus lasteaiarühm, mille omanikud sulgesid majanduslikel põhjustel 2018. aasta suvel. Kuna selles rühmas käinud laste vanemad soovisid, et nende lapsed jääksid samade inimeste hoole alla ega peaks minema mujale lasteaeda, tuli Triinupesa soovile vastu ja tosinale lapsele tehti uuesti 3–7-aastaste aiarühm. Laps, kellega kirjeldatud lugu juhtus, tuli esmalt lastehoidu, oli seejärel linnalasteaias, kuid peagi eelistasid vanemad tuttavat väikest eralasteaeda suurele. „Väiksem sobib meile,“ rääkis ema. „Siin on mahetoit, looduslähedus ja oma traditsioonid.“


Kas inimesel, kelle kohta on sotsiaalmeedias info, on õigus saada teada selle levitaja nime ja kust seda teada saab?

Maarja Punak, PPA kommunikatsioonibüroo vanemkorrakaitseametni:

„Politsei tuvastab sotsiaalmeedias levivate videote puhul videos olevad inimesed ja selle tegija siis, kui tegemist on süütegu tõendava materjaliga. Enamasti on need videod seotud liiklusrikkumiste, seinte sodimise, peksmise ja vargusega. Menetlusosalised saavad materjalidega tutvuda vastavalt väärteo- ja kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud nõuetele.

Kui aga tegemist on inimese või inimeste filmimisega ilma loata ja selle teose levitamisega sotsiaalmeedias, siis tuleb pöörduda tsiviilkohtusse. Olgu see siis nõudmaks jagamise lõpetamist, kui sellele varasemalt ei ole reageeritud, või näiteks hüvitist, kui toimunuga kaasnes kahju. Ainult kohus saab nõuda portaalilt välja postitaja IP-aadressi, mille järgi isik tuvastada.“


4 kommentaari teemale “Palju kära ühest videolõigust”

  1. Peep Leppik ütleb:

    INIMESED!
    Kas artikkel pole taas tõestus, et oleme mõistust kaotamas…?

    Või millega tegeleb (on sunnitud tegelema!) meie politsei? Samas minu kolleegi isakodu on 11 (!) korda puhtaks varastatud ja minu vanema tütre suvekodu 9(!) korda, kuid politsei siin Läti piiri ääres laiutab vaid käsi… Kuuest riiklikust asutusest vastas ses küsimuses minu kirjale ainult üks, kes kutsus mind üles olema positiivsem (!)… Hm!

    Inimesed! – Hakakem mõtlema või… ongi rong juba läinud?

  2. Mati Põdra ütleb:

    Nagu arvasingi, käib eriti pärast selle loo avaldamist kõnealuse lasteaia pihta korralik turmtuli – sõna võtab linnavalitsus, kohaliku kobrulehe peatoimetaja kirjutas isiklikult ühe arvamusloo https://parnu.postimees.ee/6575841/siiri-erala-kes-jagab-sakutamislube

    Pikalt Pärnus elanuna julgen panna diagnoosi – otsitakse põhjust eralasteaia, vabandage väga, kottimiseks. Ja selle jaoks kõlbavad mistahes vahendid, kaasa arvatud kahtlase väärtusega video sotsiaalmeedias.

    Et siinkirjutaja pole ilmselgelt võimeline kogu maailmal lapsikuid käitumismustreid muutma, siis järgnevalt loodetavasti piisava lühidusega konkreetsest asjast.

    Lihtsalt on nii, et igasuguseid seadusi ei saa alati täht-tähelt võtta. Kui tänaval ebaadekvaatselt käituv laps satub liiklusesse, siis on ilmselgelt vale öelda leebe häälega: “Ei tohi sõiduteele minna!” On täiesti normaalne (vähemalt minu meelest), et selline laps tiritakse sõiduteelt minema vajadusel füüsilist jõudu kasutades, isegi juhul, kui ta haiget saab. Võib-olla on see pedagoogiliselt isegi meeldejäävam.

    Kes veel aru ei saanud, mõtleb siit edasi, kuidas te käituksite, kui teie laps liigub järjekindlalt tulise pliidiraua suunas. Kas on täiendavaid küsimusi?

  3. Mailii ütleb:

    Mitte üks õppemeetod ei õigusta lapse tänaval pikali sikutamist.
    Põhjus- tagajärg seoste õpetamiseks on oma aeg ja koht ja võtted. Antud juhul oli tegemist ülereageerimise ja last alandava tegevusega.
    Olen ka pedagoog.

    • Eve ütleb:

      Tere

      Kahjuks tundud olevat roosade prillidega pedagoog.
      Olnuks tegu mingi mõttetu tuuseldamisega, ei ütleks midagi- seda peabki hukka mõistma. Kuid praegu paistad kaitsevat nö “lumehelbekeste” kasvatamist, kes võivad olla ohtlikud nii endale kui teistele.
      Vabandust, kui otsene ütlemine nüüd õrnu tundeid riivas,
      aga parem on nimetada asju nende õigete nimedega…

      Tervitades
      ka pedagoog

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!