Värvide pillerkaar laval ja lõuendil

12. apr. 2019 Kerttu Männiste „Laval ja lõuendil“ näituse kuraator (Eesti Kunstimuuseum) - Kommenteeri artiklit
Näituse „Laval ja lõuendil“ avamine. Foto: Endel Apsalon

Intensiivsed eredad värvid, nurgelised jooned, monumentaalsed mahud, geomeetrilised ornamendid – need on vaid mõned märksõnad, mis iseloomustavad 20. sajandi esimeses pooles loodud lavakujundusi. Adamson-Ericu muuseumi värskel näitusel „Laval ja lõuendil“ kõrvutatakse toonaste kunstnike vabaloomingut samade autorite teatrilavadele loodud kujundustega.

1920. aastate teatriuuendus

Lavakujunduse professionaliseerumine võttis Eestis võrreldes teiste kunstiharudega kauem aega – kõrgel tasemel visuaal-ruumilise lavamaailma loomine nõuab teatud tehnilist baasi, mida 20. sajandi alguses professionaalseks muutunud teatritel (1906. aastal Estonia ja Vanemuine, 1911. aastal Endla) esialgu ei olnud. 1913. aastal Estonia teatrimaja avamise puhuks lavale jõudnud W. Shakespeare’i „Hamleti“ lavastusele loob kujunduse Roman Nyman, arvestades materjali ajastut, miljööd ja iseloomu. Eesti teatris oli ühele lavastusele individuaalse kujunduse loomine midagi uut – seni oli kujundusi kombineeritud fundusdekoratsiooni elementidest.

Saksa kunsti- ja teatrimaastikust mõjutatuna iseloomustavad 1920. aastate Eesti kunstivälju ekspressionistlikud otsingud. Arhitekti ettevalmistusega maalikunstniku Peet Areni lavakujunduse kavandites märkame sama vormide deformatsiooni, koloriidi eredust ja veidi unenäolist miljööd, mis iseloomustavad ka tema linnavaateid. 1923. aastal publiku ette jõudnud lavastuse „Tontide sonaat“ kostüümide kujundusi võib pidada Eesti teatris üheks esimeseks katseks modelleerida rõivastusega näitleja keha – muutes ta antud juhul kubistlikult nurgeliseks.

Tühja lava üllatus

Kunstnike vabaloomingu ja lavakujunduste võrdlus on aktuaalne ka Adamson-Ericu muuseumi kontekstis: nimelt kujundas kunstnik Adamson-Eric 1937. aastal Estonia teatris lavastatud W. Shakespeare’i „Veneetsia kaupmehe“. Lava tagaseinale projitseeriti Adamson-Ericu õhulised, Veneetsia veepeegeldusi edasi andvad linnavaated. Muus osas peaaegu tühi lavaruum mõjus omas ajas üllatavalt ja ehmatavaltki, oli aga oluliseks sammuks modernse stsenograafiakeele juurdumisel Eesti teatri- ja kunstipilti.

Haridus- ja publikuprogrammidega näitusel „Laval ja lõuendil“ saab tutvuda muuseumi kodulehel adamson-eric.ekm.ee.


Õpilased publiku, näitleja ja lavakujundaja rollis

Liisi Selg, haridustöö kuraator (Eesti Kunstimuuseum):

Põhikooli- ja gümnaasiuminoortele suunatud muuseumitunnis saab õpilane tuttavaks esimeste professionaalsete teatrikunstnikega Eestis. Ta saab end asetada nii publiku, näitleja kui ka lavakujundaja rolli. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil loodud kunstiloome oli täis revolutsioonilisi uuendusi ning ühiskonnakriitikat, mis väljendus ka loodud lavakujundustes. Uudse lavaruumi edasiandmisel katsetati nii ekspressionistlike, kubistlike-konstruktivistlike, futuristlike kui ka sümbolistlike ideedega. Spetsiaalselt haridustööks püstitatud lavamaketid muuseumi Kunstikeldris on hea võimalus piiluda kulisside taha ning miks mitte luua ise üks kaasahaarav ning mängule kutsuv lavakujundus.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!