Muutused, mida Eesti õpetaja ootab

10. mai 2019 Mati Heidmets, Merlin Linde, Kadi Liik Tallinna ülikool - 3 kommentaari

Kooli muutumine ihaldatud töökohaks noortele ambitsioonikatele tegijatele on Eesti hariduse, tegelikult kogu meie ühiskonna jätkusuutlikkuse võtmeküsimus.

Valimised on läbi. Eesti elule on pandud diagnoos ning kirjutatud välja retseptid, sealhulgas hariduse edendamiseks. Ilmet hakkab võtma ka 2035. aastani ulatuv uus haridusstrateegia. Selle taustal on asjakohane vaadata otsa ka õpetajate enda ootustele selle kohta, mis Eesti koolis muutmist vajab, kuhu tuleks jõud ja ressurss suunata.

Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni keskus tegi nii 2016. kui ka 2019. aasta kevadel õpetajate seas uurimuse, kus muuhulgas esitati küsimus: „Mis on sinu arvates kõige olulisem asi, mis peaks Eesti koolis lähiaastatel muutuma?“ Ei etteantud loendeid ega kallutavaid vihjeid, iga õpetaja sai kirja panna just nii, nagu ta tunneb ja arvab.

2016. aastal osales uuringus 842 õpetajat 32 koolist, 2019. aastal 2195 õpetajat 65 koolist. Esindatud olid suured ja väikesed, linna- ja maa-, munitsipaal- ja erakoolid. Õpetajate ootused muutustele koondasime kümnesse teemavaldkonda.

Koormus ja klassiruumi praktika

Nii 2016. kui ka 2019. aastal on kõige enam oodatud muutused seotud igapäevase õppetöö sisu ja korraldusega. Nimetasime seda klassiruumi praktikaks. Paljud vastanutest muudaksid õppekava, koolist kooli kordub üleskutse „Õppekava õhemaks!“. Soovitakse muuta õppekava sisu („Rohkem praktilist õpet“, „Lõpetada mõttetute asjade õpetamine“) ning tõhusamat tuge selle realiseerimisel („Rohkem abiõpetajaid ja tugipersonali“).

Eriti on toetust vaja seoses hariduslike erivajadustega (HEV) õpilastega, aga ka uute meetodite ja lähenemiste katsetamisel ja kasutamisel: „Õpikuteadmiste asemele oskused, nagu suhtlemine, õpioskus, eneseväljendus, probleemilahendus.“

Levinud mureteema on nutiseadmed ja digividinad, osa õpetajatest näeb neid segajatena („Nutiseadmed tuleb koolis ära keelata“), teised võimalusena õppetööd huvitavamaks ja tulemuslikumaks muuta. Rõhutamist leiab õppeainete lõimimine: „Õppeaineid tuleks omavahel siduda, õppekava teha nii, et sarnased teemad tuleksid eri ainetes samal ajal.“

Paljude vastanute jaoks on klassiruumi praktika otseselt seotud õpetaja töökoormusega. Kui 2016. aastal olid koormusega seotud muutmissoovid üldises pingereas 4.–5. kohal, siis nüüdseks on need tõusnud teisele kohale. Piiratud ajaressurss ja ülepaisutatud tööülesanded on oluline takistus individualiseerituma ja tänapäevasema õppetöö juurutamiseks. „Kui õpetaja koormus oleks 15–18 tundi nädalas, jõuaks ta iga lapseni.“

Sagedased on ettepanekud vähendada õppekava mahtu ja õpetaja normkoormust („Riik ei tohi õpetajat võtta nagu sidrunit, mida võib lõputult pigistada ja pressida“), õppurite koormust („Laste koormus on üle mõistuse suur“), aga ka õpilaste arvu klassis („Õpilaste arv klassis peaks olema 18–20“).

Raha ja maine

Kui klassiruumi praktika oli ootuste liider mõlemas uurimuses, siis teise koha osas on kolme aasta jooksul toimunud muutus. Aastal 2016. oli kindlalt teisel positsioonil rahaga seotu: koolide rahastamine ja õpetajate palgad – „Õpetaja sipleb olmemuredes, kuna raha ei jätku“. Tänavuses uurimuses on rahateema mõnevõrra taandunud, ju on palgatõus mõju avaldanud. Siiski, umbes kuuendik õpetajatest pidas ka nüüd palgatõusu kõige olulisemaks asjaks, mis Eesti koolis peaks juhtuma.

Sama palju õpetajaid osutas maineküsimustele: „Õpetaja autoriteet tuleb taastada nii koolis kui ka Eestimaal tervikuna!“ Paljude jaoks on maine seotud palga ja töökoormusega: „Maine kujundavad õpetajad ise. Närviline ja üle töötanud õpetaja ei suudagi luua positiivset kuvandit.“ Maines nähakse võtit, mis toob või ei too noori õpetajaid kooli.

Samas ei loo mainet üksnes palk, vaid ka ühiskonnas domineerivad hoiakud, kriitikat saab koolielu kajastamine meedias: „Meedia toob võimendatult esile halvad juhtumised koolides, jättes tagaplaanile toredad teod, mida ometi on rohkem. Kes tahaks töötada asutuses, mille kohta räägitakse pidevalt halba!“

Mõlemas uuringus osutas umbes kuuendik vastanutest muutustele hariduspoliitikas. Siin korduvad kolm teemat. Esiteks: vähem reforme ja ümberkorraldusi, rohkem stabiilsust. „Ära tuleb lõpetada hariduselu pidev ümberkorraldamine. Laske õpetajal rahulikult oma tööd teha!“ Teiseks: kaotada riigieksamid ja pingeread. „Igasugused pingeread tuleb viivitamatult lõpetada!“, „Riigieksamite kaotamine annaks gümnaasiumiharidusele mõtte tagasi. Viimase gümnaasiumiaasta peatähelepanu on suunatud riigieksami ainetele, teised ained ja tegevused on teisejärgulised“. Ning kolmandaks. konkurentsi ergutamine: „Direktoritel ja õpetajatel peaksid olema tähtajalised lepingud, et seisnud vett vähegi liigutada ning värskust kooli(süsteemi) tuua.“

Veel soove!

Peale nn suurte teemade oli hulk väiksemaid. Üheks huvitavamaks nende hulgas on suhetega seotu. Soovitakse paremaid suhteid kollektiivis, („Direktor võiks minuga rääkida“, „Õpetajad peaksid rohkem omavahel koostööd tegema“), lapsevanemate arusaamade muutumist („Õpetaja EI OLE klienditeenindaja!“), õppurite suuremat motiveeritust („Ei piisa õpetaja survest, õpilane peab ka ise tahtma“).

Huvitav on suhete valdkond just seetõttu, et võrreldes 2016. aastaga on siin toimunud kõige suurem kukkumine – kui kolm aastat tagasi pidas muutusi suhetes esmatähtsaks 21% vastanutest, siis tänavu vaid 9%. Hea oleks mõelda, et selles peegelduvad pingutused, mida on tehtud koolikliima parandamiseks ning koostöö arendamiseks lapsevanemate ja kohaliku kogukonnaga. Koolikiusamine ei tulnud kummaski uurimuses esile, ju pole see vähemalt õpetajate silmis esmatähtis teema.

Umbes kümnendik vastanutest räägib õpetajate õigustest ja vastutuse jagamisest („Lapsevanemad ei saa olla ainult nõudjad, vaid ka kaasvastutajad, lapsevanemaid tuleb koolitada“, „Õpilased peavad rohkem vastutama oma tegude eest,“), õpetajale soovitakse suuremaid õigusi õpilaste korrale kutsumiseks.

Kümnendik osutas ka õpetaja professionaalse arengu toetamisele („Jutud haridusuuendustest on liiga teoreetilised, vaja oleks praktilisi näpunäiteid ja läbimängimist“) ning paremale töökeskkonnale („Haridusfarmides, kus on 6–8 paralleeli ja igas klassikomplektis 36 last, ei teki mingit oma kooli tunnet“).

Valimiseelses debatis keskseks kujunenud keeleküsimusi, sh eesti keele kaitset, õpetajad eriti ei rõhutanud, seda mainis ca 3–4% vastanutest. Ning tervelt 5% õpetajatest väitis, et Eesti koolis on kõik hästi, midagi pole vaja muuta!

Sõnumid

Õpetajatöö olemuslik eripära on muutused. Võrreldes 15–20 aasta taguse ajaga on praegu klassis rohkem HEV-õpilasi, uksest ja aknast saabuvad uued tehnoloogiad, suureneb surve lõimida ja individualiseerida, kohendada õpikäsitust ning leida ühine keel häälekate lapsevanematega. Kõige selle juures on oluline õppekava täies mahus läbimine, head eksamitulemused ning soliidne koht koolide pingereas. Pole ime, et paljude õpetajate jaoks on just stress ja (üle)koormus saanud õpetajaameti peamiseks mureteemaks.

Õpetajate vastustes korduv retsept olukorra leevendamiseks on: „Õppekavad õhemaks ja töömaht väiksemaks!“ Ühe vastaja sõnul: „Kui õpilaste koormust vähendada kolmandiku võrra, laheneb enamik muid probleeme iseenesest.“ Teine lisab: „Tänase Eesti kooli kõige suurem unistus on stressivaba elu!“

On ka teine retsept, millele osutavad meie mõlema uurimuse tulemused: klassiruumi praktika muutmine. Andmed ütlevad, et tajutud ülekoormus on suurem just neil õpetajatel, kelle siht on õpik nui neljaks läbi võtta ja eksamitel särada, ning väiksem neil, kes oma tegevust laiemalt ja loomingulisemalt näevad. Mida mõtestatum ja kaasahaaravam, nii õpetaja kui ka õpilase jaoks, on klassiruumi praktika, seda vähem tajutakse stressi ja ülekoormust. Mis sest, et koolimajas viibitud tundide arv võib viimasel juhul isegi suurem olla. Mõtestatud ja põnevusega vürtsitatud pingutus tapab stressi paremini kui koolis viibitud tundide lugemine!

Kooli muutumine ihaldatud töökohaks noortele ambitsioonikatele tegijatele on Eesti hariduse, tegelikult kogu meie ühiskonna jätkusuutlikkuse võtmeküsimus. Aga kooli kui töökoha atraktiivsust ei loo PR-kampaaniad ega unelemine vanast heast ajast. Atraktiivsust loob kool ise, loob see, mis koolis iga päev toimub.

Õpetajaametiga juhtub praegu sama, mis mujal töömaailmas – mida korralikum on palk, seda tähtsamaks saavad arengu- ja eneseteostuse võimalused, paindlik töökorraldus ning maine ja väärikus ühiskonna silmis. Kool saab unistuste tööpaigaks koos koolikultuuri muutumisega, mis Eestis, küll paiguti ja kriginaga, juba toimub. Muutumisega, mille käigus Eesti kool ja selle kuvand nihkub stressirikkast vabrikust koostöist avastamist ja mõtestatud pingutust pakkuva maailma suunas. Mida tugevamaks saab uus kuvand, seda rohkem noori ja ambitsioonikaid ennast kooli personalitöötaja juures ootelehele paneb.


3 kommentaari teemale “Muutused, mida Eesti õpetaja ootab”

  1. Luule ütleb:

    Head ja õiged järeldused õpetajate avamuste uuringust on selgelt toonud üles, et hariduspoliitika, õpetajate maine ja palga sobimatult kehv seisund on kui kännu taga kinni. Seotud need omavahel kindlalt (tulbad ühesugused) ja see ei ole iseeneslik problemaatika, vaid tuleneb riiklikust asjatundmisest ning seega hariduspoliitikast. Sama ka õpilaste koormuse probleem ja see lõhub õppurnoori kõige enam.

  2. M Muuga ütleb:

    Lahkunud Vello Salo soovitus-loogika kursus gümnaasiumisse!

    • Laine ütleb:

      Loogika õppeainena oli veel enne 60ndat aastat keskkooli õppeaine ja see oli hea mõtete korrastamise aine. Minister oli siis F. Eisen. Olen sama meelt, et ka psühholoogia, loogika ja eetika osas võiks olla mingi kompleksne kursus. Inimeseks saada ja olla ei ole lihtne, kui alusteadmisi napib.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!