Pints ja Tutsik kutsuvad lapsi lugema

10. mai 2019 Maarja Valk - Kommenteeri artiklit
Aidi Vallik.

Kirjandusõpikute autorit Aidi Vallikut intervjueeris Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja Maarja Valk.

Sel õppeaastal on valminud 5. klassile mõeldud kaheosaline kirjandusõpik „Pintsu ja Tutsiku lugemik“. Milliseid eesmärke endale kui autorile seadsid, kui hakkasid kirjandusõpikut koostama?

Minu peamine eesmärk oli, et sealt oleks 11-aastasel hea ning eakohane õppida ning õpetajal hea õpetada; teiseks kindlasti väärtuspõhisus. Minu meelest on kirjanduse tähtsaim funktsioon inimese tunde- ja väärtuste maailma ning silmaringi avardada, kirjandus on minu jaoks eelkõige mõistmisõpetus. Kirjandusest iva väljakorjamise jaoks ei ole kirjandusterminites orienteerumine ja definitsioonide tundmine just primaarne, eriti nii noorte laste puhul. Teooriat on selles õpikus kõigest nii palju, kui tingimata vaja, ja ma loodan, et ka see on esitatud nõnda, et laps sellest isegi omapead õpikuga töötades aru suudab saada. Püüdsin materjali koostades olla võimalikult mitmekesine, anda maksimaalselt avara pildi lastekirjandusest üldse – sellepärast on seal õpikus väga erinevaid tekste, nii päris uut kui ka klassikalist vana lastekirjandust Eestist, aga ka suurest maailmast. Et suunata lapsi ümbritseva maailma ja kirjandusega isiklikult rohkem suhestuma, on seal Mari ja Maidu matkapäevikud ning lugemissoovitused.

Oled töötanud eesti keele ja kirjanduse õpetajana ning kirjutanud teoseid, mida koolides palju loetakse. Näiteks „Kuidas elad, Ann?“ ja selle järjed on koolides oluline lugemisvara olnud juba aastaid. Mida pead kirjanduse õpetamisel oluliseks?

Kirjanduse õpetamisel on oluline eelkõige lugeda tekste ja arutada nende üle, analüüsida sisuliselt, mängida neid läbi jms – teha kõike seda, mis suurendab mõistmist, kaasaelamist, isiklikku suhet kirjandusteoste ja -tegelastega ning nende kaudu üldistades ka muu maailma ja teiste inimestega.

Kuidas sündis idee siduda õpik just Pintsu ja Tutsiku kui ühe pere lemmikloomadega? Kes on Pints ja Tutsik ning perekond Maikelluke?

Perekond Maikelluke ning nende Pints ja Tutsik on lugejatele tuttavad juba 2008. ja 2009. aastast, kui ilmusid mu lasteraamatud „Pints ja Tutsik“. Et uus õpik pidi tugevalt keskenduma inimese suhtele muu elavaga, siis tundus lemmikloomade teema siin hea siduja ja mõttesuunajana. Eks see, kuidas inimene suhtub endast vähematesse, väljendab tema inimeseks olemist, humaansust üldse.

Igal aastal ilmub kirjastustelt märkimisväärne kogus lastekirjandust – nii Eesti kui ka välisautorite oma – ning lugemisvara on raamatupoodides ja raamatukogudes üsna palju. Mille järgi valisid tekste „Pintsu ja Tutsiku lugemikku“?

Tekstide valimisele eelnes loomulikult valimatu ja ohjeldamatu lugemine. Sobivate tekstide leidmisel olid hindamatuks abiks lastekirjanduseksperdi Krista Kumbergi nõuanded, tema näitas mulle mitmel korral kätte suuna, kust mida otsida. Samal eesmärgil küsitlesin tuttavaid emakeeleõpetajaid, kes selles vanuserühmas tunde annavad. Püüdsin leida sellised tekstid, mis õpiku väärtuspõhisusega võimalikult hästi haakuvad, on samas 11-aastastele huvitavad, mõistetavad ja eakohased ning annavad parimal juhul tundideks lisatööde võimalusi, et nendega oleks võimalik ka midagi enamat ette võtta kui ainult lugeda ja arutleda.

Käid lastekirjanikuna palju koolides lastega kohtumas. Mille vastu nad lastekirjanikuga kohtumisel huvi tunnevad? Kas sul tuleb seoses kohtumistega meelde mõni huvitav seik?

Käin tõesti palju ringi. Ja huvitav on näha, et lapsi huvitab väga, kuidas maailmas asjad käivad. Näiteks seda, kuidas kirjutatud stsenaarium jõuab lõpuks kinolinale või teleekraanile või kuidas arvutis kirjutatud failist saab lõpuks raamat, kuulavad lapsed, suu lahti. Neile on huvitav, kuidas see käib, kuidas seda tehakse. Minult on näiteks küsitud, kas mulle meeldib rohkem kirjutada jutte või luuletusi, ja miks. Või mitu lehekülge ma päevas kirjutan. Või kuidas on minu juttude sündmused ja tegelased seotud päris eluga. Või kui kaua aega võtab raamatu kirjutamine. Lapsed võivad olla uskumatult üksikasjalikud, kui teema neid huvitama hakkab, ja see seisund on õppimise ja teadmiste hankimisel hindamatu. Neid motivatsioonilaineid peaks õppima ära kasutama, aga et need on ühest küljest ajaliselt lühikesed ja teisalt jälle temaatiliselt nii vahelduvad, on see täiskasvanule raske. Natuke võib aidata see, kui õppida suupäraste palakeste kaupa neid temaatiliselt vaheldades, mitte ühtsete suurte plokkidena. Õpikut koostades järgisin ka seda põhimõtet. Näiteks rahvaluule tuleb õppeaasta jooksul mitmes teemaplokis eri nurga alt.

„Pintsu ja Tutsiku lugemikus“ on iga teemaploki lõpuks üks lugemissoovitus kas Mari või Mait Maikellukese sulest. Milline on sinu kõige värskem lugemissoovitus?

Minu viimase aja suur lastekirjanduselamus oli David Walliamsi „Härra Hais“. Sellest raamatust oleksin meelsasti ka õpikusse katkendi võtnud. See on lugu eelarvamustest ja sellest, et inimestel võib tihti olla keeruline taustalugu, mida teades ja mõistes lakkame imestamast, miks ta nii- või naasugune on. Minu meelest sobib väga hästi just 10–11-aastastele. Noortekirjandusest aga valmistas mulle väga meeldiva üllatuse Ene Sepa „Taeva tühjad tribüünid“, mis ühest küljest tugineb küll esoteerilistele impulssidele, aga selle esoteerika peale on ehitatud suur ja mõtlemapanev lugu oma mõtete, tegude ja sõnade tagajärgedest ning vigade paranduse vajadusest ja võimalikkusest.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!