Õpetamisraskustega õpetajad või õpiraskustega õpilased?

24. mai 2019 Margit Kariis Rocca al Mare kooli inglise keele õpetaja, õpiabiõpetajate ümberõppe III kursuse nimel - 19 kommentaari
Margit Kariis.

Kelleks tuleb pidada õpilast, kes ei tööta tunnis kaasa, ei tee koduseid töid, põrub kontroll- ja tasemetöödes, segab tundi, on lärmakas ja ebaviisakas? Paljud peavad teda laisaks, rumalaks ja hoolimatuks. Kui keegi neid ridu lugedes nüüd oma mõtteis kaasa noogutab, siis tekib kahtlus, kas tegemist pole mitte õpetamisraskustega õpetajaga.

Kas käitumisraskused põhjustavad lugemisraskust või vastupidi? On uuringuid, mis kinnitavad vastastikkuse seose olemasolu. Eduelamuse kogemist õppeprotsessis peetakse võtmeteguriks käitumisraskuste korrigeerimisel. Ka emotsionaal- või käitumisraskuste (EKR) ja koolis edasijõudmatuse vahel on leitud seosed, mis vastastikku võimendavad teineteist. Tõestust on leidnud asjaolu, et EKR ning lugemisraskus esinevad sageli koos ning lugemisoskuse arenemine aitab tõsta õpilase enesehinnangut ning parandada käitumist.

Kust leida vastuseid?

Sageli süüdistavad õpetajad käitumisprobleemidega õpilase puhul tema kodu, kuid ka koolil on vastutus, kool mängib kõikide laste lugema õpetamisel olulist rolli. Teaduse ja tehnoloogia arengust hoolimata on inimene oma põhiolemuselt ikka samasuguseks jäänud. Nagu taim vajab ta sobivat keskkonda ja tingimusi ning lakkamatut hoolt ja vaeva. Kui jätta taim õigel ajal väetamata ja toestamata, siis soovitud tulemust naljalt ei saa.

Õppimise toimel sünnib inimeses igal juhul muutus, kas aga alati ka positiivses suunas? Kui õpiraskusega õpilane satub õpetamisraskusega õpetaja käe alla, siis võib juhtuda, et mitte.

Kui palju on koolides õpetamisraskustega õpetajaid? Küsimus, nagu artikli pealkirigi, on provokatiivne. Ei ole olemas sellist terminit. Igaüks peab selle iseendas ära tundma, samuti vajaduse midagi muuta.

Muutused, mis kooli ja õppija ees seisavad, on suured. Kuidas õpetada õpilased lugema ja loetust ka aru saama, loovalt ning samas kriitiliselt mõtlema, meeskonnatööd tegema, rääkimata empaatiast ning maailmakodanikuks olemisest, kui väliskeskkond seda alati ei soodusta? Kuidas säilitada õpilastes koolirõõm, sisemine motivatsioon ning usk iseendasse?

Aita enne eksimist!

2. jaanuaril 2017 alustas 24 õpetajat Eesti eri paikadest ümberõpet Tartu ülikooli haridusteaduste instituudis, kaks aastat hiljem, 9. novembril 2018 lõpetasid kõik alustanud 1170 tundi (45 EAP) väldanud täiendõppeprogrammi õpiabiõpetaja diplomiga. Kursuse ametlik eesmärk oli arendada õpetajate professionaalseid oskusi tööks õpiraskustega õpilastega (vastavalt kutsestandardis „Õpetaja 7“ märgitud kompetentsidele). Sisuliselt võib kursuse eesmärgi sõnastada meie kursuse juhendaja Kaja Plado sõnadega: kui laps ei saa õppida, nagu mina õpetan, siis tuleb minul õppida õpetama nii, nagu laps õpib.

Ja õppima peab ka see õpetaja, kellel kümneid tööaastaid seljataga. Tartu ülikooli täiendõppeprogramm õpiabiõpetaja ümberõppeks on üks selline võimalus. Ligikaudu kahe aasta sisse mahuvad pikad, kuid huvitavad loengupäevad; aeganõudvad, aga hilisemas töös suureks abiks olevad kodused tööd; praktika kogenud juhendaja käe all; lõputöö kirjutamine ja kaitsmine. Enne lõputööd saab aga särada eksamitel oma suurepäraste teoreetiliste teadmistega.

Õpiabiõpetaja ümberõppekursusel seotakse teooria ja praktika, vastuse saavad eelnimetatud kuidas-küsimused. Selle kursuse läbinuna on meie metoodilises pagasis oluliselt rohkem võtteid nii efektiivsemaks õpetamiseks kui ka enesesäästmiseks. Praegu, mil minu tööaastate arv kaalub üles pensionini jäävate aastate hulga, on mul kahju, et kõike seda, mida ma nüüd tean, ei teadnud ma 30 aastat tagasi alustades. Õpiabiõpetaja kursusel õpitu ei ole miski, mida saab rakendada ainult õpiraskustega õpilastega töötades, kogutud teadmistest on kasu igas tunnis. Toetab ju kõikide õppijate arengut õpetaja oskus kujundada ja kohandada õpikeskkonda, oskus rakendada sekkumisstrateegiaid käitumise kujundamisel, oskus paindlikult muuta õpetamise metoodikat ning kohandada/koostada õppevara, lähtudes konkreetse õpilase vajadustest. Vähetähtis pole seegi, kui oskame õpetajana väärtustada ning hoida oma füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tervist.

Kinnitust leidis mõte, et kui keegi midagi kirega teeb, jäävad sädemed ka tulemusel särama. Õppimine ümberõppekursusel viis meid kokku suurepäraste õppejõududega, oma ala tipp-praktikutega, kelle kirglikkus sütitas kursuslasi. Kasvas usk, et kõikide laste arengut saab toetada. Ja kui oma nõust puudu tuleb, saame alati nõu pidada nende eriliste inimestega, mõttekaaslaste ja hingesugulastega kõikjalt Eestist, kellega kahe aasta jooksul ühte kasvasime ja kelle võrra meie tutvusringkond laienenud on.

Kindlasti pakuvad õpiabiõpetajakursuse läbinud abivajajatele varasemast kvaliteetsemat haridusteenust. Peamine, mille omandasime, on teadmine õppe jõukohastamise vajadusest. Ei liiga raske ega ka liiga lihtne ülesanne arenda last. Vajalik on piisav pingutus, mille tulemuslikkus on lapsele tajutav. Kogesime, et sobivat keerukusastet leida ei ole kerge, kuid just jõukohane tegevus motiveerib ja arendab.

Sestap ei peaks ega saagi ühtegi last pidada rumalaks ja laisaks, vaid lihtsalt abivajajaks. Ja selleks, et koolides poleks õpetamisraskustega õpetajaid, peaks kõikide õpetajate juhtmõte olema: „Aita enne eksimist!“


19 kommentaari teemale “Õpetamisraskustega õpetajad või õpiraskustega õpilased?”

  1. kraamer ütleb:

    Mõtted, mida olen juba ise tükk aega mõlgutanud.
    Väga hea lugemine!
    Kõik see toimib paraku aga siis, kui tõesti reaalselt saab õpiraskustega lapsega individuaalset tööd teha. Koolitunni raames seda paraku ei saa.
    Mina pole õpetaja,aga õpetamisprotsess pakub mulle väga suurt huvi. Ja eriti huvitavaks teevadki need mittetraditsioonilise tee otsimised ja leidmised, sellise tee, mille kaudu laps lõpuks tõesti asjast aru saab.
    Tulemuseks on õnnelik laps, kes võib nüüd “puremiseks” ette võtta
    järgmise etapi vajalikust programmist.

  2. Malle Saluorg ütleb:

    Peab olema suure südamega ja hea õpetaja kes sellise artikli kirjutas.

    Lugupidamisega 4.lapse ema

  3. Mina ütleb:

    Lastest on tehtud äriprojekt. Saamatud õpetajad, kes ei oska, ei suuda, ei taha, suunavad lapsi muutkui Rajaleidjasse. Aga see et lapsevanem on käinud juba aastaid koolis probleemist rääkimas ei huvita keegi. Lõpuks ütleb kool et nemad on märganud….? Aga kui lapsevanem on ammu juba probleemile lahendust otsinud, pole see olnud migi teema! Lõpuks kaebavad lastekaitsesse ja annavad ebatõest infot. Laps ei tahagi kooli minna kui õpetaja vastab abipalvele; “pole minu asi et aru saa” või “oma viga et aru ei saa” ( loe: omaviga et loll oled). Kui kodu üritab last motiveerida ja tema eneshinnangut tõsta aga kool trambib kogu lapsevanema pingutused murdosasekundis maasse – mida teha? Vahetada kooli? Kaevata kuskile koolis toimuva peale?

    Tänapäeva kool peaks õppimist toetama, mitte trampima lapsi maase ja saatma oma võimetuse pärast Rajaleidjasse. Raisates õpilse aega, lapsevanema aega, rajaleidja aega ja lapse pere finantsi lollustele.

    Palun hakake lapsi õpetama ja ärgem mängigem töötegemist!

  4. Ale Sprenk ütleb:

    Tänukummardus, Margit!
    Lõpmata hää lugemine, hää õpetaja mõtteviis. Loen ja tunnen rahulolu, et mul on au pidada Krabi kooli, kus õpetajad teavad- kui laps ei saa õppida, nagu mina õpetan, siis tuleb minul õpetada nii, nagu laps õpib. Ja seda kõike pärast lapse väga paljusid eksimisi enne meie juurde jõudmist.

  5. Eveli ütleb:

    Artiklis kirjutatu pole kindlasti vale, muidugi tuleb keskkond ja õpetamine muuta õpilasele jõukohaseks ja kohanduda vastavalt õpilasele, aga miski, mida see (ja ka kõik teised taolised) artikkel ignoreerib on fakt, et tavaline õpetaja tavalises koolimajas peab õpiraskustega õpilastega töötama ja toime tulema klassiruumis, kus veel 20+ õpilast. Osal neist õpiraskus, osal mitte, osa vajaks aga eraldi tähelepanu, sest õppekavas nõutav baastase jääb nende jaoks liiga väheseks.

    Kuidas siis toime tulla? Kui ei ole läbitud seda artiklis mainitud suurepärast ümberõppekursust? Kui ei ole ressurssi (ajalist ja ruumilist), et neid praktikaid reaalselt ellu viia? On naiivne arvata, et õpetajad on selle olukorra ees pimedad ja lihtsalt ei taha õpilasi aidata. Tingimused on paraku lihtsalt sellised, et tihti nad ei saagi.
    Ja see ei tee õpetajast õpetamisraskustega õpetajat, vastupidi, ütleksin, et õpetaja, kes sellises olukorras toime tuleb, on (üleloomulike võimetega) superõpetaja, tõenäoliselt keegi, kel puudub isiklik elu ja aeg, kes pühendab 100% oma ajast ja energiast sellises olukorras toime tulemisele. Seetõttu kohtame selliseid õpetajaid väga harva, ja ega neid peagi olema, sest see ei ole antud tingimustes normaalne.

    Nii nagu paljude taoliste artiklite puhul, tuleb ka siin autorilt paluda vähem hukka mõistmist ja rohkem mõistmist! Reaalsel elul koolis ei ole alati raamatutest õpitud tarkustega suurt pistmist, sest tihti ei võimalda tingimused neid tarkusi lihtsalt ellu viia. Kõik pedagoogika-alase hariduse omandanud teavad Võgotski lähima arengu tsooni teooriat (millele ka artiklis viidatud) ja usun, et rakendaksid seda meeleldi, kui olukord tänases koolis seda soosiks.

    Õpetaja

  6. Maarja Vaher ütleb:

    Olen täiesti nõus! Isegi olnud täiesti teadlikult see õpetamisraskusega õpetaja, kuid kust saab sellisel juhul abi? Kursusele sõitmine ja õppimine töö kõrvalt on päris mahukas projekt, mida kõik koolid ei pruugi toetada. Mõtteid edasi arendades, võiks pakkuda taolist kursust koolide juures, kus ühe kooli teemast huvitunud õpetajad saaksid koos areneda ja hiljem koostööd teha ning teineteisele tuge pakkuda.

  7. kraamer ütleb:

    Ja tegelikult polegi võimalik suures klassis individuaaltööd teha.
    Miks pole võimalik teha koolis järelaitamistunde?
    Miks pandi tavaklassidesse kokku käitumishäiretega lapsed?
    Miks ei toimi koolides nn väikeklassid?
    Miks arvatakse,et “no see on alles esimene klass”? Kui esimeses klassis on probleemid, siis pole see ju vaid esimese klassi probleem, sest järgmisesse klassi(desse) minnes hakkavad probleemid ja mahajäämus raudselt kuhjuma.
    Selline töökohustuste kuhjumine põhjustab ka tublide õpetajate näilise õpetamisraskuse.
    Paraku pole kõigil lastevanematel kas aega või võimeid oma lapsi õpingutes juhendada.Miks mitte rakendada kasvõi vabatahtlikkuse alusel neid, kel aega, jõudu ja pisukest taipu õpiraskustesse sattunud lapsi “reele tagasi” aidata?

  8. Anney ütleb:

    Õpetajate palk tuleks seada sõltuvusse tema võimega õpetada ja oma ainet lastele huvitavaks teha. Õpetajaid, kes lapsi kiusavad ja arutuid asju õppima sunnivad, ilma midagi seletamata ja õpetamata, ei ole meie kulul vaja ülal pidada. Miinimumpalk vms kohalkäimise eest on niigi hea. Räägitakse, et riigil ei ole raha õpetajate palga tõstmiseks. See ei lahenda ju olukorda! Palka tuleks tõsta, ja palju, tõeliselt headel õpetajatel, kes suudavad lapsed huviga õppima panna. Paraku kohtab selliseid aga üliharva. Ise oman mitme kooli kogemust ja kahjuks pean nentima, et sageli tuleb õpetajate tegemata töö ise ära teha. Oma vabast ajast ja ilma rahata. Ja laps saab aru!!!! Suur osa õpetajaid demotiveerivad lapsi ja noori ning muudavad õppimise vastumeelseks! See ei ole normaalne! Võrdluseks saab tuua tasulised kursused ja õppe, kus sellist suhtumist ei kohta ja õpetajad annavad endast parima, sest nad teavad, et muidu ei ole neil homme tööd…. See , kuidas ja keda ning mille alusel tasustada, jäägu haridusministeeriumi mureks välja töötada!

  9. Abistaja ütleb:

    Õpetajad ei saada last/vanemat Rajaleidjasse mitte aja raiskamiseks, vaid professionaalse arvamuse ja abi saamiseks.Tõhustatud ja erituge saab koolis rakendada Rajaleidja otsuse alusel.

  10. Aare Külaots ütleb:

    Äkki uurite, milleks Rajaleidja on loodud?

  11. Henno ütleb:

    Unista edasi Anney. Varsti ei olegi kedagi klassi ette saata, sest enamus potentsiaalseid õpetajaid, kes sellistes tingimustes soovivad töötada, on üle kuuekümne.
    Ja oma osa selles on ka teiesuguste suhtumises.

  12. Ebarahul ütleb:

    Rajaleidjasse saatmine on täiesti positiivne asi. Kui koolis ei osata/suudeta last aidata, siis Rajaleidjas on selleks omaala spetsialistid olemas. Olen ka ise sealt abi saanud.
    Teine asi on aga õpetaja suhtumine. Pedagoog, kes õpilast mõnitab ja maha teeb, ei kuulu enam kooliseinte vahele. “Sa oled nii rumal!”, “Sa jääd istuma!”, “Kuidas sa nii saamatu oled”, “Sa ei saa millegiga hakkama!”…Seda kõike valjult ja terve klassi ees. Ma leian, et selline õpetaja on ise ebapädev ja saamatu. Mul käivad 4 last ühes koolis, ühel neist on tõsisemad õpiraskused, mis on seotud kerge kõnepuudega. Igalühel on selle kooli õpetajate kohta midagi öelda, lastel ja lapsevanematel. Enamik õpetajaid peaks olema pensionil või sinna suundumas. On näha, et neile ei meeldi enam oma töö, kui see kunagi meeldinud üldse on ja nad on väsinud, tülpinud ja tigedad. Kuidas sellises keskkonnas peaks laps olema motiveeritud õppima?
    Uusi õpetajaid, noori, värskemate teadmiste ja oskustega pedagooge pole sinna oodata, seetõttu olen kaalumas oma laste teise kooli saatmist, olgugi, et see jääb kodust palju kaugemale. Mingi muutus peab nende jaoks toimuma, enne kui enam pole midagi päästa.

  13. Peep Leppik ütleb:

    P.S. Kolleegid!

    Artiklist ja kõrval olevast küsitlusest kumab läbi meie pime USK igasugustesse KOOLITUSTESSE. Väidan hoopis nii – tänu igat liiki “koolitustele” ongi olukord meie peredes ja haridusasutustes selliseks läinud nagu ta on…!?

    Kas te pole tõesti märganud, et meil peaaegu polegi enam koolitajaid, kes tunnevad tõsiselt ARENGUpsühholoogiat, kognitiivset psühholoogiat või aastatuhandete vanust PEDAGOOGIKAT? Selle asemel on üsna elukauged ja lihtsad pragmaatilised laenatud “teooriad”… TEADUS on siin kadunud!

    Normaalsetes oludes ütleb ju LOODUS emale (ka isale), kuis oma lapsega tegeleda – millal teda kallistada, millal tutistada! Just nn koolitused on selle kõik peapeale pööranud – ja segadus suureneb…

  14. kraamer ütleb:

    Ükski raha ei muuda inimese olemust.
    Õppematerjali õpetamine etteantud programmi piires on kohustuslik kõigile. Ja siit algavadki probleemid, mis pole tingitud õpetaja isiksusest, tema andekusest või tublidusest.
    Alustagem kasvõi sellest, et oma tööd ihu ja hingega armastav õpetaja peab tegelema koolitundide ajal ebaadekvaatselt käituvate lastega. Ja neid lapsi on klassis mitte üks-kaks vaid kuus rüblikut poissi ja lisaks paar tüdrukut.
    Järgmisena tuleb arvesse koolivalmiduse olemasolu, mida varem ei arvestatud, tänapäeval aga peaks nagu iga lapse kohta see otsus kirjalikult kaasas olema.Otsus võib ju isegi olla, aga lapse areng vastab lasteaia tasemele. Miks? Keegi ei tea! Ja ka selle lapsega peab hakkama tegelema ja ka tema peaks nagu saavutama taseme, mis lubaks tal lõpetada esimest klassi.
    Kokkuvõttes on praegu siin kõik probleemid ühe õpetaja kanda ja lahendada ja see on ju absurd.
    Mida aitab siin palga tõstmine!?
    Palk peab olema töö vääriline, kuid töö peab olema siiski jõukohane.

  15. kraamer ütleb:

    P.L.
    Loen teie mõtteid alati naudinguga, sest need on lihtsalt loogilised.
    Kõige selle uue aja pedagoogika juures on vast kõige keerulisem õpetajatele allumatute laste korralekutsumine, sest karistamine olevat ahistamine.
    Ja ometi on mingid karistukesed eeldatavad: laps saadetakse tunni ajal ukse taha oma tegude üle järele mõtlema, pannakse kirjutama poognate viisi teksti, et ma ei karju enam, ei lasta vahetunnile või tunni ajal pissile, ei võeta kaasa ainsalegi ühisüritusele…Ja puhuti kasutatakse ÜHE pahateo korral KOLMEKORDSET karistust, mis on nagu loogikaga vastuolus. Vangigi ei panda ühe kuriteo pärast kaks korda!
    Näiteks kirjutad poognatäieloosungit, et sa ei riku enam korda + ei lasta vahetundi+ ei võeta kaasa ühisüritustele.
    Mõne rübliku jaoks on seetõttu kool kui karistusasutus ja õpetaja jaoks rüblik kui karistus.

  16. Leelo ütleb:

    Ei mõista, kuidas ja mis kombel saab keegi teine õpetaja teiste õpetajate tegematajätmisi ise ära teha? Kuidas teised õpetajad saaksid sekkuda, aga Annely lapsevanemana küll. Lastel võivad olla mõtted laiali ja hea nägu ees või klass suur ja raske keskenduda. Lapsevanemana tuli minul kõigi lastega kodus anda tuge ja õpetada üle, kuigi võimekus oli kõigil hea,enamgi. Õpetajate karjääri osas on aga seis ilmselt nüüd kesine, ei sõltu see väljateenitud kvalifikatsioonist (vanemõpetaja, õpetaja-metoodik) ja/või kogunenud väljatöötatud aastatest, vabandan, ei ole täpselt enam kursis. Aga suurema palga saajate osas võib rakenduda ka kolleegide kahtlustav hoiak ja isegi tüli. Palga osas on õpetajatel jätkuvalt rahulolematust, kuigi ei soendata välja alati ütelda.

  17. Igor ütleb:

    Vavealt, et Te õpetajana töötate. Sellist juttu saab ajada ainult inimene, kes ei tea, mis töö see õpetaja töö õieti on.
    Alustame või sellest, et kes määrab, kas õpetaja tunnid on huvitavad või ei. Teie ja teiesugused?

  18. valdar parve ütleb:

    Sellest küsimusest saab kirjutada nii hästi, et võtab põlved nõrgaks!
    Kui on nii, et mitteõppijat üha paremini õpetades ei jäeta juba veidi õppijaid, keda kindlasti on vaja veel käest kinni edasi vedada, samas kõrval unarusse, siis on kõik korras. Kui mitteõppijat arendades saab juba õppima hakanuile osaks mitteõppija õpikiirus, siis ei ole asjad korras.

  19. valdar parve ütleb:

    Kirjutasin just ühe teadusrahastusartikli juurde Delfisse kommentaari:
    “Murekoht on nende õppejõudude palgatase, kes ei saa tõusta suuri grante vahetult jagavate juhtprofessorite huvivälja. Selles “kastis” on palju noori, kes armastuse ajel omasugustega abiellunuina ei saa endale lubada lapsi või nii palju lapsi, kui kulub ära Eesti vaimse potentsiaali tõstmiseks. Saad rohkem lapsi, määrad end ja lapsed vaesusse ja oled sunnitud teaduse ja kõrgema hariduse ree pealt pärast hüvitamatut ajaraiskamist maha astuma. Ent madala IQ-ga ja pelgalt emapalgaga rahuldudes seitse või kaksteist last sünnitanuile siin probleemi ei ole, sest järglased niikuinii hariduse teekonnal kaua vastu ei pea. Kukub välja nii, et üha paremini erivajadusega laste eest hoole kandmist arendavad naised jätavad sünnitamata oma isiklikud haridusevõimekad lapsed!”

Leave a Reply to valdar parve

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!