Laastud lendavad – õpilased kui katsejänesed
Haridus- ja teadusministeeriumi viimaste aegade lennukad ideed on õnneks või õnnetuseks – kuidas kellelegi – teostamata või veel teoks tegemata. Üks on selge: paari aasta eest haridusseaduse kohendamisega jutuks võetud mõttest võimaldada töökogemusega inimestel kandideerida põhikoolitunnistuseta gümnaasiumi ning gümnaasiumidiplomita kõrgkooli bakalaureuseõpesse ei saanud asja.
Sätestab ju jõus olev põhikooli- ja gümnaasiumiseadus jätkuvalt, et gümnaasiumi vastuvõtmise eeldus on põhiharidus või sellele vastav välisriigis omandatud haridus.
Kohe kehtima hakkava kõrgharidusseaduse paragrahv „Kõrgharidustaseme õppesse kandideerimise üldnõuded“ aga kirjutab ette, et bakalaureuseõppesse ja rakenduskõrgharidusõppesse on õigus kandideerida isikul, kellel on keskharidus või sellele vastav kvalifikatsioon.
Jätkuvalt segane
Kui tahtmine lennelda alusharidusega kas gümnaasiumi, kuid miks mitte ka kõrgkooli, ja põhikoolist õkva alma mater’isse jääb vähemasti veel mõneks ajaks pelgaks tahtmiseks, siis läinud nädalal kiitis valitsus heaks põhikooli lõpueksamitest loobumise eelnõu, mis vabastab õpilased põhikooli lõpetamisel lõpueksamitest. Seda hoolimata haridus- ja teadusministri määrusest „Riigieksamite vormid ja ajad, ühtsete põhikooli lõpueksamite ning tasemetööde õppeained, vormid ja ajad 2019/2020. õppeaastal“. Nimetatud dokument näeb ette põhikooli eesti keele kirjaliku lõpueksami läbiviimise 2020. aasta 1. juunil, matemaatika kirjalik lõpueksam toimub neli päeva hiljem ehk 4. juunil.
Aga noh, minister on oma sõna peremees: tahab annab, tahab võtab.
Mis tegelikkuses saama hakkab, selgub alles selle järel, kui 9. septembril taas kokku istuv riigikogu eelnõu „Kodakondsuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seadus“ jutuks võtab, läbi arutab ja kavandi kas riigikogu koosseisu häälteenamusega (poolt on vähemalt 51 parlamentääri) heaks kiidab või tagasi lükkab.
Iidamast-aadamast
Kui oletada, et parlament kõnealusele projektile tõesti õnnistuse annab (sest kes see enam ikka tihkab olla uuendustele vastu ehk saada külge tagurlase pitserit), on tegemist päris kindlasti revolutsioonilise sammuga, pika aja jooksul kujunenud süsteemi lammutamisega.
Pööraselt julge ettevõtmisega, sest eksamid on meist enamiku jaoks olnud midagi sellist, mis on alati olnud, ja elu, mitte üksnes üldhariduskooli, on nendeta raske ette kujutada.
Toodud väite tõestamiseks piisab meenutada, et hakatuse sai taoline teadmiste kontroll juba kolmanda sajandi keskel enne Kristust. Täpsemalt Babülonis, kus kirjaoskajaid ette valmistavate õppeasutuste lõpetajad pidid näitama nii oma kirjutamisoskust ja võimet rakendada nelja aritmeetilist tehet kui ka teadmisi kangaste, metallide ning taimede vallas.
Vanas-Egiptuses ootas preestriks ihkajat aga tõeline katsumus. Esmalt usutlus, mille käigus selgitati välja tema haritus, senise elu kulg ja võime sõnu seada; edasi uuriti kandidaadi töökust, oskust vaikida ja kuulata, ning kõigele panid punkti tule-, vee- ja surmaohu testid.
Uusaja Euroopas juurutati tänapäevaste eksamite sarnased teadmiste kontrollid ülikoolides 15.–16. sajandil, 19. sajandil rakendati eksameid kõigis kooliastmeis kõikjal Vanas Maailmas.
Teisalt peab tunnistama, et pole siin päikese all midagi uut: eksameid on ajaloo prügikasti üritatud saata ennegi. Paraku edutult.
On, kellelt õppida
Et Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, tuleb siinkohal meenutada ülevenemaalise kesktäitevkomitee 1918. aasta 16. oktoobrist pärinevat dekreeti Vene sotsialistliku föderatiivse nõukogude vabariigi ühtsest töökoolist, mille artikkel 19 deklareeris: kõik eksamid – nii sisseastumis-, ülemineku- kui lõpueksamid – tühistatakse.
Õnnetuseks ei kestnud luuslangilööjate pidu kaua: maise paradiisi ehitajad olid kaunis kiiresti sunnitud endale aru andma, et maailma suure hurraaga uueks loomise tuhinas ette võetud reform kiskus lootusetult kiiva.
Nii nägigi 1932. aasta 25. augustil ilmavalgust üleliidulise kommunistliku (bolševike) partei keskkomitee määrus „Õppekavadest ja töökorraldusest algkoolis ja keskkoolis“, kus muu hulgas öeldi, et koolitöö hindamise aluseks peab saama süstemaatiline arvepidamine õpilaste teadmiste üle ja et õppeaasta lõpus on hädavajalik korraldada kõikidele õpilastele kontrollkatsed.
Kui pidada Saksa riigimehe Otto von Bismarcki juhatust, et ainult loll õpib enda, targad õpivad teiste kogemustest, heaks naljaks, tahaks väga teada, mis sunnib Eesti haridusjuhte taas tallama ummikteid, astuma jälle rehale, millega keegi on juba korra valusalt vastu nina saanud.
Ebaveenvad väited
Väidet, et eksamite kaotamisega vähendatakse õpilaste koolistressi ja koormust, ei saa ometi tõsiselt võtta. Vastasel juhul peaks koolis lõpetama igasugused kirjalikud kontrolltööd ja tunnikontrollid ning õpilaste suulise küsitlemisegi, sest need ei põhjusta antud loogikat kasutades mitte vähem stressi.
Samuti tahaks kuulda asjalikku põhjendust, mil moel on „kõigile põhikooli riikliku õppekava järgi õppivatele põhikooli õpilastele“ enne põhikooli lõpetamist läbi viidav eesti keele test, nagu näeb ette kodakondsuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu, vähem depressiivne, kui seda on praegune eesti keele eksam.
Kas selle poolest, et on haardelt ahtam ja õpetajale on antud töö hindamisel vabamad käed?
Eksam innustab
Küll on ammu teada tõde, et inimene on täpselt nii laisk, kui tal lastakse seda olla. Kui jätta ära paljusid õpilasi kas alateadvuses või ka teadlikult kannustavad põhikooli lõpueksamid eesti keeles ja matemaatikas, siis võib olla kindel, et kaob ka vägev, kas tahame seda tunnistada või mitte, õpilasi õppima innustav-sundiv motivaator.
Liiati ei ole 15–16-aastane noor enam tohman, kes ei tea, mis ümberringi sünnib. Kellele jääks saladuseks, et ehkki koolidele on riiklik õppekava jätkuvalt püha, määrab põhikooli lõpetamistingimused peale eesti keele testi kool.
Ehk nagu on öelnud haridus- ja teadusminister Mailis Reps: „See võib olla näiteks uurimistöö või projekt, millega hinnatakse mitte ainult õpilase teadmisi ühes konkreetses aines, vaid ka teisi eluks vajaminevaid oskusi ja pädevusi”.
Lõhub tavasid
Tore on. Eluks vajaminevad oskused ja pädevused kuluvad kõikidele ära, ainult kuidas seda elementaarset tarkust selgitada oma arust elust kõiketeadjale teismelisele. Eriti veel ajal, kui koolikorraldajad langetavad aina üldhariduskoolis esitatavate nõudmiste latti.
Lõpuklassi õpilaste testimisega seostub veel üks probleem. Küsimus, mis ei puuduta otseselt koolitööd, küll aga traditsioone.
Kui praegu on põhikooli lõpueksamite toimumise kuupäevad teada vähemalt aasta ette, siis karta on, et tulevase, paljut määrava eesti keele testi läbiviimise aega ei hakka keegi pikalt ette ütlema. Teatakse, et ta kevadel tuleb, aga on selleks päevaks 27. aprill, 11. mai või 1. juuni …
Seega kaob ka koolikalendrist üks selle värvikamaid ja lõpetajatele olulisemaid pühasid, tutipäev.
Kuid mis parata: kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Kas see laastamistöö on ka õigustatud? Eks aeg annab arutust. Ainult et ühe iseseisva riigi koolitöö korraldamine pole metsalangetamine ja lapsed pole laastud, keda võib kellegi uudishimu pärast – huvitav-huvitav, mis saama hakkab – pillutada täna sinna, homme tänna.
Pealegi on suisa Eesti Vabariigi põhiseadusesse kirjutatud, et kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada teaduskatsetele.
Huvitav , mille poliitikud järgmisena välja mõtlevad, et ikka hääli tuleks ?
Näiteks. Koolis käima peab, aga õppimine on vabatahtlik.
Aga see on ju praegu peaaegu nii.
Kuni põhikooli lõpuni nii ju ongi. Kui klassiuksest sisse astud, aga ei õpi, ei juhtu midagi. Isegi istuma ei saa jätta ilma vanemate nõusolekuta.
Jah, see laste stressi jutt on igasugused piirid ületanud.
Järgnev on muidugi selge iroonia, kuid miks mitte minna isegi kaugemale. Nimelt, mõelgem korraks, kui palju stressi tekitab lastes see, et ta peab hommikul vara üles tõusma. Las jäävad koju- hinde saamiseks ei pea ju päevikut õpetaja ette laotama, need viied ( aga iga väiksem hinne tekitab ju stressi) saame ekooli ka ilma õpilase kohaloekuta ära panna.
Kui vahel räägin aga mõne “mõistliku” vanemaga, kuulen, et laps ei istu kodus enam üldse raamatute taha.
Milles on asi?