TEADUSSÕNUMID ⟩ Inimese identiteet on õppimisel mõjuvõimas vahend

„Teadussõnumite“ seitsmes lugu on Daphna Oysermani identiteediteooriast, mis käsitleb identiteeti ajas muutuva ja kujundatavana. Samas leiab Oyserman, et identiteet on tihedalt seotud inimese eneseregulatsiooniga ja on seeläbi oluline õppimiseks sobiva konteksti loomisel.  

Niisiis peame õpetajatena edu saavutamiseks ilmselt ühelt poolt tajuma õppijate identiteetide mitmekesisust, aga teisalt toetama identiteedi kujunemist. Triin Peitel avab Oysermani teooria ja toob näited, mille varal saab selgeks, et inimese olemus ja käitumine on väga kontekstispetsiifilised ning ümbritsevate inimeste ja keskkonna kujundatavad.

Margus Pedaste
Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor,
„Teadussõnumite“ konkursi ellukutsuja ja tööde toimetaja

Triin Peitel, Tartu ülikooli haridusteaduste spetsialist:

„Ta ongi selline laisk“, „Ma lihtsalt ei ole sotsiaalne inimene“, „Ta ei oskagi matemaatikat“ – sellised hoiakud on loomuomased, aga kuivõrd asjakohased ja kasulikud need meile ja meie õpilastele on?

Daphna Oyserman uurib inimese identiteedi ja eneseregulatsiooni sõltuvust kontekstist ehk teisisõnu paljastab oma rikkalikus ja mitmekülgses uurimistöös, kui muutlik on inimese olemus – see polegi nii stabiilne, kui pealtnäha tundub. Just identiteedi kaudu mõjutavad väikesed muudatused meie ümber seda, millisena olukorda tajume. See omakorda võib omada märkimisväärset mõju sellistele tähenduslikele väljunditele nagu tervis ja akadeemiline sooritus.

Kuid mis see identiteet üldse on? Oysermani käsitluses võib identiteet olla kas isiklik või sotsiaalne, millest esimese puhul mõeldakse näiteks tark olemist ning teise puhul omadust, rolli või gruppi kuuluvust (nt sõbralik, ema ja eestlane). Lisaks sisaldab identiteet väljakujunenud arusaamasid selle kohta, mida emaks olemine tähendab.

Vastupidiselt tavaarusaamale ei ole identiteet ise stabiilne või püsiv nähtus – ei eksisteeri loomu poolest laiska Mari või tarka Jüri või rahvuslikku õpetajat. Püsiv on hoopis inimese soov näha ja näidata ennast stabiilsena. Lisaks on sageli stabiilne inimest ümbritsev, sest harjumuspäraselt liigume üldjuhul iga päev sarnases keskkonnas. See omakorda hoiab alal võimalust näidata iseennast pidevalt sama külje alt.

Inimese identiteet on tema jaoks väga suure väärtusega ning seega võimsaks motivatsiooniallikaks enda käitumise (aga ka mõtlemise ja tunnete) reguleerimisel. Siin kirjeldatava teooria põhiolemuse kohaselt aga ei ole seesama identiteet mitte stabiilne välja kujunenud tervik, vaid seda (taas)luuakse igas ajahetkes ja olukorras. Seejuures ei ole teooria põhirõhk mitte sellel, et teadliku pingutuse tulemusel on võimalik nägemust endast muuta, vaid pigem sellel, kuivõrd üllatuslikult suurt efekti võivad omada pisikesed, inimesele endale märkamatud muudatused ümbritsevas.

Siinkohal on ehk paslik tuua illustreeriv näide, kuidas inimese identiteedid konstrueeritakse dünaamiliselt ja keskkonnast sõltuvalt. Näiteks viis Hershfield koos kaasautoritega (2011) läbi eksperimendi kahes katsegrupis. Mõlemas osalenutele näidati avatare ehk neid endid joonistatud tegelastena. Ühele grupile näidati avatare nende praeguses vanuses, teisele aga avatare, keda oli digitaalselt vanemaks muudetud (umbes 70-aastaseks). Seejärel küsiti osalejatelt, mida sooviksid nad teha vaba tuhande dollariga. Üheks võimaluseks pakuti investeerimist pensionifondi ja teiseks kohest kulutamist.

Selline väike muudatus kontekstis mõjutas osalejate otsust. Osalejad, kes nägid iseennast vanemas eas, otsustasid sagedamini investeerimise kasuks. See lihtne eksperiment näitab, kuidas kontekst võib mõjutada pikaajalisi otsuseid.

Oyserman jt tegid identiteedi uurimiseks katse kaheksanda klassi õpilastega. Nad palusid õpilastel kirjeldada, millised nad arvavad ja loodavad end järgmisel aastal olevat. Eesmärk oli hinnata, kuivõrd näevad õpilased end õpitegevuste juures pingutamas. Vihikud, millesse neil paluti vastused kirjutada, nägid välja ühesugused – iga vihiku esimesel lehel oli graafik, millel kujutatud rahvaküsitluse andmed. Varieerusid ainult graafiku detailid. Iga õpilane nägi ainult ühte neljast graafikust. Kahel graafikul oli kujutatud sugudevahelist erinevust. Üks näitas, et mehed teenivad keskmiselt rohkem kui naised (nn mehed on edukad tingimus), teine näitas, et naised lõpetavad kooli sagedamini (nn naised on edukad tingimus). Ülejäänud kaks graafikut ei maininud sugu. Tulemused näitasid, et õpilased, kes nägid oma soo edukusega seotud graafikut, kujutlesid end järgmisel aastal rohkem koolitegevustega seotuna (st tõid välja rohkem koolieluga seotud identiteete).

Sarnased katsed ei viita mitte sellele, et identiteet poleks kunagi stabiilne, vaid pigem sellele, et identiteedi näiv stabiilsus võib tuleneda korduvalt (pidevalt) sarnases kontekstis viibimisest. Eneseregulatsiooni (kui püsivat püüdlust seatud eesmärkide suunas liikuda) toetavalt peaks selle teooria kohaselt mõjutama sarnases keskkonnas viibimine, mis hoiab aktiivsena samu identiteete, ning seetõttu püsivad sarnased eesmärgid ja nende poole püüdlemine.

Meenutades teksti alguses toodud näiteid, tuleb tõdeda, et need hoiakud võivad osutuda kurja juureks – kinnistunud seisukohtadeks, mis hoiavad suure tõenäosusega alal sedasama hinnangut ega võimalda olukorda asjakohaselt tõlgendada. Tegelikkuses on inimese olemus ja käitumine väga suurel määral mõjutatud kontekstist – teda ümbritsevatest inimestest ja nende ootustest, keskkonna normidest, aga ka füüsilisest keskkonnast ja seal leiduvatest lugusid jutustavatest esemetest.

Daphna Oyserman omandas doktorikraadi Michigani ülikooli psühholoogia ja sotsiaaltöö valdkonnas 1987. aastal. Oma teooria ja selleni viinud eksperimentidega juhib Oyserman tähelepanu siin artiklis kirjeldatud mehhanismi rakendumisele ka rassiliste, etniliste ning sotsiaalsete klasside vahelistes erinevustes kooliedukuses ning tervises. Ta on töötanud mitmes kõrgharidusasutuses professorina ning teda on korduvalt tunnustatud. Huvi korral saab tutvuda tema kodulehega https://dornsife.usc.edu/daphna-oyserman/.