Vaid Jumal teadis viiele!

10. juuni 2019 Karin Sibul dr. phil., Karin Sibula tõlkebüroo - Kommenteeri artiklit


2. mail möödus Saaremaa ühiskonnategelase ja Pidula koolijuhi Jakob Laulu (02.05.1899–24.04.1942) sünnist 120 aastat.

Vaadates vanu dokumente ja koolitunnistusi, ilmneb ilmekalt Jakob Laulu püüd hariduse järele. 12-aastaselt kihelkonnakooli minnes oli ta kõige noorem õpilane. Lugemise oli ta kodus selgeks saanud, piibli ja saksa keele sõnaraamatu ka selleks ajaks juba läbi töötanud. Hindamine oli karm ja 4+ igati tubli hinne, sest vaid Jumal teadis viiele. Kihelkonnakooli haridusest piisas, et valla- ehk külakooli õpetajaks saada. 27. novembril 1914 määras Kihelkonna vallanõukogu ta 15-aastasena Pajumõisa vallakooli õpetajaks. Ametis sai ta siiski olla vaid neli päeva, kuni kooliinspektor Kuressaarest selle otsuse tühistas. Õpetaja Laul oli veel liiga noor ja leeritamata. Osa õpilasigi vanemad. Inspektor soovitas aasta hiljem samas kohas jätkata. Aastal 1921 sai ta kätte algkooliõpetaja kutseõiguse ja aastast 1923 oli koolijuhataja Pidulas. Pidula kool tegutses Pidula mõisas aastatel 1922‒1970. Seitseteist aastat (1923–1940) juhatas kooli Jakob Laul.

Elu Pidula koolis

Laulu koostatud käsikirjaline „Pidula kooli kroonika algosa – 1. raamat“ annab hea ülevaate Pidula koolis toimunust: „Raamatu kirjutaja soov [on], et see raamat saaks vääriliselt alal hoitud ja tema täiendamisel endised andmed aluseks võetud. Pidulas 1. augustil 1927 J. Laul, koolijuhataja.“ Kõige suurem probleem esimesel kooliaastal oli „koolisundusest ebaarusaamine lastevanemaist … Meeleldi ja pahaaimamata jäeti esimestel koolikuudel lapsi koju. … Pidi mitmel korral õpilasi trahvima ja trahvi isegi politsei kaudu nõudma. … Aasta jooksul trahviti 58 õpilast 7870 margaga.“ Õigemini küll trahviti õpilaste vanemaid, kes ei tahtnud põllu- ja talutööde juurest lapsi kooli lubada.

1924/1925. kooliaastal viidi sisse oluline muudatus: lastel kahed jalavarjud. Päeval koolis olid jalas pastlad (need õmmeldi igas peres ise: riidest pealsed ja nahast tallad) ja koduteel kingad. Sel õppeaastal jagati koolis ka toetusi 38 õpilasele: „pliiatseid 20 tk, vihikuid 101, raamatuid oli tarvitada 60 eksemplari ja prii tint ning suled. Välja anti toetust 54 korda, kõige rohkem oktoobris, 22 korda. Kõige vähem märtsis – 3 korda“.

Alviine Luugus meenutab: „Söömavahetund kestis 15 minutit. Igal oli oma leib (võiga või lihaga jm) kaasas. Oli aga ka lapsi, kel polnud kaasa võtta. Siis me, teised lapsed, võtsime kodust nõnda rohkem kaasa, et nendele vaestele ka anda.“ Vaesemaid lapsi kutsus sageli lõunale ka koolijuhataja abikaasa Elviine Laul (1900–1969). Koolijuhataja kodu meenutab kirjas koolijuhataja tütrele Velda Sibulale (1929–2007) heade sõnadega endine õpilane Miide Loodus-Vels, kes õppis Pidulas aastatel 1929–1935: „Teie kodust sain ma teadmise, et lõunalauas on mitu toitu ja et kõikide nende söömiste juures on omad kombed. Teie peres õppisin ma ka kombekat söömist. Talulapsel ei olnud selliseid teadmisi söömiskultuurist kusagilt võtta, sest ega talus ju ei valmistatud sellist toitu ning ei kasutatud õieti nuga-kahvlitki” (21.08.1988). Lapsed õpetati teretama, sisenedes uksele koputama.

Piduõhtud ja koolitused

Korraldati palju eeskavaga piduõhtuid ja tähistati tähtpäevi. Arvatakse, et Pidulas korraldas Laul 17 aasta jooksul üle 150 mitmesuguse peo. 1925/1926. aastal saadi pidude korraldamise „sissetulekust koolile näitelava ja eesriie, mis enne oli nii suureks puuduseks ja 10 peopinki“. Õigete töövõtete omandamiseks toimusid kodusisustamise, nõudepesemise, õunapuude istutamise, pookimise ja muu taolise näidistunnid. Kooliõpilastele algatas ta lisaks puutuha kui väärtusliku põlluväetise kogumise, kartulikoorimise, nööpaugutegemise, hobuserakendamise jm võistlused.

Lastevanematele organiseeriti ka „üldhariduslisi kursusi”, nt 28.02.1926‒02.05.1926, millest kirjutas ka ajaleht Saaremaa (13.02 ja 13.03.1926). Kooli kroonikast on lugeda, et kursuse juhatajaks oli Jakob Laul, loenguid pidas ka õpetaja Helene Tamberg (kirjanikunimega tuntud kui Helen Ranna). Kokku peeti sada loengut kaheksa õppeaine kohta: emakeel, aritmeetika, laulmine, loodusteadus, maateadus, kodanikuteadus, hingeteadus, Eesti ajalugu. Osavõtt kursustest oli elav: registreeritud kuuljaid oli 110 ja lisaks veel 20 registreerimata.

Kehaline kasvatus ja matkamine

1934. aastal ilmunud „Saaremaa kirjanike ja tegelaste albumis“ kirjutab Laul pealkirja all „Kükitamise tund“: „Tõin kooli võimlemise (1918). See, kui uus aine oli üllatav: kooli naabrusest keegi usklik ema oli läbi põõsaste jälginud võimlemise tundi kooliõuel ja õhtul sain talt peapesu: „Mina oma tütart kükitada ei luba su nina all! Häbene ennast! Paned lapsed maas kükitama, rallama ja aelema. Kui sa sõhussi hullamisi lastega ei jäta, pole sind sii kauaks!“ Muidugi ei loobunud ma võimlemisest, kuid tüdrukule pidi siiski lubama „soodustusi“. Võimlemine peeti patuasjaks.“

Kaasaegsete sõnul oli Laulul erakordselt suur organiseerimisvõime ja oskus oma ideede teostamiseks kaasalööjaid haarata. Rohkelt on tolleaegses ajakirjanduses leida kirjutisi ja sõnumeid Pidula koolielust, karskusringi, noorkotkaste maleva, maanoorteringi, täiskasvanute klubi jne tegemistest. Õpilastele korraldas ta igal õppeaastal 4–5 õppereisi loodusesse ja Saaremaa eri kohtadesse. Oma järjeloona ilmunud reisikirjas „Matkakiri Tartumaalt“ kirjutab Laul: „Iga maa pakub vaatajale omapärast võlu … Saaremaal vaadatakse kiwe, kadakaid, metsade asemel juba kände, mererandu, wõitakse keha kuulsa poriga ja pestakse Saaremaa seebiga; kiidetakse Kuressaare lehmi … Wilsandis otsitakse linnupesi ja kuulatakse anekdoote. Ja nii: suures mashtaabis loetakse matkakaardil kõiki linnu ja maakondi tähtsaiks. Wäiksemaid kohti ja asju igaüks leiab igal ajal. Midagi on aga igale matkajale „ülekõige“. Kui aega matkamiseks wähe, siis püütaksegi „ülekõige“ kõige enne. Walisin tänavu „üle kõigeks“ Taara mäe, Taewaskoja, Emajõe. Arvasin neid „ü l e k õ i g e““ (Meie Maa 02.07.1934).

Klaver, harmoonium, tuletõrjeprits

Kohaliku elu elavdamiseks korraldas ta kirjandus- ja kõneõhtuid, maskeraade ja loteriiga pidusid, et tulu eest osta koolile ja kohalikule elule olulisi asju, nagu raadio, tiibklaveri, tuletõrjepritsi või aiapritsi (ümbruskonna aedades kasutamiseks) jne. Kroonikas on kirjas, kuidas koguti raha koolile oreli ostmiseks. 02.06.1925 korraldati „näitemüük ja lõpp-pidu. Näitemüük oli kooli oreli hääks. Korjatud asju ja õpilaste käsitöid oli üle 300, mis enampakkumisel müüdi 9726 margaga. „Õnnerattast“ saadi 1263 mk ja „õngitsemiselt“ 1877 mk. Ameerika oksjonist 565.50 mk. Korjanduslehtede järele raha 998 mk. Pääsetähtede müügist à 5 mk., 2007 mk. Kokku 16 436.50 mk. Näitemüügil mängis Kihelkonna puhkpilliorkester. Oreli hääks puhast ülejääki 15 812 mk.“ Selgituseks olgu öeldud, et ajaleht maksis tol ajal 5 marka. Harmooniumi nime ei tuntud ja Pidula koolis nimetati seda pilli oreliks. Ameerika oksjon oli aga selline oksjon, kus müüdi ese enampakkumisega nagu harilikul oksjonilgi, ainult et kõik, kes mingi summa pakkusid, pidid selle ka ära maksma. Näiteks pakub üks 5 marka, teine 6 ja kolmas 7. Rohkem pakkujaid pole ja ese müüakse 7 margaga. Kaks eelmist pakkujat peavad oma 5 ja 6 marka ka kassasse andma.

Saaremaa Treffner

Kõik 17 aastat koolijuhina olid tegusad: ta oli koorijuht, piltnik, vanavara- ja rahvaluulekoguja, näidendite kirjutaja ja lavastaja, ajalehtedele-ajakirjadele kaastöö tegija, Pidula kooli kroonikakirjutaja, ekskursioonijuht, koduloomuuseumi rajaja, kursuste korraldaja (üldharidus, rahvuskultuuri, kirjanduse, keelte, kodumajanduse, linnukasvatuse, ketramise, kunstväetise kasutamise, kivide lõhkamise, laualippude valmistamise jne); aga ka muusika- ja laulumees, masinatarvitajate ühisuse ja pritsimeeste eestvedaja, kes viis läbi metsaistutamise päevi ja jaaniõhtuid. Sõjaväes loomavelskrite kursustelt saadud „veterinäärallohvitseri aukraad“ võimaldas vajadusel ka loomavelskrina hädaabi anda. Seda kõike vabast ajast, vabal tahtel, tasu nõudmata.

Pidula sisutihedat elu toodi eeskujuks kogu Saaremaa koolidele, valdadele, ringidele. Jakob Laulu legendaarsust hariduselus on võrreldud Hugo Treffneriga Tartus ja Jakob Westholmiga Tallinnas. Jakob Laul oli valitud Saare Õpetajate Ühingute Liidu aukohtunikuks (Õpetajate Leht, 05.01.1940).


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!