Peatage maakera! Ehk kuidas saada õnnelikuks

14. juuni 2019 Aare Külaots Paikuse põhikooli direktor - 13 kommentaari
Aare Külaots.

Õppeaasta on lõppemas ja pinged koolides ei ole haruldus. Pliiatsi haaramiseks on mitmesuguseid põhjusi, kuid viimaseks tõukeks sai ajakirjanduses kajastatud Valga põhikooli juhtum matemaatikatunnis (Pere ja Kodu, 24.05.2019). Minu arvates on tegemist märgilise sündmusega, kuid kuidagi märkamatuks jäi see meie hariduselu kajastavates allikates.

Tegemist oli ju igapäevase situatsiooniga igapäevases koolielus. Tund algab, õpetaja palub mobiiltelefonid ära tuua. Kaks õpilast ei täida õpetaja korraldust ja õpetaja ootab, millal saab tundi alustada …

Esialgu süütu olukord lõpeb õpetaja lahkumisega „poolte kokkuleppel“, kuna mõned vanemad leiavad, et õpetaja on oma käitumisega õpilasi alandanud. Oma 40-aastase õpetajastaaži jooksul olen alati alustanud tunde õpilaste püstiseismise ja tervitamisega. Kui paar õpilast ei viitsi ennast püsti ajada, siis tundi ei saa alustada. Õnneks ei ole tulnud sellepärast tund aega püsti seista. Kas aga haridusametnikud on sügavamalt mõelnud Valga põhikoolis toimunud olukorra lahenduse tagajärgedele?

Kuidas käituvad edaspidi õpilased, kes ei allunud selle õpetaja korraldusele? Kas nad teiste õpetajate korraldustele alluvad? Või on õpilased leidnud vahendi, kuidas ebameeldivast õpetajast lahti saada?

Alustanud algaja õpetajana Sindi erikoolis, kuhu saadeti vabariigi kõige suuremad korrarikkujad, võin tagantjärele öelda, et seal oli lihtsam distsipliiniprobleeme lahendada kui tänapäeval algajal õpetajal tavakoolis.

Ajad on muutunud

Mul kui politseikoolis töötanud õpetajal oli mõni aeg tagasi kummaline kuulata politseiameti juhi süüdistust politseiniku kohta, kes oli kasutanud kurjategija suhtes „liigset jõudu“. Selgitustest võis välja lugeda, et joodikute ja narkomaanide sõimu kuulamine ning nende allumatus kuulub politseiniku töökohustuste hulka. Kuid politseinikud ei esinda ju iseennast ega politseiameti peadirektorit, vaid Eesti riiki.

Koolijuhina ei ole ma allkirjastanud ühtegi töölepingut, kus oleks kirjas, et õpetaja tööülesannete hulka kuulub õpilaste ebatsensuursete väljendite kuulamine ja talumine, leppimine õpetaja korralduste ignoreerimisega vms. Kas nüüd oleks see vajalik? Või on ministeeriumil plaan hakata selliste asjade eest lisatasu maksma?

Õpetaja on õppetöö juht oma klassis – kui ta leiab, et tunnitöö efektiivseks läbiviimiseks tuleb Jaan esimesse pinki istuma panna ja mobiilid selles tunnis õpetaja lauale koguda, siis nii peabki olema. Ei ole normaalne, kui lapsevanem koos advokaadiga uurib, kas kooli kodukorras on ikka selline rida. Lapsevanematel peaks ju oma kooliajast meeles olema reegel, et tunni lõpetab õpetaja, mitte kell.

Vahel rõhutatakse, et laps on vanema, mitte kooli oma. Kui vanemal on õigus teha oma lapse suhtes haridusotsuseid, siis kindlasti ei ole tal õigust teha neid võõraste laste puhul. Kellelegi pole antud õigust takistada teiste laste arengut. Alles pärast seda, kui on tagatud elementaarsed nõuded tunni läbiviimiseks, saame hakata rääkima kujundavast või numbrilisest hindamisest, loovuse ja ettevõtlikkuse arendamisest või tugisüsteemide vajalikkusest.

Meeste rollist koolis

Palju räägitakse Eestis valitsevast palgalõhest. Koolis ei leia ma seda kuskilt. Küll on aga hoopis ohtlikum lõhe – sooline. Eestit iseloomustab võrreldes EL-i teiste riikidega kõige väiksem meesõpetajate arv. Riigikogu meespere peab tõsiselt mõtlema, miks oleme kõige raskema ja riigi tuleviku suhtes vastutusrikkama töö veeretanud naiste õlgadele.

Viimasel ajal teevad koolis ilma kahte liiki õpilased. Ühed on väga julged ja kartmatud, kes saadavad õpetajaid … ikka väga kaugele. Meesõpetajad ei ole sellega nõus ja siis peab direktor nii lapsevanemale kui ka kooli järelevalveorganitele selgitama õpetaja kasutatud mõjutusvahendeid ja tema kutsesobivust. Õpilase ema aga ootab õpetajalt vabanduse palumist situatsioonis, kus meesõpetaja ennast kuidagi süüdi ei tunne.

Samas on teine rühm õpilasi, kes vanema sõnul kardab meesõpetajat. Õpetaja vaatavat teda kuidagi kurja näoga, tal olevat väga kõva jutt ja hinnata ta ka ei oskavat. Miks laps kardab, seda ei oska keegi seletada, kuid hea oleks, kui direktor paneks tema poja teise õpetaja käe alla, sest meesõpetajal puuduvat vajalik empaatia.

Lisaks kasvab järjest nende õpilaste hulk, kes ei taha kooli tulla. Põhjust ei oska öelda ei Rajaleidja ega lapsevanem, laps ise ka ei räägi midagi. Mis siis temaga edasi saab? Tekkinud on järjekordne HEV-õpilane, kellele ei leia kuidagi sobivat tugisüsteemi.

Kasutan Peep Leppiku mõtet: „Iga laps on isikupärane, aga mitte isiksus! Isiksus saab olla täiskasvanu, kes tegeleb enesekasvatusega ja oskab valida, mida ja kuidas õppida. Laste kasvatamine on pedagoogiline protsess.“

Vähemuste riik

Stressi koolis tekitavad need lapsevanemad, kes soovivad laste kasvatamist teha juriidiliseks protsessiks.

Kust saavad probleemid alguse? Kindel on see, et lapsed ei sünni koolis. Omapärast vastukaja tekitas Martin Ehala artikkel „Hariduse juurprobleemid lahendaks nõudlik kodu“ (PM, 20.05). Artiklis viidatakse viimaste aastate muudatustele, mille eesmärk on tagada koolis lapse subjektiivne heaolu. Esimesed sammud on juba tehtud. Kuna võitmas on seisukoht, et koolis on hinded kuradist, siis on HTM hakanud koole hindama õpilaste/vanemate rahuloluküsimustike põhjal. Kuid nagu rahulolutunne on subjektiivne, nii on väga subjektiivne ka hinnang koolidele.

Positiivsena aga märgin selle aasta tasemetööde kokkuvõtet, kus õpilase tulemused on antud punktiskaalal. Selline tulemuste avaldamine annab õpilasele ja tema vanemale palju rohkem võimalusi kui ükskõik kui pikk sõnaline hinnang.

Koolides on palju rahulolematust tekitanud kaasava hariduse kontseptsiooni rakendamine, sest kätte on jõudnud sellise mõtteviisi rakendamise esimesed viljad. Lastevanemate ettekujutust kooli probleemidest saab lugeda artiklist „Erik Reinhold: kuidas metsa hüüad, õpetaja?“ (ERR, 30.05) Ma ei ole nõus meie kooli endise lapsevanema arvamusega, nagu püüaks kool vastutust ainult vanematele veeretada. Õpetajad ei alaväärista ka klienditeenindaja elukutset. Need ametid on lihtsalt erinevad. Õpetaja on õpetaja ja õpetaja Laur ei kao ka infosajandil (talle tuleb aga siis väga suurt palka maksta). Kindlasti on oma koht nii avatud klassiruumidel, reegliteta koolidel kui ka koolitusluba ootavatel „võlukoolidel“. Nende vastu ei saa ju olla, kuid tegemist on „vähemuste“ kooliga. Nendele ei saa üles ehitada tervet haridussüsteemi. Kahjuks tundub, et meil ongi tegemist vähemuste riigiga – normaalne olla ei ole enam normaalne.

Arusaamatuste vältimiseks kinnitan, et koolielu on raske, aga huvitav. Keeruliseks teeb elu aga väike protsent erilisi õpilasi ja lastevanemaid. Mitmed uuringud on kinnitanud, et õpetajatöös on oluline isiksuseomadus huumorimeel. Kahjuks sellest enam ei piisa; tänapäeva koolis aitab ellu jääda õpetajate koostöö ja juhtkonna toetus.

Võime imestada

Direktori töö jaoks on hädavajalik imestamisvõime. Imestada saab linnavalitsuse otsuste üle, imestama panevad nii õpilased kui ka õpetajad oma tegemistega. Viimane imestama panev koolijuhi kohustus on sõnastatud nii: „psühhosotsiaalse töökeskkonna mõõtmine, analüüsimine ning riskide ennetamine“.

Väga keeruliseks, lausa riskantseks tegevuseks koolis on kujunenud hinnete panek, sest mitmed õpilased ja vanemad väärtustavad hinnet millegipärast rohkem kui teadmisi. Lapsevanemaga pole mõtet vaielda – iga jurist leiab põhjuse, miks direktor peaks vanemale mittesobiva hinde tühistama.

Õpetajate kognitiivse dissonantsi vähendamiseks tegin e-kooli administraatoritele ettepaneku lisada e-kooli vaatesse eriliselt märgitud hinde sümbol, mille tähendus oleks „vanema nõudel pandud hinne“. Selline uuendus suurendaks mõlema osapoole õnnetunnet. Ettepanek on töös.

Viimaste päevade rõõmusõnum ministrilt õpilastele on teade põhikooli lõpueksamite kaotamisest. Pädevuse hindamine põhihariduse omandamise kohta antakse kooli otsustada. Andmisrõõm on suur rõõm. Ühest küljest on see hea, kuid koos õigusega andis ministeerium ära ka vastutuse.

Positiivne muutus on kindlasti mitmesuguste aine- ja pädevustestide kasutuselevõtt. PGS-i muudatuste eesmärk võib ju olla üllas: „õpet ellu viies kasutatakse diferentseeritud õpiülesandeid, mille raskusaste võimaldab õpilasel sobiva pingutustasemega õppida, arvestades igaühe individuaalsust“. Kas selline eesmärk on üldse saavutatav? Praktikuna kahtlen selles väga.

Õnnesõnumiks võib pidada ka HTM-i juristi selgitust, et õpilaste puudumist õppetöö ajal perereiside tõttu võib kool ikka arvestada põhjusega puudumiseks.

Kätte on jõudnud kolm põhjust, miks olla õpetaja juuni, juuli ja august. Loodan, et ka suvekuudeks jagub imestamist.


13 kommentaari teemale “Peatage maakera! Ehk kuidas saada õnnelikuks”

  1. Henno ütleb:

    Eile oli suvetööl uus kogemus. Õpilane tegi ettepaneku panna pudeli viina eest kolm ära. Mõtlen, mida teha. Kas teha politseile avaldus altkäemaksu pakkumise asjus või lahkuda koolist. Kool on siis sellisele tasemele langenud…

  2. Peep Leppik ütleb:

    Aituma, Aare Külaots,
    tõeliselt PEDAGOOGILISE sisuga loo eest! Olete vahest isegi ammu märganud, et PEDAGOOGIKA (inimkonna tuhandete aastate vanune TEADUS) on ju ühiskonnast ja ka KOOLIST välja visatud. Laste õigusi “üritatakse” lahendada täiskasvanute juriidiliste reeglite järgi, mis juba praegu on viimas meie ühiskonda rappa, sest kaob KASVATUS…

    P.S. Tänan minu nime mainimast, kuid kasutan alati (ka selles näites) mitte isiklikke “arvamusi” vaid arengupsühholoogilisi teaduslikke seisukohti.

    P.P.S. Soovitan kõigil mõtiskleda ka minu VIIMASE loo juures, mille avaldas 10.juunil portaal “Uued uudised”…

  3. õpetaja ütleb:

    Kiitus autorile! Ime, et veel on mõni õpetaja alles jäänud. Kui kauaks küll… Ega teadmisi lapsevanem tahagi, ta tahab, et laps oleks õnnelik. Õnn on alles defineerimata…

  4. Allar Veelmaa ütleb:

    Aitäh Aarele julge ja otsekohese kirjutise eest. Kuid kogu selle loo juures on siiski ka üks puudus:

    a) seda artiklit ei loe lapsevanemad (need, kes just peaksid seda tegema),
    b) seda lugu ei loe haridusametnikud, neil pole aega – nad teevad tööd;
    c) seda lugu ei loe ka otsustajad, nt riigikogu liikmed – on ka tähtsamat teha.

    Peatame siis maakera, läheme maha ja viimane kustutab tule.

  5. Valgustaja ütleb:

    Aitäh, härra direktor!
    Ei uskunudki, et Eestis on veel julge mõtlemise ja ütlemisega koolijuhte ametis! Õnneks siiski on! See annab kindlasti julgust paljudele õpetajatele oma otsustustes kindlaks jääda ja mitte murduda pahatahtlike ja variserlike jõudude rünnakute kiuste!
    Kõige paremini tunnetavad enda väärtust, võimekust ja oskusi ikka õpetajad ise, mitte isehakanud koolitajad või pooliku hariduse ja olematu lastetoaga sotsiaalmeedia blogijad.
    Kahjuks on praegune olukord ühiskonnas teatud jõudude poolt muudetud hüsteeriliseks , kus suur osa inimestest on endale kehtestanud ellujäämiseks enesetsensuuri, kus isikliku arvamuse väljendamine võib päädida töökoha kaotamisega või paariaks kuulutamisega.
    Midagi pole teha, tuleb jääda inimeseks ja mitte kaotada väärikust noorte harimisel ja kasvatamisel! Noored väärivad ausat kohtlemist ja saavad aru, mis on topeltstandardid ja topeltmoraal. Me ei tohi alla anda!

  6. Kati ütleb:

    Hmm, “kool on siis sellisele tasemele langenud”. Mida see hinnang antud olukorra kirjelduse juures peaks õieti tähendama?

  7. Valgustaja ütleb:

    Kuidas unustada tegelikkus ja olla õnnelik?

    Aare Külaotsa tegelikkust kajastav ja sisulisi muutusi koolis ootav kirjutis ning seda toetavad kommentaarid kutsuvad arutlema täna avalikustatud TALIS 2018 uuringu vastuolusid reaaliaga.
    Nimelt ütleb HM kantsler, et uuringu tulemusel väärtustatakse õpetajaametit Eestis üha enam! Samas uuringus väidetakse, et üha rohkem õpetajaid sisendab õpilastesse usku, et nad suudavad koolis hästi toime tulla ning aitavad neil väärtustada õppimist! Tuleb välja, et õpetajad on meil suures osas ekstrasensid ja tähtsamate asjadega vist ei tegelegi!
    Samas uuringus täheldatakse, et Eestis on 54% õpetajatest vanemad kui 50 aastat(OECD keskmine 34%). Aga ei sõnagi sellest, et vanaduspensionile jäämise iga on 65 aastat! Ja seda vanemate õpetajate suurt protsenti heidetakse ette mitmes teiseski ettekandes, kusjuures unustatakse ära, et riik on pidevalt tõstnud pensioniiga!
    Me kõik teame, kuidas korraldatakse asutusesiseseid heaoluuringuid, mis justkui on anonüümsed. Ja teame ka seda, missugused peaksid olema vastused.
    Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et õnnelikud saame olla siis,kui meile avaldatakse selliseid uuringute tulemusi, millel on vääramatu ametkondlik ja riiklik tugi ja reaalset tegelikkust käsitletakse nagu liivatera kõrbes.

  8. Henno ütleb:

    Heaoluküsitlustest.
    Keeldusin seda juba teist aastat täitmast. Miks ? Kardan , et suur osa vastajaid ei kirjuta sinna seda ,mida tegelikult mõtlevad, vaid seda , mida oodatakse. Töökoht vajab ju hoidmist. Kui küsitluse tulemused oleksid avalikud, võiks ju veel kirjutada, mida tegelikult mõtled. Endal on kogemus. Arenguvestlusel tuletati meelde 5 aasta tagust kriitilist märkust.

  9. Lilja ütleb:

    Meil on au tunda seda tarka ja sirge seljaga koolipapat!

  10. anni ütleb:

    Loevad ikka lapsevanemad ka õpetajate lehte.
    Kahtlemata on tõde kusagil vahepeal, aga andke siis mingeid soovitusi, mida teha lapsega, kelle

    – kognitiivsed võimed on õpetajate keskmisest üle (ärge öelge et pole võimalik) ja/või
    – keeldub allumast hierarhilisele võimule (vahet pole kas mees- või naissoost) ja/või
    – tähelepanu hajub kui kogu klassile nämmutatakse sama asja mitu korda või mingil muul x ajukeemilisel põhjusel?

    ja kelle vanematel ei ole võimalik guvernanti palgata, kelle elukohas ei ole “õnnelike laste” kooli ega käitumisteraapia võimalusi, isegi mitte lastepsühhiaatrit?

    Indias sorteeritakse üle 130 punnise IQ-ga sündinud inimesed kastidest välja, Eestis surutakse nad kasti. Kogu austuse juures õpetaja elukutse vastu, viga on süsteemis ja hariduskultuuris. Suurema distsipliini nõudmine seda ei paranda.

  11. Peep Leppik ütleb:

    Head lugejad!
    Tundub, et siin on näide, kuis meie lapsevanemad on viimase paarikümne aasta jooksul (meedia kaudu) täielikult SEGADUSSE aetud… Kordan lõputult – lapse arendamine-kasvatamine on looduspärane protsess – emainstinkt ütleb ette, millal oma last kallistada, millal tutistada… Et nüüd aiva räägitakse – laps on täiskasvanuga võrdne, temaga ei tohi pahandada jne – siis eksime LOODUSE ja samavõrd TEADUSE vastu -!? Ja sellel kõigel on juba TAGAJÄRJED…

    Suur osa nn koolitajaid pole ise avanud ühtki tõsist arengupsühholoogia raamatut! J. Piaget avastas ju oma kapitaalsetes uuringutes, et 1)lapse areng (just pärast sündi) on astmeline, ja 2)selles arengus on kriitilised perioodid – mis õigel ajal arendamata-kasvatamata, pole hiljem (näiteks koolis) enam arendatav-kasvatatav. Ahvides järele ameerikalikku pragmatismi, oleme jõudnudki lausa katastroofi ääreni, millest õigesti (kohati irooniliselt) kirjutab Aare Külaots.

    P.S. Soovitan Annil (ja teistelgi vanematel) hankida minu viimane brošüür “´A propos…”, kus lõpus on minu tõsiteaduslike raamatute ja videoloengute loetelu – vast leiate neist abi ja selgitust oma laste arendamisel-kasvatamisel. Jõudu tööle!

  12. Eva ütleb:

    Eks tuleb kool vahele jätta ja kohe oma firma teha! 😉

  13. Geero ütleb:

    Tere.

    Aga mis sa temale seda olukorra hinnangut ei selgita. Kui ta aga arendab vanemate arvamust, kutsuks kõik kokku ja kui viinaga ilmuvad, paluks algatuseks kohale ka direktori.

Leave a Reply to Geero

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!