Muutunud õpikäsitus 18: Kooli panus õpilase arengusse

17. mai 2019 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Mida on uut kujundava hindamise vallas? Mis iseloomustab diagnostilist ülesannet? Kuidas hinnatakse kooli panust õpilase arengusse? Kas robot vahetab õpetaja välja? Kuidas muutub matemaatika õppimine?

RNagu kujundava hindamise puhul jälgitakse õpilase edusamme tema enda varasema tasemega võrreldes, nii on hakatud jälgima ka koolide edasiminekut võrreldes nende varasema tasemega. Teiste sõnadega – uuritakse kooli panust oma õpilaste arengusse. Seda tehakse juba kümmekond aastat USA-s, Suurbritannias, Hollandis. Meil Eestis hakati gümnaasiumide panust välja tooma 2016. aastast ja iga-aastase ülevaate leiab HaridusSilmast. Ometi vaieldakse ka kooli panuse üle. Selgitab SA Innove analüütik Einar Rull.

Einar Rull.

Mis seos on kooli panuse hindamisel kujundava hindamisega?

Einar Rull: Kooli panuse ehk lisandväärtuse uurimine inspireerib ka koole küsima, mida peaks järgmisena tegema, et tulemused paraneksid. Püütakse hinnata kooli edasiminekut, mitte ainult õppetöö tulemuste vastavust kehtivale standardile. Lähtutakse kõikide õpilaste algtasemest gümnaasiumi alguses ning uuritakse, millistes koolides on see õppetöö käigus kõige rohkem tõusnud. Lisandväärtus üritab varasemat koolide edetabelite ühe parameetri (lõpuhinded) türanniat pehmendada, pakkudes teise vaatepunktina õpilaste edenemist kolme õppeaasta jooksul.

Mille üle koolide lisandväärtuse puhul vaieldakse?

Vaieldakse selle üle, kas lubada teha edenemise puhul hinnaalandusi selle põhjal, millises koolis õpilane käib. Kõrged ootused peaksid kehtima ühtemoodi ju kõigile õpilastele. Paraku nurisevad raskemates tingimustes töötavad koolid, et neilt nõutakse liiga palju, et neilt tuleks oodata vähem kui teistelt koolidelt.

Teiseks on vaieldud selle üle, kui suur peaks kool olema, et tema lisandväärtusest oleks võimalik adekvaatset pilti saada. Arvatakse, et kooli lõpueksamit peaks tegema vähemalt viis eksaminandi, et tulemuse vea piirid ei oleks liiga laiad. Mõningates riikides on alampiiriks isegi 30 õpilast, kuid meil ei jääks siis palju koole statistikasse alles.

Mis garanteerib kooli suure lisandväärtuse?

Statistiliselt prognoosib kõrget lisandväärtust (edasiliikumise kiirust) kõige tugevamini kogu klassi kõrge algtase. Uus-Meremaa haridusteadlane John Hattie on oma uuringute põhjal leidnud, et kõrge ambitsioonikusega kaasõpilased muudavad ambitsioonikamaks ka neid, kes muidu ehk väga ei pingutakski.

Kõrge keskmise tasemega klassis saab kasutada hoopis efektiivsemaid õpetamismeetodeid, mis suurendab samuti kooli lisandväärtust. Aga muidugi on n-ö õppimiskallakuga klassidele ka suuremad ootused, mis tähendab pingelisemat õppimist.

Klassikaaslaste suurele mõjule osutab ka Judith Harrise grupi sotsialiseerimise (GS) teooria. Selle järgi on eakaaslaste sõpruskonnal tugevam pikaajaline mõju kui koolil või vanematel. Harrise GS-teooria seletab, miks kogu lasteaiarühm hakkab lõunasöögiks nõudma makarone, kui juurde tulnud uuele lapsele makaronid meeldivad. Kui kasvatajad soovitasid makarone süüa, siis jäid need pigem üle.

Millele on osutanud Eesti koolide lisandväärtuse analüüs?

Numbrid näitavad, et meil õpetatakse hästi ka väljaspool suuri linnasid. Väikeste maakoolide kõige tugevamad õpilased teevad kolme õppeaasta jooksul kohati pikemaidki edusamme kui pealinna eliitkoolide omad.

Teiseks paistab kohe silma, et mõned koolid on väga suure lisandväärtusega ühesainsas õppeaines. Õpilane valib tihti mitte selle aine, milles tal on kõige rohkem eeldusi, vaid selle, mille õpetaja talle kõige rohkem meeldib, ja siis läheb selle aine lisandväärtus koolis lakke.

Kitsa matemaatika tegijate hulgas on väga kõrgete tulemustega õpilasi, kuid samas on kitsa matemaatika õppijad keskmiselt justkui poolteist kooliastet laia matemaatika õppijatest maas. John Hattie hoiatab, et madalad ootused, antud juhul kitsale matemaatikale, võivad olla isetäituv ennustus.

Võib-olla tuleks võrrelda gümnaasiumide panust õppesuundade või õppeainete kaupa. Näiteks millises gümnaasiumis edenevad õpilased kitsas matemaatikas kõige paremini? Sellise võrdluse korral võivad tekkida ka kitsale matemaatikale suuremad ootused.

Märkida võiks ka seda, et koolid näivad nüüd mõtlevat rohkem oma andekate õpilaste motiveerimisele, sest just andekate kiirem tõus suurendab kõige rohkem kooli lisandväärtust. Et andekad õpilased koolis korralikult pingutaksid, see on oluline ka ühiskonna seisukohast, sest nende panus ühiskonna innovatsiooni on 2–8 korda suurem kui keskmiselt. Kui andekas õpilane koolis üldse ei pinguta, muutub ta mõne aja pärast keskpäraseks. Seda nähtust on uurinud USA oludes Carol Dweck.

Kui palju oleneb kooli panus õpetajast?

Kui õpetaja tunneb hästi oma õpilasi ja seab eesmärke, mis on mugavustsoonist väljas, kuid saavutatavad, siis ikka väga palju. Näiteks Shanghais otsivad lapsevanemad head õpetajat, mitte väikest klassi. Neil pole midagi selle vastu, kui hea õpetaja klassis on ka 50 õpilast. Aafrikas Malawis on 300 õpilast klassis ja sealgi õpitakse. Kord on majas, sest õpilased on ise väga huvitatud, et ükski õpetaja sõna kõrvust mööda ei läheks.

Kui palju mõjutab edenemist õppija sugu?

Eestis ei ole matemaatikas poiste ja tüdrukute erinevust. Mujal on poisid matemaatikas tüdrukutest enamasti umbes aasta jagu ees. Emakeeles on kõigis riikides tüdrukud poistest tugevamad. Ka meil on nad poistest umbes aasta võrra ees. PIAAC-uuringu põhjal näeme, et järgmise kümne eluaasta jooksul see vahe küll tasandub.

Stanfordi ülikooli professori Thomas Dee järgi on meesõpetajatel kalduvus mõista poisse paremini, sest nad on ise poisid olnud, ja poisid saavutavad nende käe all paremaid tulemusi. Tüdrukud saavutavad paremaid tulemusi naisõpetaja käe all. Kuna meil on enamik matemaatikaõpetajaid naisterahvad, siis nad suudavad tüdrukud poistele järele õpetada ja vahe kaotada. Stanfordi ülikool soovitab naisõpetajatel poiste õpetamist eraldi õppida, ja meesõpetajatel tüdrukute õpetamist.

Kas mida suurem pingutus, seda õnnetum laps?

Positiivse psühholoogia ja pedagoogika looja Martin Seligman väidab, et õnnetundeks on vaja sellist võimete piiril pingutust, mis toob kaasa eduelamuse. Siis kannab õppijat justkui mingi hoovus endaga kaasa ja ta tunneb tegevusest rõõmu. Sellist hoovuse tunnet ei teki aga üle- ega alapingutuse puhul. Daniel Willingham väidab oma raamatus „Why don’t students like school“, et kõige nõrgematele ja kõige tugevamatele õpilastele kool ei meeldi, sest ühed peavad õppima üle oma võimete piiri ja teised alla selle.

Kuidas saaks kool oma panust õpilaste arengusse suurendada?

Arizona ülikooli professor Barbara Oakley on välja tulnud lasteraamatuga, kus antakse nõu, kuidas teha koolis kõige kiiremini edusamme nii, et mitte kulutada kogu oma aega õppimisele. Ta soovitab õppimist rahulikumalt võtta, sest püüdes midagi väga meelde jätta, see tavaliselt pähe ei jää. Lisaks soovitab ta pärast 25 minutit keskendumist oma mõtted hajali ja rändama lasta. Hiljem jälle süvenedes jõuame õppimisega kaugemale ka siis, kui meil sellel alal edenemiseks väga palju eeldusi ei olegi. Meetodit kutsutakse itaalia keeles pomidoro meetodiks, sest rakendamisel kasutati tomati väljanägemisega taimerit, mis teatas 25 minuti möödumisest.

Oakley märgib, et millegi täiesti uue väljamõtlemiseks on vaja ka hajusat mõtlemist, mitte ainult keskendumist. Ta toonitab, et teil on vedanud, kui olete aeglane õppija. Kiired mõtlejad võivad jõuda kiiresti pealiskaudsete lahendusteni. Kiired mõtlejad pole tihti harjunud oma vigu otsima, vaid tormavad kohe järgmise asja kallale. Tuleb olla paindlikum. Paindlikkust on vaja ka elus õnnelik olemiseks.

Kas on ka üllatavaid ideid?

Nüüd räägitakse juba ka geenidest tulemuslikkuse mõjutajatena. Geenivaramu oskab arvutada polügeenilisi skoore, mis teatud statistilise täpsusega ennustavad meie edukust eri valdkondades. Kuna geene muuta ei saa, on otstarbekas muuta keskkonda nende polügeeniliste riskide, näiteks depressiooni või skisofreenia maandamiseks. Praegu on nende skooride pealt ennustamine veel küll horoskoobi tasemel, kuid asi paraneb kiiresti.


ARVUTI TULEB APPI

Gottfried Wilhelm Leibnizi arvuti. Leibniz (1646–1716) oli saksa filosoof, matemaatik ja füüsik, kes leiutas Newtonist sõltumatult diferentsiaal- ja integraalarvutuse. Ta töötas välja ka binaarse arvutussüsteemi, mis on aluseks moodsate arvutite arhitektuurile. Leibniz võttis kasutusele korrutamis- ja jagamispunktid, integraali ja diferentsiaali märgid.

Aastatel 1700–1716 töötas Leibniz välja hammasrataste ja ketastega töötava arvutusmasina. Kuigi masin sai valmis, ei hakatud seda laialdaselt kasutama, sest tollase peenmehaanika jaoks olid selle hammasrattad liiga komplitseeritud töö.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!