Kirjutamismõtted käsu peale ei tule

14. juuni 2019 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit
Karmen Parijõgi Rakvere linnapäevade laadal oma raamatut tutvustamas ja müümas. Foto: Airi Parijõgi

ÄSJA JÕUDIS RAAMATUPOODIDESSE RAKVERE REAALGÜMNAASIUMI 8. KLASSI ÕPILASE KARMEN PARIJÕGI RAAMAT „„LÄBIKUKKUNUD“ SUVI KUNDA KANDIS“. 68-LEHEKÜLJELINE HUMOORIKAS JA PÕNEV AJALOOTEADMISI AVARDAV RAAMAT SAI TÕUKE KOOLI KOHUSTUSLIKUST LOOVTÖÖST.

Olen varemgi lehitsenud õpilaste loovtöid, kuid esimest korda lugesin selle ühe hooga läbi ja vaid mõnes kohas meenus, et autor on alles õpilane. Õigupoolest ega olegi enne sattunud lugema raamatuks saanud koolitööd. Kõvade kaantega 68-leheküljeline raamat on värvikalt kujundatud, fotodele on peale kirjutatud vaimukaid ja selgitavaid viiteid. Ostjale pannakse raamat paberkotti, millele trükitud teose nimi, ning kaasa saab järjehoidjagi.

Selge see, et pere tugeva toetuseta poleks 15-aastane tütarlaps sellise lõpptulemuseni jõudnud. Seega on raamat hea näide kooli ja kodu koostööst.

Autor kirjutab enda tutvustuseks: „Oma viieteistkümne eluaasta jooksul olen kohtunud igasugu põnevate inimestega ja sattunud paljudesse naljakalt totratesse seiklustesse. Suurt hulka oma kogemusi proovisin sokutada ka nende kaante vahele, kuid eks mul jäi neid veel varuks.“

Karmen, sul on õnnestunud põnevust hoida, ka täiskasvanud lugeja jaoks. Sinu sõnavara, väljendid ja mitme valdkonna teadmised iseloomustavad pigem selle ajastu noori, kui raamatute lugemine oli veel au sees. Kuidas sa nii mahuka ja erilise asjaga hakkama said?

Tasapisi. Kui mõtteid tuli, panin kirja. Teinekord tulid just reisil naljakad juhtumised meelde või tekkis ideid, kuidas lugu peaks edasi minema. Kokku võttis kirjutamine aega aasta jagu. Sageli olid pikad pausid, sest mul lihtsalt ei olnud mahti kirjutada. See oli isegi hea, kuna nägin vahepeal uusi ja huvitavaid inimesi, kellest nii mõnegi võtsin oma raamatu tegelaste prototüübiks.

Aga on ka teistsuguseid lugusid. Osa sõpru ja tuttavaid on tulnud minu juurde ja maininud: „Tore, et oled ka mind sisse kirjutanud.“ Mina ei mõistnud midagi, naeratasin ning noogutasin. Need inimesed on päris tõsimeeli pidanud ennast raamatutegelaseks, kuigi minu prototüüp on hoopis keegi teine. Tuletasin meelde lugusid, mida vanemad või vanavanemad on mulle rääkinud, ja proovisin ka neid sisse sokutada.

Millal tekkis mõte teha midagi enamat kui tavaline koolitöö?

Kõigepealt oli vaja juhendajat ja kuna mu eesti keele ja kirjanduse õpetaja on väga tore, mõtlesin, et ehk on ta nõus. Läksin otsejoones õpetaja juurde ja ütlesin, et mul on vist loovtööks juhendajat vaja. Õpetaja vastas, et on vist tõesti. Mille peale ütlesin mina, et tahaksin teda oma juhendajaks. Õpetaja Katrin Remiküll lausus ohates, kuid naljaga: „Millega mina küll sinu olen ära teeninud!“, aga oli siiski nõus. Ta küsis, mida ma teha kavatsen, ja mina laususin, et mul pole küll ühtegi ideed. Tahtsin teha midagi suurt ja erilist, mis jääks paljudele meelde. Kahjuks midagi täiesti originaalset mul pähe ei tulnud ja nii otsustasin üsna viimasel minutil raamatu kasuks.

Oled mõelnud igale detailile: lisaks sisule kaunis kujundus, isegi oma järjehoidja ja paberkott. Kuidas tulid selliste asjade peale? Mis oli kõige raskem?

Imelises kujunduses on „süüdi“ kunstnik Jule Käen-Torm. Järjehoidjate ja kottide idee tuli mu emal. Kõige raskem oli kõik mõeldu õigeks ajaks valmis teha, sest meil tulid paljud mõtted viimasel minutil ja üsna spontaanselt.

Kas ka kirjandite kirjutamine käib sul möödaminnes?

Mulle meeldib väga kirjutada, eriti kui on mõtlemapanev teema. Iseäranis naudin ajalooteemalisi kirjandeid, kus peab sukelduma mingisse ajastusse ja kellegi silmade läbi toonast eluolu kujutama. Aga ega see kirjutamine möödaminnes käi. Koolis ei tule mul miskipärast kunagi käsu peale mõtteid ja seepärast pean oma kirjatööd alati kodus lõpetama.

Mida soovitaksid lastele, kellele on väiksemgi kirjatöö tõeline piin?

Lapsed võiksid otsida mõne raamatu, mis neid tõeliselt paelub, küll siis tuleb ka mõtteid, millest kirjutada. Alati ei pea kõike välja mõtlema, vaid võib tuletada meelde, mida oled ise kogenud, ja need seigad kirja panna. Kui ikka üldse hakkama ei saa, võib ju mõnel korral emalt-isalt või klassikaaslaselt abi küsida.

Kuidas on klassikaaslased sinu debüüti suhtunud? Kas teie klassis ja koolis on omalooming populaarne?

Minu klassikaaslased on väga toredad ja vahvad. Osal on ka minu raamat ja nad on väitnud, et neile meeldis küll. Omaloomingut teeme päris palju ja see on väga vahva. Näiteks meie koolis on pikka aega tegutsenud Karla-nimeline näitering ja sel aastal pääsesime üleriigilisel konkursil nn väikese Karlaga laureaatide hulka.

Oled üksjagu maailma näinud – Teravmägedest Antarktikani. Raamatus ütled – tõsi küll, oma peategelase suu läbi –, et kõige toredam on ikkagi Eestimaal.

Olen tõesti tänu oma vanematele väga palju käinud ja näinud. Võib-olla just tänu reisimisele olen mõistnud, et reisida ja maailma näha on väga-väga põnev ja hea kogemus, kuid ükski maa ega riik pole nii ilus ja eriline, kui on meie oma Eestimaa. Elan ja käin koolis küll Rakveres, aga üsna palju aega veedan maal. Sellest on vist ka raamatut lugedes aru saada. Mõlemad vanaemad elavad maal ja Lammasmäe puhkekeskus on ju ka keset ilusat loodust. Kõik need paigad kokku loovadki selle erilise kodutunde, mida ei saa kogeda kusagil mujal kogu maailmas.

Raamat on poes müügil. Milline on su turundusplaan, et seda ostetaks?

Ma loodan, et mu raamat jääb Rahva Raamatu poes inimestele silma. Raamatu esitluse korraldasime avatud turismitalude päeval Lammasmäe puhkekeskuses. Seal oli üle ootuste palju rahvast, keda ajalooteemad huvitavad. Minu raamatust on kirjutanud lood Õhtuleht ja Virumaa Teataja. Need olid väga põnevad ja vahvad kogemused. Mul on kaks vana kohvrit, laud ja toolid, mille ostsime vanakraamilaadalt ja värvisime valgeks. Käisin juba Viru-Nigula laadal ja kavatsen ka teistele laatadele ja üritustele oma raamatut müüma minna. Nii et olen natuke nagu rändkaupmees.

Kaanel on viide: „Karmeni esimene raamat“. Järelikult ei lase sa sulel rooste minna?

Ma veel ei kirjuta, kuid mõtteid kogun juba küll. Loodan, et kunagi tuleb ka Karmeni teine raamat ja ehk kolmaski. Ehk seiklevad Janet ja Jens veel näiteks Kunda kandis või  mujal põhjarannikul või Rakveres. Põnevat ajalugu, mida neis lugudes jutustada, meil juba jagub. Sisimas loodan, et kunagi tulevikus tuleb Janeti ja Jensi lugudest lausa sari.


JUHENDAJATE KOMMENTAARID

Katrin Remiküll.

Katrin Remiküll, Rakvere reaalgümnaasiumi õpetaja:

Karmen hoidis mind loomisprotsessiga kenasti kursis. Me jagasime ühisdokumenti, millest oli tööprotsessi võimalik jälgida ja seda kommenteerida.  Ehteestlaslikult oli noorel kirjanikul raske peale hakata. Töö alustamine lükkus planeeritust tunduvalt hilisemaks, siis oli vaja pisut rangemat dialoogi pidada. Kirjutamise käigus tekkis loomingulisi madalseise, aga tähtaeg oli tugev motivaator töö jätkamiseks. Ka pidasime aru raamatu lõpu ja pealkirja üle. Kõige raskemaks osutus loovtöö see etapp, kui raamat oli juba valmis, kuid  teooriaosas oli vaja anda ülevaade, kuidas head raamatut kirjutada.

Karmeni raamat on sooja huumori ja isikupärase stiiliga kujundirohkelt kirjutatud. Lugeja viiakse mõnusasse, sõbralikku keskkonda, milles on põnevat avastamist linnalapsele, kellel maavanaema, -vanaisa pole. Lisaks ajalooteadmistele saab raamatust aimu kirjaniku reisikogemustest. Karmenil on suurepärane jutustamisoskus ja pinget oskab ta ka kasvatada. Tänapäeva arvutimängudest ja filmidest inspireeritud fantaasiarohkes maailmas on tänuväärne, kui leidub üks tüdruk, kes jutustab põnevast ja emotsioonirohkest elust päris maailmas päris inimestega.

See on minul kui loovtöö juhendajal esmakordne kogemus, kus 8. klassi õpilase proosateos trükikojas nii suure tiraažiga trükitakse. Luuleraamatuid on loovtööna ikka tehtud.

Selge on see, et juhendamine võtab põhitöö kõrvalt palju aega ja võib tekitada lisastressi. Meie koolis peetakse nii loov- kui ka uurimistöö tegemist väga tähtsaks, sest see on õpilase esimene kokkupuude tõsisema teadustööga ning annab talle hindamatu kogemuse.  Igal õppeaastal toimub meie koolis õpilastööde konverents, kus esitletakse paremaid loov- ja uurimistöid.

Minule meeldib juhendada väga mitmesugustel teemadel loov- ja uurimistöid, mis mulle ka väljakutse esitavad. Sel õppeaastal juhendasin kolme loov- ja kaht uurimistööd. Loovtööde tulemusena valmis Karmeni raamat, temaatiline tants  ning korraldati küpsetamisvõistlus, praktiliste tööde käigus tehti kolm heategevusprojekti ning loodi kuuele laulule sõnad ning viis.

Aivi Parijõgi.

Aivi Parijõgi, kaasjuhendaja, Karmeni tädi, ETV ajakirjanik:

Usun, et sellise tulemuse tagant maksab ennekõike otsida vanemate panust. Karmenil on väga suur sõnavara ja suurepärane fabuleerimisoskus. Karmenile ja tema vennale Toomas Patrikule (raamatus Jensi prototüüp) on pisikesest peale raamatuid ette loetud ja lugusid jutustatud. Lapsed on saanud palju reisida ja teatris käia ning näiteks muuseumide külastus ei ole neile tüütu kohustus, vaid nad kuulavad giidi juttu alati tõesti huviga.

Naljaga pooleks võib öelda, et kui Karmen on pärinud meie suguvõsas esineva nn kirjutamisgeeni (Jüri Parijõgi on Karmeni vanavanaisa vend), siis seda geeni on ka kõvasti kastetud ja väetatud. Ja Karmeni huumorimeel, oskus enda üle nalja visata, meeldib mulle väga.

Mida siin veel juhendada! Soovitasin paari ajalooraamatut ja laenasin diktofoni, et Karmen saaks salvestada Lammasmäel ekskursioone tegeva ajaloolase Uno Trummi juttu. Tekstis vaatasime, kuidas saaks lauseid veidi lühemaks teha. Sorava jutuga Karmenil kippusid need algul liiga pikad tulema. Mõne sõna üle arutlesime. Näiteks, et kes ütleb „kondid“ ja kes ütleb „luud“. Lehte Hainsalul palusin ka oma tähelepanekuid jagada. Hästi tore oli, et kirjanik julgustas Karmenit jätkama.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!