Piiritagune õpiränne: mida on õpitud?

7. juuni 2019 Halliki Harro-Loit Tartü ülikooli professor - Kommenteeri artiklit
Kuressaare Vanalinna kooli, Ääsmäe ja Nõmme põhikooli ning Tartu Mart Reiniku kooli õpetajad õpirändel Iirimaal. Foto: Krista Sild

Üldhariduskoolidel ja lasteaedadel on võimalik taotleda välismaal õppimise jaoks rahastust Erasmus+ õpirändeprojekti kaudu. Mida on vaja seejuures silmas pidada?

Kui varasemad õpirändeprojektid (nt Comenius) olid suunatud õpetajate individuaalse arengu toetamisele, siis 2014. aastast on projekti eesmärk see, et haridusasutus ja õpetajad leiavad ühise arengu- ja õpivajaduse.

Nüüdseks on SA Archimedes (koos Leedu, Poola ja Soomega) teinud kaks mitmekülgset uurimust, milles on uuritud õpirände tajutud tulemusi: direktorite, projektijuhtide ja õpetajate silmis. Samuti oleme analüüsinud kriitiliselt projektide taotlusi ja aruandeid, esitades küsimuse: mis on need uued pädevused ja kogemused, mida koolid ja lasteaiad välismaalt koju toovad?

Aastatel 2014 kuni 2019 on 225 Eesti üldharidusasutust (koolid, lasteaiad jt) esitanud kokku 393 õpirändeprojekti taotlust. Nendest on saanud toetuse 117 asutuse 189 õpirändeprojekti.

Eristuvad pikaajalise väliskontaktide kogemusega koolid (nn Comeniuse koolid) ja spetsiifilise profiiliga koolid (nt erivajadustega laste koolid). Esimestel on kergem minna töövarjuks või õpetama, sest kontaktid on juba olemas.

Üldiselt hindavad õpetajad töövarjuks (või õpetamas) käimist efektiivsemaks kui pelgalt kursustel osalemist; rahul ollakse ka nende kursustega, mis sisaldavad teise kultuuri haridusasutuste külastamist. Spetsiifilise profiiliga koolid aga oskavad selgelt määratleda valdkonda, kus nad soovivad kompetentsust koguda: keelekümblus, integreeritud keeleõpe (LAK-õpe), erivajadustega laste õpetamine ja kasvatamine, kaasav haridus.

AKTIIVSED ÕPIRÄNDAJAD

Tabelis on kokkuvõte Erasmus+ üldhariduse õpirände (KA1) ja strateegilise koostöö (KA2) taotlustest 2014–2019 ja toetusesaajatest 2014–2018 (2019. aasta andmed on selgumisel) ning eraldatud toetussummadest maakondade lõikes (sh on eraldi välja toodud Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva). Lisatud on ka üldhariduskoolide ja lasteaedade arv vastavas maakonnas.

Õpirändeks eraldatud toetussummad maakondade lõikes.

Regionaalselt jagunevad nii taotlejad kui ka toetuse saajad ebaühtlaselt. Mõlema meetme taotlejaid on olnud kõikidest maakondadest, aga mitte kõikidest omavalitsustest. Eestis tervikuna on toetuse saanud 48% õpirändetaotlustest. Toetuse saanud taotluste põhjal (nn edukus) on õpirände edukamate omavalitsuste seas Narva linn (edukus 73%) ning maakondadest Põlvamaa (63%), Saaremaa (63%) ja Pärnumaa (61%).

Erasmus+ õpirändetoetuse saajaid üldhariduse valdkonnas ei ole seni kolmes maakonnas – Hiiu-, Lääne- ja Valgamaal – ning vaid üks toetusesaaja on Järva-, Rapla- ja Viljandimaal.

Strateegilise koostöö projektile üldhariduse valdkonnas on toetuse taotlejatest saanud toetuse 38%. Seni ei ole toetusesaajaid Põlva- ja Viljandimaal ning ühe projekti toetus on Hiiu- ja Läänemaal, Lääne-Virumaal, Jõgevamaal, Rapla- ja Valgamaal. Strateegilise koostöö projektide toetuse saajate seas paistavad silma Narva linn (edukus 60%) ja Ida-Virumaa tervikuna (48%).

PROBLEEMIKS ON ARENGUVAJADUSTE VÄLJASELGITAMINE

Nii dokumentide analüüsist kui ka intervjuudest selgub, et kõige keerulisem on selgitada välja kooli ja õpetajate ühised arenguvajadused. Sageli võtavad projekti kirjutajad aluseks arengukava, arvestamata, et ühe, suhteliselt väikesemahulise (mõnest päevast mõne nädalani kestva) õpirände abil saab õppida ja arendada mingit väga spetsiifilist oskust, mida on vaja siis hiljem oma kooli või lasteaia vajaduste ja võimaluste järgi kohandada. Küsimus, mis on see pädevus või kogemus, mida just meie koolil ja õpetajatel on vaja parajasti omandada, nõuab palju läbirääkimiste aega.

Teisalt võib just õpirändeprojekti planeerimine ja kirjutamine ajendada analüüsima õpetajate olemasolevat kompetentsust. Sundida küsima, mida kool (juhid) õpetajate kompetentsuse kohta teab (teavad) (tõenduspõhiselt) ja kus on n-ö kompetentsuse defitsiit. Analüüsist tulenevalt saab siis küsida, milliseid õpetajaid on koolil vaja rändesse saata.

Rändesse lähevad kõige meelsamini ja enam keeleõpetajad, kelle jaoks on võõrkeele- ja kultuurikontakt hädavajalik. IKT-vahendite kasutamise õppimine on populaarne. Avalikes aruteludes näib Eesti koolidel üks suur probleem olevat see, kuidas tavakooli klassiõpetaja tuleb toime mitme erivajadusega lapse õpetamisega teiste lastega samas klassis. Sellist taotlust, kus klassiõpetaja tahab minna kuhugi Euroopa kompetentsikeskusesse seda valdkonda õppima, me ei leidnudki. Teine illustreeriv näide: taotluses mainitakse probleemina õpilaste õpikoormuse vähendamise vajadust (Eestis laialdane probleem), aga õpirändeplaanides ei ole õpikoormuse vähendamise lahendusi kordagi käsitletud. Saaks ju võtta eesmärgi õppida tundma koolipäeva ajakasutuse tavasid, harjutuskeskkondi või mingit muud valdkonda. Need näited illustreerivad taotluste, ka parimate, levinud probleemi: koolid on hädas oma vajaduse konkreetse sõnastamisega ja selle sidumisega konkreetsete õpetajate õpiplaanidega. Sellist tööd ei saa teha projektijuht (projekti kirjutaja) üksi, küsides õpetajatelt pelgalt, kes neist tahab õpirändesse minna.

KUIDAS ÕPIRÄNDE KOGEMUST RAKENDATAKSE?

Mitmed intervjuudes osalenud õpetajad on toonud välja, et õpiränne aitab tõsta enesekindlust: õpetaja kogeb võrdluse abil oma pädevust. Samuti tuuakse välja, et võib olla väga kasulik minna õpirändesse koos kolleegiga: on julgem (eriti kui koos lähevad reisikogenud ja kogenematu õpetaja), aga ühtlasi saab juba õpirände ajal hakata arutama, kas ja mida saab oma koolis kasutada.

Õpirände- ja strateegilise koostöö projektide kaudu saab kool muutuda avatumaks: eesmärk ongi sageli luua vastastikuseid sidemeid piiritaguste partnerasutustega. Siiski selgus just dokumentide ristanalüüsi tulemusena, et kui küsimust, kuidas loodud kontakti või kogemust pärast õpirännet kasutada, pole planeerimise ajal detailselt läbi mõeldud, siis õpirändest tagasi tulles pole enam aega sellega tegelda.

Aruannetest paistab, et õpikogemuse jagamine tähendab enamasti mõnda seminari, teabejagamiskeskkonda üles laaditud materjali või blogikirjutist. Kui aga projekti taotluses on läbi mõeldud, mida täpselt arendada soovitakse, on see ka lõpparuandes kirjas. Küsimus kuidas (rakendatakse)? jääb siiski valdavalt vastamata. Võib küsida: ehk on aruanne juba n-ö läinudaastane lumi ja sisuline töö lihtsalt ei kajastu aruandes? Võib-olla. Tõenäolisem on aga, et küsimus kuidas rakendatakse/muudetakse olemasolevat praktikat? jääbki rohkem õpirändes käinute enda tasapisi tehtavaks tööks. Kui tulemus oleks läbi tunnetatud ja arutatud, kumaks see ka aruande sõnastusest. Lisaks, kui aruanded oleksid mitte projekti aruanded, vaid nende eesmärk oleks teavitada, millise kompetentsuse on üks või teine haridusasutus seoses õpirändega n-ö maale toonud, võiks jagatud kogemustest ja sidemetest olla kasu teistele Eesti koolidele.

Aastad 2014 kuni 2018 on olnud oluline õppimisaeg. Küsitlused näitavad, et õpetajad on valdavalt rahul. Erasmus+ programmi järgmise rahastusperioodi (2021–2027) jaoks on aga aeg teha mõned olulised pingutused, et suur hulk täiendõppe raha kulutataks Eesti hariduse edendamiseks efektiivselt.

MILLELE TULEB EDASPIDI TÄHELEPANU OSUTADA?

Esmalt: mida enam tuleb taotlejate ringi väheste väliskontaktidega koole, seda avatumaks muutub Eesti haridussüsteem.

Teiseks, arengukava on vaja „tõlkida“ n-ö helesinisest visioonist igapäevaprobleemide tasandile. Erasmus+ projektid ei tohiks olla koolile veel üks lisaprojekt, millega rabelda. Vastupidi, see võiks olla pigem stiimul, mis sunnib kõigepealt küsima, mis valdkonnas on koolil suured mured, ja siis võimaldab nende murede lahendamiseks taotleda raha.

Kolmandaks, sellest ei piisa, et õpiränne „paneb õpetajal silmad särama“. See on muidugi ka oluline, kuid lisatulemus. Peamine tulemus peaks olema ikka kvalifikatsiooni tõus – see aga juhtub enamasti siis, kui õpetajal on siht ja kõrge motivatsioon õpirändes eeskätt õppida.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!