Kehalise kasvatuse tundidesse vähem hirmu ja rohkem armu
Äsja kaitses Tartu ülikoolis doktoritöö kehalise kasvatuse ja spordididaktika osakonna spetsialist Henri Tilga, kes uuris kehalise kasvatuse õpetajate käitumise mõju õpilaste tervisealasele elukvaliteedile. Tööst selgus, et õpetajad võiksid vähem kontrollida ja hirmutada ning rohkem püüda õpilast mõista, julgustada ja tema soove toetada.
Kust saite ainest oma doktoritööks? Millise hüpoteesi püstitasite?
Doktoritöö teema kujunes välja koostöös juhendajatega, kombineerides isiklikku huvi ja seda, mis on parasjagu päevakajaline ja väärt uurimist. Õpilaste kehaline aktiivsus, heaolu, liikumine ja tervis on paeluv ja oluline teema. Inimeste käitumise põhjuste tagamaade uurimine ja analüüsimine on mind samuti alati paelunud.
Minu töö teoreetiline raamistik tugineb enesemääratlemise teooriale. Selle järgi võib jaotada õpetaja käitumise kaheks: õpilasi kontrollivaks ja nende autonoomsust toetavaks. Autonoomsuse toetamine tähendab valikuvariantide ja võimaluste pakkumist, õpetaja arvestab ja mõistab õpilase vajadusi. Kontrolliv käitumine on direktiivne, käskiv, õpilastest üle sõitev.
Püstitasin hulga hüpoteese ja suurem osa neist leidis kinnitust. Tahtsime näiteks teada, et kui õpetame kontrollivat õpetajat tugevalt autonoomsust toetama, kas see võtab siis kontrolliva poole negatiivse mõju ära. Selgus, et kui õpetaja kontrollib õpilasi liigselt, siis pole vahet, kui palju ta toetust pakub – kontrolliva käitumise mõju on ikka alles. Siit järeldus: oluline on kontrollivat käitumist vähendada.
Kui palju oli uuringus osalejaid? Kas leidsite kehalise kasvatuse õpetajate seast rohkem kontrollifriike või õpilaste toetajaid?
Osales 3870 õpilast ja 75 õpetajat.
Õpilastel tuli vastata, kuivõrd õpetaja neid kontrollib või siis toetab. Vaatlesime hinnetega kontrollimist – õpetaja ütleb, et muidu head hinnet ei saa, kui teatud asja ei tee. Samuti vaatlesime negatiivset tingimuslikku hoolimist – kui õpilane ei allu õpetaja korraldustele, siis õpetaja ei tegele temaga ega pööra talle tähelepanu. Nimetatud kahest käitumisliigist andsid teada umbes pooled vastanud (seitsmepalliskaalal 3,5), hirmutamist oli veidi vähem (2,5). Autonoomsuse toetust oli pisut rohkem (4,5).
Kas esitasite samu küsimusi ka õpetajaile ja võrdlesite õpilaste-õpetajate hinnanguid?
Seda on plaanis teha edaspidi. Samuti tahame saata objektiivse vaatleja tundidesse.
Mille poolest teie doktoritöö on tähtis?
Selle põhjal on õpetajail võimalik saada oma ainetundi konkreetseid praktilisi näiteid, kuidas toetada autonoomsust ja kontrollivat käitumist vähendada. Doktoritöö on inglise, aga kokkuvõte eesti keeles. Õpetajad võiksid vaadata ka videoklippe, mida oleme teinud. Vaatad ja jääb meelde, saad oma tunniks uusi mõtteid.
Kõrvaltvaatajale tundub, et noorema põlvkonna õpetajad toetavad õpilast rohkem kui vanad.
Ka sellele küsimusele me selles doktoritöös vastust ei otsinud. Oma kogemusest olen näinud aga väga toredaid vanema põlvkonna õpetajaid ja raamides olevaid noori. Igas vanusegrupis on igasuguseid õpetajaid.
Aga kui võtta eelduseks asjaolu, et noorema põlvkonna õpetajad on pigem hiljaaegu Tartu ülikoolis õpetajahariduse omandanud, siis selle põhjal võib oletada, et nad toetavad õpilaste autonoomsust rohkem, kuna praeguses õppekavas on see üks oluline teema, mida käsitleme nii teoorias kui ka praktikas. Samas korraldab Tartu ülikool regulaarselt kehalise kasvatuse õpetajatele täienduskoolitusi, kus osaleb igas vanuses õppureid.
Kuidas muuta õpetajate käitumist? Nad on ju täiskasvanud, väljakujunenud isiksused.
Tasa ja targu! Kõigepealt peab õpetaja ise nägema väärtusliku ja tähenduslikuna muutust, mida tahame ellu rakendada. Ta peab nägema, et sellel on mõju ja ta saab sellest midagi ise tagasi.
Peab teadvustama, et ükski muutus ei toimu üleöö. Tuleb lisada mõned uued detailid oma õpetamisse ja seirata. Kui võtame paarkümmend uut asja, ei tea me lõpuks, mis mõjus.
Järjepidevus ja püsivus on tähtis. Mitte ühtegi inimest ei saa muuta lihtsalt niisama – otsus muutuda peab tulema inimeselt endalt. Selle küsimuse lahendamiseks on olemas mitmesuguseid strateegiaid. Muidugi võime saavutada lühiajalisi muutusi käitumises, aga need ei jää püsima. Võimalik muutus peaks olema serveeritud selliselt, et inimene näeb seda väärtusliku ja tähenduslikuna ning sellest tulenevalt tahab ta muutust ka ise ellu viia.
Tuleb võtta oma tavapärasesse lähenemisse mõned uued nipid ja kui tekib tunne, et need on olnud abiks, siis lisada järgmised. Tuleb teha teadlikke samme ja olla järjepidev.
Uuringutele tuginedes pakute kehalise kasvatuse õpetajatele ka veebikoolitusi, millel osaledes saavad õpetajad tagasisidet oma käitumise ja selle mõju kohta õpilastele.
Koolitus kestab neli nädalat. Ootame õpetajaid liituma. Räägime motivatsioonist, psühholoogilistest vajadustest, õpetaja käitumisest – milline on kontrolliv ja milline autonoomsuse toetust pakkuv õpetaja. Tutvustame mitmesuguseid käitumisstrateegiaid, kuidas käitumist muuta. Räägime ka sellest, millist kasu saab õpetaja ise sellest ja kas tal muutub midagi. Koolitused on tasuta, osaleja saab täiendkoolituse tunnistuse.
Millised on olnud teie enda kehalise õpetajad?
Nad pakkusid üsna palju vabadust ja autonoomsust. Kuulasid palju, mida me tahame teha. Sageli tahtsime mängida jalg- või korvpalli. Õpetaja tuli vastu ja andis meile palli. Meie ise organiseerisime mõtestatud tegevuse. Kui oli viimane tund, jäime veel edasi mängima. Ma ei ütle, kas see oli õppekava seisukohast hea või halb lähenemine, aga koolirõõm oli olemas ja olime kehaliselt aktiivsed. Need on kaks märksõna, mida praegu taga aetakse.
Henri Tilga:
„Olen sündinud Põlvas, lõpetanud Põlva ühisgümnaasiumi. Pärast ajateenistust Kuperjanovi pataljonis tulin Tartu ülikooli filosoofiat õppima. Teisel aastal võtsin kõrvalerialana psühholoogia, järgmisena kehalise kasvatuse ja spordi. Magistris õppisin kehalise kasvatuse ja spordi erialal. See oli 2013. aastal uus eriala, üks pool oli õpetajaharidus. Õpe oli praktiline ja intensiivne, sain palju eluks ja erialaks kasulikku infot. 2015. aastal astusin doktorantuuri. Doktoritöö teema oli „Õpilaste tajutud kehalise kasvatuse õpetaja autonoomsust toetava ja kontrolliva käitumise tajumise mõju õpilaste psühholoogilistele vajadustele ja tervisealasele elukvaliteedile“.
Kooliajal puutusin kokku eri spordialadega. Olen ujunud, tantsinud, hobi korras jalgpalli mänginud, õppisin ka muusikakoolis. Ülikooli esimesest kursusest olen jõusaalis sage külaline.“
Kehalise kasvatuse õpetajate veebikoolitusele registreerimine: http://bit.ly/kehkasvkoolitus.
Vaata ka videoklippi õpetaja kontrollivast käitumisest: https://www.youtube.com/watch?v=TGzgTIzK4oE
Müstika!
Inimene, kellel puudub praktiline õpetajatöö kogemus, saab võimaluse teha doktoritöö kehalise kasvatuse õpetajate töö kohta!
Ja levitab selle nn doktoritööga negatiivset kuvandit kehalise kasvatuse õpetajatest kui ka sellest õppeainest tervikuna.
Autori poolt siin artiklis esitatud seisukohad on a priori tühised, valed ja vastuvõetamatud, millel meie kultuuriruumis pole mingit kohta.
Kahju, et praegusel ajal on üldse võimalik taolise kallutatud iseloomuga pseudoüllitisega esile tulla!
Spetsialist Henri Tilga! Soovitan Teil paarkümmend aastat töötada kehalise kasvatuse õpetajana ja alles siis vajadusel oma kogemuste baasil põhjapanevaid arvamusi avaldada!
Täna olen täiel veendumusel, et olete ületanud oma kompetentsi piire ja solvanud kas tahtlikult või mõtlematult kehalise kasvatuse õpetajaid, tegelikult kõiki õpetajaid.
Teil on õigus – see on kehalise õpetajate solvamine ja maine mahategemine.
Vaatasin seda videoklippi ja veidi piinlik hakkas. Ma ei ole mitte kunagi sellist õpetajat, treenerit, liikumisõpetajat näinud, ega kohanud. Loodan, et selliseid ei ole. Mind, kui liikumisõpetajat, selline videoklipp oma töös küll ei aita kahjuks.
Arvamuse avaldajatel soovitan esmalt muidugi kümme korda sisse ja välja hingata ja seejärel võtta kätte doktoritöö terviktekst, see läbi töötada ja siis edasi debateerida – https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/64622/tilga_henri.pdf?sequence=1&isAllowed=y
Ja muidugi tuleks eristada teadmine (ja teadmus) arvamusest. Kui viimast saame me kõik omada, siis esimese jaoks tuleb koguda süsteemselt andmeid, neid töödelda, analüüsida ja järeldada. Kogemus ei puutu asjasse. Kogeme me ju oma silmade läbi igapäevaselt, et päike käib ümber maa, mitte vastupidi. Ja solvumine on iga inimese teadlik otsus. Kedagi solvata ei ole võimalik.
Miks ei ole artiklis välja toodud seisukohtadel meie kultuuriruumis kohta? Miks need on tühised? Olen autoriga ühel meelel, et õppijate endi vastutust tuleb kasvatada, liigne kontroll viib selleni, et kahaneb algatusvõime ja isemõtlemine – küll keegi teine teeb ära. Hindamine kehalises, nagu ka kunstis ei arenda last, ta teeb kuidagi, vahest ka vastumeelselt selle ära võisiis loobub üldse (kui ta ei tegele spordiga või ei oska joonistada). Iga laps on omamoodi, oma eelduste ja annetega, õpetajad võiksid nende arengut toetada ja märgata, mitte käskida ja hinnata.
Ma olen segaduses. Siin avaldatakse ju artiklis oleva kohta arvamust. Mis puutub siia doktoritöö läbi lugemine? Ma ei julge ka midagi öelda (tegelikult ei olegi midagi lausuda), kuid tahaksin tarkadelt teada, kas eesti keh kasv keskmine-õpetaja on sama tüüp, kes õpetab Lääne-Euroopas või kes õpetab Aasias. Küsimus Juventusele: sa vajad pottseppa, vaja ahi teha, kas sa valid paberiteta 30-a-staažiga vabahärra või värskelt kulddiplomiga kutsekooli lõpetanu, kel on ka õigus ahjule sertifikaat kirjutada?