Kus viga näed laita, seal tule ja aita!
Töötan iga päev lastega ning kuulan ja aitan lahendada nende muresid. Seetõttu juurdlen tihti, miks on meie ühiskonnas nii palju murelikke lapsi. Tahaksin neid aidata ning just seda ma oma töös teengi. Seepärast küsin, miks paisuvad laste mured nii suureks ja miks me seda varem ei märka?
Milleks on meil õigus?
Igal lapsel on õigus turvalisele lapsepõlvele, täiskasvanu hoolele ja armastusele, vanuse- ja võimetekohasele arengule, haridusele ja puhkusele. Vanematel on laste eest hoolitsemisel õigus riigi ja ühiskonna toele ja abile. Hoolitsemine tähendab lapse kasvatamist, lapse järele valvamist, lapse asukoha määramist, lapse esindamist ja muul viisil lapse igakülgse heaolu eest hoolitsemist.
Kuigi vanematel on õigus ja kohustus oma laste eest hoolitseda, puuduvad mõnel emal ja isal selleks oskused. Lapsed võivad jääda piisava tähelepanu, järelevalve ja emotsionaalse toeta. Nad võivad jääda hooletusse või sattuda lausa hädaohtu.
Oleks hea, kui võiksime südamerahuga väita, et iga laps on Eestis kaitstud, kuid kahjuks ei ole see nii. 2018. aastal pöördus 6580 inimest lasteabitelefoni poole, et jagada enda või kellegi teise muret. See number on suur. Ometi ei anna see lõplikku ülevaadet abivajavatest ja hädaohus lastest.
Mul on mure
„Mul on mure.“ Jah, just nii alustavad paljud lapsed lasteabi kõnes või chat’is oma juttu. Kui lapsel on mure, siis tuleb ta ära kuulata. Teha temaga koostööd, et aidata leida lahendusi.
Ka mul on mure, millega pöördun teie poole, pedagoogid, psühholoogid, sotsiaalpedagoogid, klassijuhatajad, treenerid, ringide juhendajad, kooliõed ja kõik teised. Miks just teie poole? Ikka seepärast, et lapsed veedavad suurema osa päevast koolis, huviringides ja treeningutel, kus näeme lastega toimunud muutusi kõige lähemalt. Eriliselt puudutab see lapsi, kellel puudub kodune tugi.
Ega asjata öelda, et õpetajad on maa sool – inimesed, kes meid vanemate kõrval enim mõjutavad ja toetavad. Ei ole kasu kui tahes läbimõeldud õppekavast, kui puudub õpetaja. Või kui õpetaja roll on vaid teadmisi vahendada ja kontrollida, märkamata murest vaevatud last, kelle õppimisvõime ja toimetulek kolinal kokku vajuvad.
Meie laste tulevik saab olla hea vaid siis, kui oma parima annavad kõik, kes laste tuleviku eest otseselt vastutavad: lapsevanemad ja laste lähedased, lasteaed, kool, omavalitsused ja lõpuks ka riik. Kui üks neist lülidest oma kohustusi ei täida, on teistel selle võrra raskem. Kannatajaks jääb laps.
Täiskasvanu, tule appi!
Kui lapsel valutab hammas või kõht, viime ta arsti juurde ja ootame, et spetsialist aitaks. Aga kui muutub lapse käitumine, siis ütleme, et see on ealine iseärasus või et tal on selline iseloom. Pigistame silma kinni ja loodame, et küll läheb ise mööda, küll ta kasvab sellest välja. Kui märkame lapse kehal ebaharilikke sinikaid, kriimustusi või arme, kas tunneme siis iga kord huvi, kuidas on need tekkinud?
Need lapsed vajavad meie kõigi abi. Ja vahel on lapsele vaja vaid seda, et keegi ta ära kuulaks ja temast hooliks. Kui tihti me lapsi päriselt kuulame ja mõistame? Kui sageli alustame lapsega vestlust? Igal lapsel on õigus mõistmisele, hoolimata tema iseärasustest või olukorrast.
Lapsed ise end aidata ei saa ega oska. See on meie, täiskasvanute kohus. Lapse murede märkamine on abi andmisel esimene samm ja siin ei ole vahet, kes selle sammu teeb – kas perekond, õpetaja, tuttav või keegi neljas. See on meie kõigi ülesanne.
Mulle meeldivad vanasõnad, neil on sügav ja tähenduslik sisu. Vanasõnad ei ole kirja pandud pelgalt selleks, et neid on tore lugeda, vaid ikka mõttega, et me nendest juhinduksime. Kui meie kõigi pingutuse toel päästetakse kas või mõni laps raskest olukorrast, mis on kujunenud pikaajalise pingeseisundi või väärkohtlemise tõttu, oleme kõik ära teeninud sügava kummarduse. Kus viga näed laita, seal tule ja aita!
Mõned tundemärgid, et laps võib vajada meie tuge
- Pikka aega kestnud halb meeleolu või masendus, intensiivsed negatiivsed emotsioonid, kerge ärritumine.
- Teistest eemaldumine, isoleerumine. Laps ei soovi näha neid, kellega ta muidu on lähedane.
- Elurõõmu ja energia kadumine, apaatia, jõuetuse, lootusetuse, abituse väljendamine.
- Enese mõttetu ja tühisena tundmine.
- Püsivad probleemid teiste mõistmisel, tugevalt häiritud sotsiaalne taju, konfliktid.
- Huvi kadumine tegevuse vastu, mis varem meeldis (näiteks hobid).
- Probleemid keskendumise ja mäluga.
- Suured muutused söömises ja isus – laps sööb kas liiga palju või liiga vähe.
- Huvi kadumine enda välimuse, hügieeni ja tervise vastu.
- Sõltuvusainete tarbimine, mitmesugune riskikäitumine.
- Surmast ja enesekahjustamisest rääkimine, enda või teiste reaalne kahjustamine.
Abivajavat last märgates
- Kuula esmalt last, selgita välja probleem ja kaasa võimalusel lapsevanemad.
- Kaasa lastekaitsetöötajaid, kes on laste ja perede heaolu küsimustes eksperdid.
- Kaasa politsei (noorsoopolitsei), kes on turvalisuse küsimustes ekspert.
- Abivajavast lapsest saab teada anda sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefonil 116111. Teenus aitab tagada vajaliku info edastamise spetsialistidele ning pakub lastele ja lastega seotud teemadel esmast sotsiaalset nõustamist. Lasteabiga saab ühendust võtta ka chat’i (www.lasteabi.ee) ja e-posti vahendusel (info@lasteabi.ee). Teataja saab jääda anonüümseks.
KÕIK,
kes soovivad midagi õpetlikku teistele öelda-kirjutada laste arendamise, kasvatamise ja õpetamise teemal, peaksid ISE alustama arengupsühholoogiaga TUTVUMISEST… Igasuguste (ameerikalike pragmatistlike) soovituste jagamine viib meid (lapsevanemaid, ka pedagooge) üha enam segadusse – kaugemale looduspärastest lapse arengu tõelistest protsessidest!