Ka emaks olemist saab õppida

24. mai 2019 Tiina Vapper toimetaja - 1 Kommentaar
Perefoto on tehtud 20. juunil 2017. aastal pereema Maire Lehikoineni 55. sünnipäeval. Fotol on ta koos abikaasa ja 13 lapsega. Puuduvad neli kasulast, kes olid peres lühikest aega. Fotod: Erakogu ja Tiina Vapper

Hiljuti oli emadepäev ja varsti on lastekaitsepäev, mis ongi põhjus rääkida suure pere emaga emaks olemisest ja lastest. Maire Lehikoinen on lisaks kuuele lihasele lapsele olnud ema 11 kasulapsele: kokku on tema peres kasvanud 17 last. Tänavune kevad on eriline, sest pere kolm poega lõpetavad gümnaasiumi, tütar põhikooli ning esimese kasulapse perre võtmisest möödub juunis 25 aastat.

Maire Lehikoineni peres on tema lihaste lastega kokku kasvanud 17 last, kellest suurem osa on juba täiskasvanud. Tema sõnul on kõige keerulisem olnud iga lapse jaoks aega leida. „Vahel arvame, et lapsed kasvavad meie kõrval iseenesest üles, aga päris nii see ei ole.“

Maire Lehikoinen ütleb, et tema emadepäev hakkas pihta juba reedel, kui kuller tõi lillekimbud kolmelt vanemalt lapselt, kes elavad perega Soomes. „Kaks väiksemat poissi õnnitlesid mind laupäeval, sest ei jaksanud omatehtud kaarte ja külmkapimagneteid pühapäevani hoida. Kogu emadepäeva hommiku ja ennelõuna helistasid lapsed, abikaasa tõi suure lillekimbu ja siis läksime vennaga surnuaiale oma ema ja lähedaste hauale. Kasutütar soovitaski, et teeksin sel päeval midagi sellist, mis mulle rõõmu valmistab. Mul oli hea päev, sest saame nii harva vennaga koos olla. Õhtul sõime perega kodus õunakooki.“

Neli koolilõpetajat

Mairel on kuus lihast last, kellest kolm, kaks tütart ja üks poeg, on juba täiskasvanud, ning kaks lapselast, kes kõik elavad Soomes. „Minu esimene abielu kestis 19 aastat ja lõppes Eesti Vabariigi tulekuga,“ räägib Maire. „See oli raske aeg, sest suurmajandid lagunesid ja töökohad maal kadusid. Oma talu tähendas, et olime kõik päevad aastas tööga hõivatud, abitöölisi, nagu on praegu, sel ajal ei olnud ning ainult kõige tugevamad pidasid vastu.

Võin öelda, et olen endale kaks korda elus tubli mehe leidnud. Teise abikaasaga oleme abielus olnud 20 aastat ja meil on kolm poega. Kaks neist lõpetavad sel kevadel gümnaasiumi. Poistel on üksteist kuud vanusevahet. Juhtus nii, et noorem vend ei olnud nõus vanemast sammugi maha jääma ja nii nad läksidki ühel aastal koos kooli. Gümnaasiumi lõpetab ka üks kasupoeg. Nad õpivad kõik kolmekesi ühes klassis Kilingi-Nõmme gümnaasiumis, kus on käinud kõik mu lapsed.“

Maire noorim poeg sündis Downi südroomiga, tema on 13-aastane. Ka pere kõige noorem liige, 12-aastane kasupoeg on erivajadusega. Mõlemad käivad Jaagu toimetulekukoolis, mis on väike hubane kool ning asub piisavalt lähedal, et lapsed saavad igal õhtul koju tulla. Üks kasupoeg lõpetab sel kevadel kümnenda klassi ja kasutütar põhikooli. Praegu elab kodus veel seitse last, sügisest ainult kolm.“

Miks haridus on tähtis?

Maire pojad tahavad minna edasi õppima Tartusse, üks Tartu ülikooli, teine Eesti maaülikooli, kasupoeg plaanib astuda Viljandi kultuurikolledžisse. Ema hoiab kõvasti pöialt, et nende unistused täituksid. Kasutütar lõpetab põhikooli lihtsustatud õppekaval ja läheb kutsekooli kokaks õppima. Maire on tütrele öelnud, et see on naisterahvale elus hea ja vajalik oskus ning soovi korral võib tüdruk hiljem mõne muu eriala lisaks õppida.

„Seni on kõik mu lapsed saanud keskhariduse ja vähemaga ei tohikski piirduda,“ leiab Maire, kelle arvates on see tähtis mitte ainult teadmiste ja silmaringi pärast, vaid just põhjusel, et need kolm aastat on inimese jaoks oluline küpsemise aeg. „15–16-aastane ei tea veel täpselt, mida tahab. 18-aastaselt on inimene arukam ja iseseisvam, oskab plaane teha ja rahaga ümber käia. Mina pooldan, et laps saaks elada võimalikult kaua kodus ega peaks kohe pärast põhikooli lõpetamist kodust kaugele õppima minema. Peab olema väga tugev tahtejõud, et üksinda hakkama saada ja ainult õppimisele keskenduda. Kõigil seda pole ja õpingute katkestajaid on palju. Ma ei tea, miks, aga tänapäeval ollakse kauem laps, iseseisvumine tuleb palju raskemalt kui eelmisel põlvkonnal.“

Olulised valikud elus

Pere elab Pärnumaal Saarde vallas Mulgimaa piiri ääres. Maire ise elab selles kandis juba viiendat põlve. „1960. aastatel kolis mu ema mõneks ajaks Pärnusse ja ma olen lõpetanud Pärnu 2. keskkooli, praeguse Koidula gümnaasiumi. See oli juba siis väga tugev kool, kus tuli palju õppida ja vaeva näha. Sel ajal oli hea tava pärast keskkooli lõpetamist kohe ülikooli edasi minna, mina tahtsin minna hoopis Tallinnasse kutsekooli trükitööstust õppima. Kuna lõputunnistusel oli mul ainult kaks nelja, ülejäänud viied, ei olnud ema sellega nõus, vaid nõudis, et läheksin ülikooli, sest kutsekooli maine oli tollal halb. Mina otsustasin seepeale hoopis mehele minna. Talvel abiellusin ja suvel sündis esimene laps.“

Erinevalt teistest maal elavatest emadest, kes saatsid oma lapse nädalaks lasteaeda, oli Maire tütrega kodus. „Tundsin, et väikesel lapsel on kodus ema läheduses parem ja turvalisem. Kõik mu lapsed on kodus kasvanud, ainult kaks kasulast on lasteaias käinud ja nemadki ainult ühe aasta, sest eelkool viidi üle lasteaia juurde.“

Ülikooli Maire hiljem laste kõrvalt siiski läks ning lõpetas põllumajandusülikoolis kaugõppes loomakasvatuse eriala. „Lastele olen soovitanud elada pärast kooli lõpetamist kasvõi mõne aasta iseendale, mitte kohe peret luua, sest iga inimene vajab iseseisvumise aega, mida mul ei olnud. Pere ja lapsed tähendavad suurt vastutust.“

Unistus suurest perest

Esimene kasulaps tuli perre 1994. aastal, kui Mairel endal oli juba kaks tütart ja poeg. „Siis oli kasuperendus alles algusjärgus. Pärnu turvakodu otsis ajalehe kaudu, kes on nõus lapsi suveks enda juurde võtma,“ räägib Maire. „Vastasin kuulutusele ja meile tuligi 12-aastane poiss, kes sügisel ütles, et tahab meie juurde edasi jääda ja hakata siin koolis käima. Tol ajal vanemlikke õigusi ära ei võetud, poisi vanemad andsid nõusoleku, tegime lepingu ja ta elas meil neli aastat, siis läks oma pere juurde tagasi. Samal suvel tuli Tallinna väikelastekodust viieaastane tüdruk, tema kasvas täisealiseks saamiseni meil. Nüüd on ta 30-aastane ja ise ema. Edasi tulid ühest perest kaheaastane poiss ja 12-aastane tüdruk, siis ühe pere kolm last, kaks tüdrukut ja poiss, sest ühe pere lapsi ei lahutata. Ja nii see läks.

Enamik lapsi on tulnud Tallinnast ja alati oli nende seas teismelisi, kellel olid tekkinud õpiraskused ja halvad sõbrad ning kel oli vaja oma keskkonnast eemale saada. Väikeses koolis on ka õpiabi lihtsam korraldada. Kõige noorem kasupoeg, kes praegu on 11, oli tulles aasta ja neljakuune ja pidi tulema ajutiselt, kuni ta lapsendatakse. Aga kohtuprotsess kestis neli aastat ja selle aja jooksul selgus, et poisil on raske puue. Puudega last ei soovita üldjuhul lapsendada ja ta jäigi meile. Sellel poisil võttis harjumine kõige rohkem aega, aga nüüd on ta meisse kiindunud ja saab aru, et see on tema kodu.“

Maire ütleb, et põhjus, miks ta on tahtnud võõrastele lastele kodu pakkuda, on soov aidata. „Algklassides käisin Rääma põhikoolis ja meie klassis oli mitu lastekodulast, kes tundusid väga teistmoodi ja kellele ma kaasa tundsin. Kindlasti on mind mõjutanud film „Kodus ja võõrsil“, kus olid samuti peres kasulapsed. Suur pere tundus mulle nii tore, mõtlesin, et selline võiks ka päriselt olla.“ Tervise arengu instituudi hooldus- ja eestkosteperedele korraldatava PRIDE koolituse koolitajana teab Maire, et hooldusperesid on vähemaks jäänud. „Elu on kiire ja võimalusi palju, ilmselt pole ka praegune rahastamissüsteem kasuperede jaoks kuigi motiveeriv, pealegi tuleb suure pere kõrvalt paljudest asjadest loobuda, milleks ei olda valmis.“

Argielu rõõmud ja mured

„Keeruline aeg oli siis, kui kodus oli ühekorraga 11 last,“ meenutab Maire. „Need poisid, kes praegu gümnaasiumi lõpetavad, olid just kooli läinud, osa lapsi oli puberteedieas. Väiksemad tuli õhtul kell kümme magama panna, suured tahtsid veel üleval olla, lärmi ja stressi oli palju.“

Tube on majas kaheksa, aga Maire sõnul jäi ruumi ikka puudu, sest iga laps tahtis oma tuba või vähemalt oma nurka. Tuli ette nägelemist ja tülisid ning emal tuli vaheldumisi olla kohtumõistja ja lepitaja rollis. Maire tunnistab, et mõnikord oli raske rahulikuks jääda: „Esimene kord ütlesin rahulikult, teine kord küsisin, kas laps kuulis mind, ja kui vastust ei tulnud, siis kolmas kord tõstsin häält.“ Samas arvab Maire, et korra nõudmise ja reeglitega ei tohi liiale minna ning et pahane ja halvas tujus olemine on energia raiskamine. Ta ütleb, et kuigi targas raamatus võib olla kirjas, et laps tuleb ükskõik mis hinnaga, kasvõi nuttes, õhtul kell üheksa oma voodisse magama panna, tundus talle õigem ehitada kahest laiast voodist kokku üks hiigelsuur, et emale-isale poole öö ajal kaissu pugenud lapsed ära mahuks.

Suure osa ema päevast võtab söögitegemine. „Alguses oli meil tüdrukute ülekaal, siis olid potid-pannid väiksemad. Aga see, kui palju kasvueas poisid süüa võivad, on hämmastav, eriti lihatoite. Kui lapsed koolist tulevad, oli neil eelmise päeva toit soojendamiseks võtta ja õhtul kuueks-seitsmeks valmistan õhtusöögi. Kui pean kodust ära käima või mul on aias istutamine või mõni muu päeva täitev töö käsil, sööme kiiresti valmistatavaid toite.“

Maire majapidamine on nagu maal ikka: viljapuud ja marjapõõsad, kartulipõld ja peenramaa, aga ka neli lehma, sead, kanad-kuked. Maire sõnul aitab see pere söögilauda katta ja veidi läheb ka müügiks. „Mida suurem laps, seda suuremad kulud. Huviringid koolis on küll tasuta, aga kaks vanemat poissi teevad bändi ning kitarrikeelte, trummide ja bussipiletite peale kulub raha üksjagu. Nüüd käis kolm poissi Londonis lõpuekskursioonil ja selle tarvis tuli ka neil endal aegsasti taskurahast kõrvale panna. Jõudumööda on lapsed talutöödes abiks, ka kõik poisid oskavad masinaga lehma lüpsta.“

Kust leida kõigeks aega?

Kõige keerulisem on olnud Maire sõnul pidev ajapuudus, ta tunnistab, et päevas jääb tunde alati väheks. „Jälle avastan, et kell on juba üks öösel ja peaks magama minema, aga see ja teine asi on vaja veel ära teha. Eriti tähtis on leida aega iga lapse jaoks: ta ära kuulata, aidata, nõu anda, julgustada, lohutada, hoida. Elus kipub olema nii, et tublisid, kes hakkama saavad, ei märgata. Rohkem saavad tähelepanu need, kellega on probleeme. Olen ise ka seda viga teinud. Vahel arvame, et lapsed kasvavad meie kõrval iseenesest üles, aga päris nii see ei ole.“

Laste kooliasjadel on tulnud pidevalt silm peal hoida, eriti siis, kui hinded halvaks läksid. Mõnel ka kodutööde tegemise ajal kõrval istuda ja aidata. „Kasutütar õppis esimesed neli klassi riiklikul õppekaval, tal läks see väga raskelt, õppisime koos temaga päevas mitu tundi. Toimetulekukoolis käivate poistega teeme kõneharjutusi, sest nad kipuvad sõnu unustama ja kasutavad valesid sõnalõppe. Väga hea koostöö on õpetajatega.“

Nagu igas peres, teevad lapsed vahel ka pahandust. „Eks lapsed peavadki emale elukogemusi jagama,“ leiab Maire. „Ka politseiga on meil tulnud tegemist teha. Muret on olnud laste pärast küll. Kusjuures ei ole nii, et ainult kasulapsed teevad tükke, ikka enda omad ka. Olen ikka öelnud, et kui tahad, et tükke ei tehtaks, siis olgu peres üks laps. Kui neid on mitu, võtavad nad kohe koos midagi ette.“

Maire ütleb, et igale lapsele peab lähenema erinevalt, sest ka lapsed on erinevad. Kiita ja laitagi tuleb igaüht isemoodi, kusjuures kõige tähtsam on olla seejuures õiglane. Laps peab tundma, et teda hoitakse.

Et laste silmaringi arendada, käiakse reisimas. Maire meenutab bussiekskursiooni kogu perega Lapimaale. „Kartsin väga, kuidas 11 last ja kaks täiskasvanut suudavad õigel ajal õiges kohas olla, aga kõik läks hästi. Ka meie erivajadusega poisid, kes olid sel ajal vanuses kuus ja seitse pidasid vapralt vastu. Alati oleme osa võtnud kasuperedele korraldatud suvelaagritest ja üritustest. Palju oleme käinud teatris ja kinos, lapsed vaatasid ka kolm tundi kestnud „Tõe ja õiguse“ filmi ära.“

Maire ütleb, et naudib hetki, kui kõik on hommikul kooli läinud ja maja jääb tühjaks ja vaikseks. „Siis ma lihtsalt nokitsen aias, raadio mängib, päike paistab, kuhugi ei ole kiiret ja hea on olla.“

„Ema“ on ilus sõna

Kõik lapsed kutsuvad Mairet emaks ja teisiti ei kujutaks ta ettegi. „Kui kasulapsed tulid, kutsusid nad mind alguses nimepidi. Sama hakkasid tegema oma lapsed. Tänapäeval on see üsna levinud, aga mulle meeldib, kui lapsed ülevad „ema“ ja „isa“, need on nii ilusad sõnad. Eriti tore on, kui seda ütlevad suured poisid. Olen palunud lastel kutsuda mind emaks ka seepärast, et nad ei unustaks öelda nii oma pärisemale.“

Maire mõned kasulapsed suhtlevad oma pärisvanematega. Selleks peavad vanemad tegema taotluse, et soovivad lastega kohtuda ja neid enda juurde võtta. Mõnikord võib kohtumiste vahe venida küll kuude või isegi aasta pikkuseks. On ka neid, kes kokkulepitud kohtumisele kohalegi ei tule.

„Arvan, et iga laps igatseb oma vanemaid ja tahab teada, kust ta pärit on,“ usub Maire. „Kõik ei ütle seda välja, võib-olla kardavad kurvastada inimesi, kes on tema vastu head. Emadepäev, isadepäev, aastavahetus on lapse jaoks kõige raskemad, sest siis mõtleb ta oma pere ja selle peale, milline ta elu oleks võinud olla. Mõistan nende kurbust, sest neil puudub see, millele on igal lapsel õigus: ema, isa, oma pere. Laps võib seda läbi elada mitu korda: väiksena, kooli minnes, teismeeas, ning iga kord tuleb selle kriisi ajal tema kõrval olla, teda märgata ja toetada.

Juhtub, et laps on pärisema juurest tagasi tulles õnnetu ja kurb ning tal tuleb aidata taas tasakaal saavutada. See on raske ja tundlik teema. Arvan, et täiskasvanuks saades hakkavad nad asjadest paremini aru saama ja lähevad eluga edasi.

Emast ja isast tuleb lapsele alati hästi rääkida. Nad on ju tema juured; kui neid halvustada, kannatab lapse enesehinnang. Olen mõelnud, et nii nagu puul on juur ja võra omavahel seotud ja tasakaalus, on ka inimesel. Miks on nii, et ikka ja jälle kordub muster, et asenduskodus kasvanute lapsed satuvad sinna tagasi? Seepärast, et juured on kannatada saanud. Siis tulebki panna see puuke uude kohta paremasse mulda ning loota, et ta juurdub uuesti.“

Kui Maire Lehikoinen 2017. aastal Pärnumaa aasta ema tiitli sai, tundus see talle ootamatu ja üllatav. „Alguses tundsin isegi, et ma ei vääri seda, teistel emadel on lisaks töö ja karjäär, mina olen ainult ema. Hiljem sain teada, et mind esitasid sellele tiitlile mu oma lapsed.“

19. juunil lõpetab Maire kasutütar põhikooli ning 20. juunil kaks poega ja kasupoeg gümnaasiumi, ühtlasi on Mairel 20. juunil sünnipäev. Kuna peres on olnud pea igal aastal mõni koolilõpetaja, ei ole ta kuigi tihti saanud sünnipäeva pidada. Kaks aastat tagasi ühtki lõpetajat ei olnud ja tal õnnestus oma 55 aasta juubelit tähistada. „Läks nii hästi, et kõik said tulla, olime üle hulga aja kogu perega koos,“ rõõmustab Maire.

1. juunil on pere kutsutud tähistama lastekaitsepäeva presidendi roosiaeda, kus ühtlasi tunnustatakse laste heaks tegutsejaid.


Vanemad võiksid endasse rohkem uskuda

Kati Valma.

Nõmme linnaosa valitsuse lastekaitse peaspetsialist KATI VALMA, kas lapsevanemaks olemist saab õpetada?

Arvan, et lapsevanemaks olemist õpetavad meile lapsed. Kui laps sünnib, hakkab ta õpetama oma vanematele kannatlikkust, pühendumist, seda, millal tuleb olla järjekindel, millal paindlik ja järele anda. See on protsess, peame seda koos harjutama.

Kas meie esivanemad oskasid seda paremini?

Võib-olla talupojatarkust oli rohkem. Lähtuti sellest, kuidas on kogu aeg tehtud ja põlvest põlve lapsi kasvatatud, kuigi see ei tarvitsenud alati olla kõige õigem ja parem moodus. Ilmselt tehti lastele ka kahju. Praegu on ühest küljest rohkem teadmisi, kuid teisest küljest on vanematel rohkem ebakindlust ja hirme. Maailm on keeruline, infot tohutult palju ja see on sageli vastukäiv. Vastuseid küsimustele otsitakse Google’ist, äppidest ja foorumitest ega suudeta otsustada, mis on õige. Päris palju olen kogenud, et vanemad ei usu endasse, vaid on pigem spetsialistiusku. Arvavad, et treenerid ja õpetajad oskavad nende lapsi paremini arendada. Samuti arvatakse sageli, et lastel on vaja palju (ja kalleid) asju. Arvan, et rohkem tuleb olla lapsega koos, tegutseda koos, kuulata last ja oma südant, see on lapsevanema kompass. Selge mõistus, talupojatarkus ja süda peaks ütlema, mis on su lapsele parim. Selle eeldus on muidugi üldised teadmised lapse vajadustest ja lapsevanema piisav heaolu. Ka lapsevanema põhivajadused peavad olema rahuldatud, et ta saaks ja jaksaks rahuldada lapse vajadusi.

Naisi, kes on nõus üksnes kodule ja lastele pühenduma, on praegusel ajal vähe.

Jah, ka naistel on töö, karjäär, muud väljakutsed. Et emad käivad tööl ja teevad midagi, mis neile meeldib ja ühiskonnale juurde annab, pole ju halb. Neid asju on võimalik ühendada, tasakaal peab olema. Ja ka isad pühenduvad lastele üha rohkem.

Kas kasvatusteemalised loengud ja koolitused on vanemate seas populaarsed?

On. Korraldame Nõmme linnaosavalitsuses vanemakoolitusi juba aastaid. Alustasime Gordoni perekooli projektipõhiste gruppidega. Grupid said täis, inimesed olid rahul ja soovisid jätkata. Viimane kord jäi rohkem kui poole grupi jagu inimesi ootejärjekorda, nii et tuli hakata kohe järgmist koolitust organiseerima. Septembis see toimubki.

Mis vanuses laste vanematele koolitus keskendub ja millised on teemad?

Kuna riigi pakutav koolitus „Imelised aastad“ on mõeldud 2–8-aastaste laste vanematele, siis meie vanemlusgrupp on suunitlusega 8–15-aastaste laste vanematele. Oleme korraldanud ka suuri avatud loenguid koolides.

Teemad on valitud vastavalt sellele, milliseid probleeme me päevast päeva lapsevanemaid nõustades ning õpetajate ja lastega suheldes näeme.

Üks oluline teema on piiride seadmine. Lapsel peavad olema turvalised piirid, samas vajab ta eakohast vabadust. Suur osa peresid on hädas elektroonikaseadmete kasutamisele piiride seadmisega. Üks ema kurtis, et kui varem oli laps kaheksa tundi ööpäevas nutiseadmetes, siis nüüd on ta suutnud seda aega vähendada kuuele tunnile, rohkem pole võimalik. Vanematel on sellega väga raske toime tulla.

Siis suhete teemad. Millised on suhted peres, kui vanemad elavad koos ja kui nad elavad lahus; millised on vanemate omavahelised suhted ning lapse suhted kummagi lapsevanemaga, nende uute elukaaslaste, õdede-vendadega, vanavanematega. Lahkuminekuga lähevad suhted vahel väga keeruliseks ja laps kannatab.

Tähtis on rääkida vanematele kiindumussuhtest, millest veel kuigi palju ei teata. Ometi algab lapse ja vanema kokkukasvamine just sellest. Avalikus ruumis beebidega peresid vaadates torkab silma, et lapsevanemad on oma nutiseadmes. Vastastikuse kiindumussuhte alus on aga pilkkontakt ja naeratus.

Kas vanemakoolitustele tulevad ka muredega pered, kellel on seda kõige rohkem vaja?

Jah, ikka. Samas on gruppide kokkupanekul selgunud, et mõnele lapsevanemale grupis osalemine ei sobi. Kui ta on liiga ärev või tal on raske teistega oma probleeme jagada, soovitame talle psühholoogi, pere- või kasvatusnõustajat või muud spetsialisti.

Kõige keerulisem on nende vanematega, kes ei otsi abi või eitavad lapse abivajadust ega taha koostööd teha.

Eestis on asendushooldusel kokku umbes 2500 last, miks nii palju?

Nii ei ole see üksnes Eestis, lastekaitse- ja asendushooldusteenus on kõigis heaoluühiskondades vajalik. Põhjused, miks lapsed satuvad asendushooldusele, on vanemate vaimse tervise probleemid, perevägivald, alkoholi- ja narkosõltuvus, mistõttu vanemad ei tule toime ei iseenda ega oma lastega. Vahel kipub korduma muster, mille vanemad on saanud kaasa päritoluperest ja mis mõjutab nende võimekust oma lapsi kasvatada.

Kas ravi- ja rehabilitatsioonivõimalusi nende vanemate aitamiseks on piisavalt?

Neid võimalusi on, aga kui inimene abist keeldub või pole valmis end muutma, ei ole võimalik teda vägisi aidata. Võõrutusravi toimib vaid siis, kui inimene seda soovib ja on motiveeritud. On ka neid vanemaid, kes on oma eluviisi muutnud ja kohtu kaudu lapse hooldusõiguse tagasi saanud, aga nad on vähemuses. Seda rohkem tuleb siis panustada lapsesse, et tema saaks oma elu elada teistmoodi.

Kui tähtis on ennetustöö?

Ennetustöö on lastekaitses väga tähtis. Vanemahariduse pakkumine on samuti üks tegevus, millega me abivajadust ennetame.

Oleme mõelnud ja arutanud, millal on õige aeg ennetustööga alustada: gümnaasiumis, põhikoolis või veelgi varem, ning jõudnud arusaamiseni, et seda tuleb teha igal tasemel korraga.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Ka emaks olemist saab õppida”

  1. Maire ütleb:

    Emaks olemist saab õppida????

    Kus olid siis sellised õpetajad, kui mind ja minu 6 õde-venda ema ära andis?

Leave a Reply to Maire

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!