Kaasavast haridusest on kasu kõigile

3. mai 2019 Nele Labi SA Innove hariduse tugiteenuste agentuuri juht - 4 kommentaari
Nele Labi.

Laste kergekäeline erikoolidesse ja -klassidesse suunamine ning lapsevanema otsustusõiguse piiramine on ohtlik tee, mida mööda me minna ei tohi.

12. aprillil ilmus Õpetajate Lehes artikkel „Kaasav haridus kiiresti muutuvas infoühiskonnas“. Ühest küljest pani see kaasa elama õpetajatele, kelle roll ühiskonnas on muutunud mitte ainult tähtsamaks, vaid ka keerukamaks. Teisalt artikkel ehmatas, sest kõlama jäi idee lahendada haridusvaldkonna väljakutseid, lammutades alles valmimisjärgus olevat kaasava hariduse süsteemi.

Tänastest lasteaia- ja koolilastest vajab õppetöös püsivalt või ajutiselt lisatuge 20–30%. Mind kirjutama ajendanud artiklis pakuti välja, et õpetajate ja ülejäänud laste õiguste tagamiseks peab koolil olema õigus kaaluda nende laste eriklassidesse ja -koolidesse suunamist, ning seda ka vanemate nõusolekuta.

Jah, eriklass või -kool on vahel lõpuks tõesti vajalikud, kuid lapse edasist eluteed sedavõrd muutva otsuse tegemisel peame olema veendunud, et valik on vältimatu ning ükski teine viis ei aita. Võimalus lapsi senisest hõlpsamini „ära saata“ võib tuua kaasa tendentsi saata neid ära aina enam. Kas ei või nii juhtuda, et eraldame koos tuge vajavate lastega ka ebamugavad lapsed?

Kaasav haridus ei ole kellegi uitmõte, vaid väärtushinnang, mis on kasvanud koos meie ühiskonnaga. See on saanud aluse mõistmisest, et teistmoodi lapsed kasvavad suureks ja saavad oluliseks osaks ühiskonnast. Kui me täna eraldame ühe neljandiku lastest hirmus, et nende kaasamine võib mõjutada negatiivselt ülejäänud kolme neljandiku laste heaolu, siis täiskasvanuna on tööturul, perekondades, kas või poejärjekorras koos inimesed, kes ei oska teineteisega toime tulla. Jätkusuutlikum on koos kasvada, teineteiselt ja teineteisega toime tulemist õppida kogu koolitee vältel.

Laps on pereliige, mitte ühiskonna omand

Ohtlik mõtterada on ka vanemate otsustusõiguse piiramine. Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on laste hariduse valikul otsustav sõna vanematel. Lapsevanem on see, kes oma lapse eest vastutab – mitte ükski komisjon. Selle otsustusõiguse ja vastutuse vanematelt ära võtmine eeldab ühiskonna väärtuste kujunemist suunas, et laps on ühiskonna omand, mitte enam perekonna liige. Kuni väärtused selles suunas muutunud pole, ei saa me lapse eest otsustamise õigust normina vanematelt ära võtta.

Ühelegi lapsele pole kasu sellest, kui tema kodu, perekonna väärikust on riivatud, kui teda on peetud mitte piisavalt pädevaks otsustama omaenda elu üle. Väga kurb on vaadata last ja tema peret, kes tunnevad, et nad pole soovitud. Millise õpimotivatsiooniga tuleb see laps kodust kooli? Lapse jaoks parim lahendus sünnib tema eest seisvate osapoolte võrdse koostöö tulemusena. Koostööni jõuda ei pruugi olla kerge, kuid peab olema eesmärk. Kui tahame, et meie lapsed õpiksid koostööd tegema, peame seda neile eeskuju najal õpetama.

Kaasamine toimib, kuid vajab veel aega

Kaasamise definitsioon ei vaja muutmist, sest ka praegu tähendab see võimetekohast õpet kõigile õpilastele, paindlikkust ja personaalsust õpetamises üleüldiselt. Kas mäletate oma kooliajast poisse tagumistes pinkides, kes ei töötanud tunnis kaasa? Kas vastab tõele, et hilisemates klassides liikus nende seltskonda ka paar päris terast tüdrukut? Miks see nii läks? Sest õpetatu ei köitnud neid – kellele oli see liiga keeruline, kellele liiga lihtne või igav. Selline ongi mittekaasava hariduse tulemus. Kaasamisest ei võida ainult tuge vajavad lapsed, vaid ka andekad ning enamik, sest ühel või teisel hetkel vajab iga õpilane pisut rohkem tähelepanu ja mõistmist.

Kas olete märganud, et noored on palju sallivamad kui keskealine põlvkond? Seegi on üks esimesi kaasava hariduse, kooskasvamise vilju! Väga-väga harva kuuleme Rajaleidja võrgustikus, et tuge vajav õpilane on seganud klassikaaslasi sedavõrd, et need kurdavad. Empaatia on mitme riiklikus õppekavas kirjeldatud üldpädevuse aluskomponent – me mõistsime ju haridusstrateegiaid tehes, et see on oluline. Ja vaikselt ongi see just meie laste seas kasvamas.

Riin Seema ja Õnne Uusi välja pakutud lahendustest paljud on juba käigus ning vajavad lihtsalt hoogu ja aega juurdumiseks. Hindamisel ja soovituste andmisel saab ja peabki arvestama kogu lapse võrgustikku ja võimalusi. Koolidel on õigus klasside suurusi ise määrata, vaid eriklasse ei tohi vajalike hindamiste ja lapsevanema soovita teha. PGS-i 2018 muudatused on loonud palju paindlikumad tingimused, isegi haridussoovitusi saab anda alternatiividena, eri võimalusi kirjeldades.

Hariduses tehtud muudatuste tulemused tulevad alati aeglaselt. Eesti haridus on hea, suund õige, me vajame vaid aega selle rakendamiseks.

Tehnoloogiast on kaasavale õpetajale kasu

Muidugi nõuab erinevate õpilaste ootuste, võimete ja vajadustega kohanemine õpetajalt täiendavat tähelepanu – aega, kannatust, teadmisi, oskusi. Mõne lapse kaasamisest loobumine pole aga lahendus, vaid allaandmine. Lahendusena võiksime tekkinud diskussiooni valguses rääkida edasistes artiklites hoopis õpetaja senisest parema toetamise meetmeist, näiteks rakendatakse praegu veel vähe õpetaja abi või abiõpetajat.

Mingil põhjusel on 12. aprilli artiklis toodud kaasavat haridust takistava nähtusena välja tehnoloogia areng. Just tehnoloogia areng on üks olulisi tänaseid ja tulevasi õpetaja abilisi kaasava hariduse korraldamisel. Digilahenduste kasutamine annab õpetajale suuremad võimalused õppetööd diferentseerida. Häireid, mille puhul teatud ekraanide vaatamine on vastunäidustatud, on väga vähe. Tehisintellektist (AI) võib teatud erivajaduste korral suisa imetegija saada, kuna AI kannatus õpetamisel ei katke, tema metoodikapagas, ülesannete korduste arv ja õppetööks saadaolev aeg on piiramatud. Tehnoloogia peaks suurendama ka šanssi lapse andekus üles leida ja seda toetada.

Millest õpetajale abi ei ole, on diagnoosile keskendumine. Sageli ei ütle diagnoos lapse eripära ega talle sobilike õppemeetodite kohta mitte midagi. Diagnoos on üldistus, mille ületähtsustamisega võib konkreetne laps jääda pandud sildi tagant nägemata.

Kokkuvõttes soovin meile kõigile vähem vastandamist (HEV vs. mitte-HEV, kool vs. kodu, õpilane vs. lapsevanem), vähem eraldamist ning rohkem arusaamist, et me kõik oleme osa ühest suurest tervikust.

Loodan, et leiame aega ja tahtmist kirjutada rohkem kaasava hariduse edulugudest – olgu siis erikoolist, eriklassist, paindlikust koolikorraldusest või imeliste õpetajate kogemustest.

Heade kogemuste jagamisest on meile kõigile kasu.


4 kommentaari teemale “Kaasavast haridusest on kasu kõigile”

  1. Katrin ütleb:

    Minu väiksem laps on õpiraskustega,käib 2.klassis kuid lugemine-kirjutamine on nõrk.Kuna tegelen aktiivselt lapse õpitulemuste parendamise nimel ja olen klassijuhataja nii ära tüüdanud,et ilmselt ta jookseks kohe et mu laps saata erikooli. Minu arust see pole õige,kui ilma lapsevanemateta sellist asja otsustatakse.On näha,et kool ei arvesta laste eripäraga(mõni pikema taibuga) ja loobiks kõik kelle õpitulemused mingil põhjusel nõrgad, enda koolidest välja.Siis on koolidel vahva ju kekselda,et nende tase on väga hea ja eksamitulemused suurepärased.

  2. Jüri Ginter ütleb:

    Milles ikkagi väljendub lapsevanema vastutus kui ta ei soovi lapse huvisid arvestada? Enne võiks ikka endale asja selgeks teha, kui kirjutama hakata.
    Vanemlike õiguste piiramine või äravõtmine pole ju lahendus olukorras, kui õige aeg last aidata on juba mööda lastud.

  3. lapsevanem ütleb:

    Selles situatsioonis on kaks poolt, kuid käsitletud on vaid ühe poole pealt vaadatuna aspekte ja vajadusi.
    Tüüpiline situatsioon koolis ja klassis. Klassis on enamuses nn tavavõimetega ja vajadustega lapsed ja siis on seal klassis 1-…, kuid üldjuhul alla viie lapse, kes ei suuda kaasa teha, ei kuula õpetajat, ei allu üldistele käitumisreeglitele, ei lase teistel õppida.
    Enamus tunnist tegeleb õpetaja ( oleneb õpetajast) kas nende ohjamisega või ignoreerib neid ja proovib ülejäänud klassiga edasi töötada.
    Klassis peavad ülejäänud õpilased taluma seda, et neil on suht väikeses ruumis ( loe: tugev ettevalmistus avatud kontoris töötamiseks) vajalik suuta keskenduda ja saavutada normaalne töörütm.

    Ainuke viis süveneda ja probleemsest situatsioonist kaugeneda on tavalisel lapsel leida kas uus klass või kool, kus juhuslikult on olukord normaalsem, kus ta saab oma võimete piires tööd teha, kus kiirelt edasi arendeda. Kahjuks on see igapäevane situatsioon koolis. Või siis soovitud normaalsus, kui antud artiklit lugeda. Õpetaja, kool ja enamus klassikaaslastest loeb päevi, mis jäänud 9. klassi lõpuaktuseni, sest alates sellest saabub koolil otsustusvõime ja vabadus….

    Neid kaasava hariduse tulemina tekkinud probleemseid klasse ei toetata täiendavate pedagoogidega, kes aitaks neid lapsi ohjata, sest selleks raha ei ole.

    Räägime küll kiusamisvabast koolist, kuid neid, kes on ise hädas ja endaga hakkama ei saa, ei suuda me ohjata ja laseme neil end igapäevaselt teiste laste peal välja elada, enamuse huve jalge alla talludes ja neile lastele normaalselt kasvukeskkonda pakkumata.

    Suur küsimus lapsevanema vaatest: kas see on õige?
    allakirjutanu:

    Lapsevanem
    /15. aastase tütarlapse ema, kelle last/ klassi on kolm kaasava hariduse sihtühma kuuluvat last terve koolis käidud aja süsteemselt kiusanud ja kus kool on (näiliselt) võimetu situatsiooni lahendama/

  4. Roosike ütleb:

    Kurb on see kui lapsel on koolis probleemid, näteks puudub koolist palju ,kuna tervislikud probleemid, õppeeedukus langeb,siis nagu vahele sekkub lastekaitse, kes tegelikult ei mõista seda probleemi, ta hakkab vanemat survestama,võttes abile kõik vajalikud võimed, ähvardab, meelitab välja volitused, et saada kõik ohjad enda kätte ,et paremini kavatsus ellu viia, ,eesmärk ainult kinnine asutus.Kuigi laps on andekas, kui see laps püüab,siis lastekaitse ikkagi alandab teda,oi kui loll ja suur poiss, ema kaitseb seda last ,hoides ära erikooli sattumise, tal tõesti õnnestub koolis õppimine, lastekaitse on nii osavalt kõik planeerinud, kogunud tõendid koolist,ise esitanud ebatõepäraseid tõendeid kohtule.lõpuks kohus usub kõike,lapsele määratakse esindaja riiklik,kes on nende poolel,kohus usub kõike ja laps viiakse ära erikooli,sest kohtuotsus jõustus ja lastekaitse irvitab perele näkku ,seeõige koht talle,aga te ju ise soovisite seda, laps peab õppima koolis ,kuhu ta ei kuulu, lastekaitse veel teeb talle niipalju haiget koolis arenguvestlusel,et lapsel tulevad pisarad,mõnitades tema peret,vanemale riigilt advokkati ei anta kuna,lihtne protsess, see õnnetu poiss on sunnitud õpppima retsidiivsete lastega ,talt võeti võimalus olla tava laste keskel koos perega,mitte keegi ei aita teda ,ainult jumal,emal pole resurssi,etõiglus jalule seada, nii ongi,sellised lastekaitsed kaitsevad lapsi edasi ,kurb.

Leave a Reply to Jüri Ginter

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!