Teadussõnumid: Uuriv õpetaja Hilda Taba vaates

5. apr. 2019 Karmen Trasberg TÜ hariduskorralduse lektor - Kommenteeri artiklit
Margus Pedaste.
Teadussõnumite neljandas artiklis liigume meetodite juurde, millega õpetajad oma eesmärke paremini saavutada saavad. Karmen Trasberg keskendub maailmakuulsa Eestist pärit haridusteadlase Hilda Taba töödest kantuna uuriva õpetaja kontseptsioonile. Tartu ja Tallinna ülikooli haridusteadlased on juba aastaid tagasi leppinud kokku sihi koolitada uurivaid õpetajaid. Sellele vastavalt on arendatud õpetajakoolituse õppekavu ja uurimisülesandeid on lisaks lõputööle ka praktikatel ning paljudes õppeainetes. Sellest aga ei piisa, et muuta Eesti kooli kultuuri. Nagu ka Karmen Trasberg välja toob: Hilda Taba uskus sellesse, et õpetajad, haridusametnikud ja teadlased peavad moodustama ühise õpikogukonna. Selles üksteist toetavas õpikogukonnas saavad õpetajad sõnastada tähenduslikud probleemid ja hakata neid oma töös lahendama. Probleemide lahendamiseks sobib hästi näiteks tegevusuuringu metoodika.

Margus Pedaste
Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor, Teadussõnumite konkursi ellukutsuja ja tööde toimetaja


Karmen Trasberg, TÜ hariduskorralduse lektor:

Hilda Taba.

Käesolev artikkel räägib uuriva õpetaja kontseptsioonist ja tegevusuuringu traditsiooni sünnist eesti päritolu haridusteadlase Hilda Taba (1902–1967) teadusloomes. Kuigi Taba karjääri tippaeg jääb 1940.–1960. aastatesse Ameerika Ühendriikides, on tema kirjapandu erakordselt tänapäevane ja pakub lahendusi mitmele tänapäevae pakilisele teemale, olgu selleks uusimmigrantide kaasamine, õppekavateooria või uuriv õpetaja õpikogukonna liikmena.

Õpetaja kaasamist ja tema keskset rolli haridusreformides pidas Hilda Taba äärmiselt oluliseks, tema uurijad ja tõlgendajad on seda aspekti aga kahetsusväärselt harva rõhutanud. Taba lähenemine põlistas uut tüüpi koostöö- ja uurimiskultuuri, kus õpetajad, haridusametnikud ja teadlased kavandasid ja viisid läbi ühisuurimusi. Selle tulemusel tekkisid uurivate õpetajate kogukonnad – mudel, kus õpetajad olid partneriks kooliuuenduse algatamisel ning nende lood ja kogemused said kuuldavaks ja omandasid tähenduse.

Hilda Taba sündis Põlvamaal Kooraste külas ning lõpetas 1921. aastal Võrumaa rahvahariduse seltsi tütarlaste gümnaasiumi, sooritades oma küpsuseksamid Johannes Käisi juhitud komisjoni ees. Sellele järgnesid õpingud Tartu ülikoolis, kus tema õppejõududeks olid Põld, Ramul, Schmied-Kowarzik, Suits jt. Oma stuudiumi lõpusirgel hakkas Taba otsima võimalusi õppida edasi välismaal. Selles toetas teda professor Põld, kes pöördus kirjaga koguni riigivanema poole, et taotleda oma andekale õpilasele reisiraha. 1926. aastal asus Taba Rockefelleri fondi toel õppima USA-sse Bryn Mawri Kolledži magistriprogrammi ning juba aasta hiljem alustas ta haridusfilosoofia doktoriõpingutega New Yorgi ühes tippülikoolis – Columbia ülikooli õpetajate kolledžis. Doktoristuudium viis ta kokku maailmakuulsate õpetlastega, kellest kõige enam mõjutasid Taba vaateid J. Dewey ning W. H. Kilpatrick.

Taba karjääri tipphetked möödusid Chicago ja San Francisco ülikoolis, mil keskmesse tõusis õpetaja tegevusuuringu kontseptsioon (Corey, 1953). Selle idee seisnes õpetajate kaasamises teadusuuringutesse – neid ühiselt kavandades, läbi viies ja kokkuvõtteid tehes. Taba kirjutab (1957): „Tihti süüdistatakse õpetajaid, et nad ei ole huvitatud uurimistööst. Ja see on igati arusaadav – kuni õpetajatele sunnitakse peale uurimisraamistikke, mis on tähtsad kellegi teise arvates.“ Ta oli veendunud, et tegevusuuringu lisandväärtus seisnebki selles, et õpetaja saab võimaluse sõnastada talle tähenduslik uurimisprobleem ja seda meeskonnatöös lahendada.

Taba enda juhitud uuringurühmades rakendati tegevusuuringut veel enne, kui see terminina kasutusele tuli. Ka Nancy Fichtman Dana eesti keeldegi tõlgitud raamat „Süvitsi tegevusuuringust“ osutab, et mõistena on läbi ajaloo kasutatud õpetajatöö uuringut, klassikeskkonna uuringut, õpetaja oma töö uuringut, kuid sisult on tegemist ikkagi sama asjaga. Uuriv õpetaja Sherif S. Watson on öelnud, et tegevusuuring pakub õpetajale suurt rõõmu, sest „väärtustab tema tarkust ja annab võimaluse ise aktiivselt oma õpetamist arendada. Uurimisprotsessi kaudu jätavad õpetajad probleemi lahenduskäigule oma jälje“ (Dana, 2016).

Nüüd heidame pilgu sellele, kuidas Taba õpetajaid tegevusuuringusse kaasas ja mida oleks meil sellest õppida.

Taba kasutas tegevusuuringut nii oma gruppidevahelise hariduse projektis (ingl intergroup education) 1945.–1951. a Chicago ülikoolis kui ka 1951.–1967. a San Franciscos Contra Costa maakonnas ühiskonnaõpetuse õppekavade arendamisel. Taba ja tema kolleegide taotlus oli kavandada paindlik mudel õppekava uuenduseks, mis pidi põhinema õpetajate ja teadlaste ühisel jõupingutusel. Tegevusuuringu kavandamise lähtealuseks olid järgmised põhimõtted.

1) Dewey progressiivse pedagoogika idee, et õpitav/uuritav teema peab omama õppijale tähendust ning olema seotud tema igapäevaeluga.

2) Oluliseks peeti, et uurivad õpetajad teadvustavad enda hoiakuid ja varasemaid kogemusi uuritava suhtes. Taba mudelis nägi see välja nii, et õpetajatel tuli oma hoiakuid analüüsida juba uurimisprojekti kandideerimisel. Õpetajate värbamisel peeti silmas, kas ja kuivõrd on õpetaja valmis tööks iseendaga.

3) Tegevusuuringus osalevatele õpetajatele seati kõrged nõudmised: nad pidid reflekteerima kogetut, jagama oma mõtteid ja õpitut kolleegidele. See eeldus lubaski kujuneda uut tüüpi, uurijahoiakuga õpetajatel, kes olid valmis meekonnatööks, õpitu mõtestamiseks ja ka akadeemiliseks kirjutamiseks, sest kõik kokkuvõtvad raportid ja artiklid koostati ühiselt.

1955. aastal ilmus Taba ja kaasautorite artikkel tegevusuuringust kui supervisioonitehnikast, kus kirjeldati saadud kogemust California Yolo maakonna näitel. Kaheaastane tegevusuuringu tsükkel sisaldas probleemi püstitamist ja uurimisküsimuse või hüpoteeside sõnastamist õpetaja poolt, fookustatud uurimistööd, sh teaduskirjanduse analüüsi, konkreetse tegevuse/sekkumise kavandamist ja läbiviimist ning tulemuste analüüsi ja jagamist. Selle tulemusel kasvas õpetajate töörõõm ja usk endasse ning nad arenesid märgatavalt professionaalselt. Õpetajad oskasid leida oma uurimisprobleemidele uudseid lahendusi, näha alternatiivseid vaatenurki ning tundsid end keerulistes olukordades palju kindlamalt. Seda toetas uuringumeeskonna sünergia ja entusiasm ning kasvas õpetaja julgus tegevusuuringu käigus saadud kogemusi koolielus rakendada.

Ühelt poolt oleme praegu õnnelikus seisus, sest õpetajaid koolitavatel ülikoolidel on suur praktikakoolide võrgustik ning koostöö mentorite ja teiste praktikakogukonna liikmetega on meie igapäevatöö loomulik osa. Ometi on ühised tegevusuuringud pigem erand ja me ei oska väärtustada ühistööst tulenevat kasutegurit kõigile asjaosalistele. Hilda Taba sõnum meile on: õpetajad õpivad kõige rohkem omaenda uuringutest, see annab raami ja ruumi õppimist toetavat keskkonda luua ja hoida.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!