Kas Läti on riik või territoorium?
Läti kirjanike liidu juhatuse esimees Arno Jundze:
„See, mis praegu Lätis läti keelega toimub, sunnib mõtlema, mis meil Lätis toimub – meie endi ja meie poliitikutega. Kas Läti on riik või territoorium?“
Läti kirjanik Monika Zīle:
„Püüdke meelde tuletada, kas keegi on üritanud välja selgitada, milline on läti keele ja kirjanduse õpetamise tase tema lapse koolis?“
Murepilved läti keele kohal: trenditeadlikud lapsevanemad tunnevad suurt huvi selle vastu, milliseid võõrkeeli ühes või teises koolis õpitakse, aga läti keele ja kirjanduse õpetamise tase huvitab väheseid.
Käesolev kirjutis on inspireeritud läti keele ja kirjanduse õpetajate assotsiatsiooni esindajate ning Läti presidendi Egils Levitsi kohtumisel tõstatatud murede loetelust, mis puudutasid kõige olulisemaid läti keele õpetamise ja prestiižiga seotud probleeme.
Pärast nimetatud kohtumist kirjutas läti kirjanik Monika Zīle: „Laste kooliminekuks ettevalmistamisel tunnevad trenditeadlikud lapsevanemad suurt huvi selle vastu, milliseid võõrkeeli koolis õpitakse, koguvad hoolega tagasisidet võõrkeelt õpetavate õpetajate kohta. Aga kui paljud mõtlevad sellele, milline on läti keele ja kirjanduse õpetamise tase meie koolides?“
Läti kirjanike liidu juhatuse esimees Arno Jundze: „See, mis praegu Lätis läti keelega toimub, sunnib mõtlema, mis meil Lätis toimub – meie endi ja meie poliitikutega. Kas Läti on riik või territoorium?“
Mure nr 1
Augustis kutsus Läti president Egils Levits kokku läti keele ja kirjanduse õpetajate assotsiatsiooni esindajad, et arutada läti keele olukorra üle nn pädevusõppele üleminekul. President rõhutas tarvidust kasutada läti keelt senisest aktiivsemalt riigikeelena.
Läti keele ja kirjanduse õpetajate assotsiatsiooni juhatuse liige Normunds Dzintars: „Presidendiga toimunud arutelu käigus tõstatasime kõige olulisemad läti keele õpetamise ja prestiižiga seotud probleemid. Pädevusõppele üleminekuga kaasnev uus õppekava tähendaks läti keele õpetamisel seda, et põhikoolis ei õpetataks läti keelt süsteemselt, näidisõppekavadest on üsna raske aru saada, millisel kujul väljenduksid saavutatavad õpitulemused.“
Emakeele omandamine üksnes mängu elementide kaudu võib Normunds Dzintarsi sõnul olla lihtne ja lustlik, ent keele kui süsteemi õppimine tähendab midagi muud. „Paistab, et mul tuleb suisa ise õppekava luua, vältimaks võimalikku virvarri keeletundides,“ nendib ta. „Arvame, et emakeelt peab omandama emakeele õpetamise metoodika kohaselt.“
Küsitav on tema hinnangul ka tõik, et keelte valdkonna õppestandardiga tahetakse kõikidele keeltele sätestada ühine saavutatav õpitulemus. „Läti keel ja kirjandus peab olema eraldi valdkond või moodul, mitte kuuluma – nagu juba mitu aastat – kunstide valdkonna alla,“ arvab Dzintars, kelle hinnangul minnakse pädevusõppele üle kiirustades, ikka seepärast, et raha saaks ära kasutatud.
„2018. aastal õnnestus ära hoida läti keele ja kirjanduse tundide arvu vähendamine pädevusõppele üleminekul,“ tunnistab ta.
Normunds Dzintarsi kommentaari selgituseks võib lisada, et läti keele ja kirjanduse tundide arvu vähendati Läti haridus- ja teadusministeeriumile avaldatud surve tulemusena. 2017. aasta sügisel kuulutas läti keele ja kirjanduse õpetaja Iveta Ratinīka valjuhäälselt, et kavandatav haridusreform tapab läti keele; 2018. aasta sügisel saadeti äsjavalitud Läti Vabariigi 13. seimi valitud erakondadele Läti kirjanike liidu avalik kiri, kus protestiti ministeeriumi plaani vastu vähendada põhikooliastmes läti kirjanduse tundide arvu.
Läti president Egils Levits lausus kohtumisel läti keele ja kirjanduse assotsiatsiooni esindajatega: „Läti keele kui ainsa riigikeele tähtsust tuleb tugevdada mitte üksnes õppekava kaudu, tuleb rääkida ka läti keele kasutamise ulatusest ühiskonnas. On absurdne, et riigikeele kasutamise ulatus on 60%!“
Mure nr 2
Pärast Läti presidendi Egils Levitsi väljendatud muret läti keele olukorra pärast arvati avalikult, et läti keelele tähelepanu pööramine oli tarvilik samm, ent mida sellega edasi teha?
Läti keele ja kirjanduse assotsiatsiooni esindajad märkisid kohtumisel Läti presidendiga, et õpilaste läti keele oskus on kesine, seda näitavad riigieksami tulemused. Koolides vahetuvad õpetajate põlvkonnad. Nii president Levits kui ka läti keele ja kirjanduse assotsiatsiooni esindajad olid ühel meelel, et õpetaja tööd tuleb senisest enam väärtustada.
Ning nagu välk selgest taevast järgnes Läti presidendi Egils Levitsi ning läti keele ja kirjanduse assotsiatsiooni esindajate kohtumisele teade, et haridusministeerium kavatseb õpetajate palga tõstmiseks likvideerida läti keele sihtasutuse. Pärast esimest jahmatust üritasid ministeeriumi kõneisikud lendu lastud ütlemisi pehmendada, väites, et kõige taga on rahandusministeeriumi surve, ent just haridusminister tuli läti keele sihtasutuse võimaliku sulgemise ideega esimesena lagedale. Rahandusministeeriumiga olevat jõutud kokkuleppele, et õpetajate palga tõstmiseks kuluva summa saab säästa ministeeriumi allüksuste ja sihtasutuste funktsioonide ja otstarbekuse ülevaatamisega.
Ainus patuoinas leiti niisiis läti keele sihtasutuse näol, kuna läti keele omandamisega tegelevad ka riiklik haridus- ja õppesisukeskus, Läti ühiskondliku sidususe fond, riigikeelekeskus ja kultuuriministeerium. Haridus- ja teadusministeerium üritas tormakalt õhku heidetud idée fixe’i olematuks teha, aga sõnu ei suudetud enam sabast kinni püüda. Teisisõnu käibki „tark koomaletõmbamine“.
Pole ime, et sihtasutuse likvideerimises näevad läti keele eest seisjad järjekordset sammu läti keele tähtsuse nõrgendamisel. Alles see oli – 2017. aastal –, kui Läti välisinvestorite nõukogu tuli välja ettepanekutega, et riigiasutustes ja ettevõtluses võiks olla ingliskeelne asjaajamine. Hilisem Läti ülikooli teadusprorektor prof Ina Druviete kommenteeris ettepanekut karmilt: „See on pretsedenditu, välisinvestorid sekkuvad suveräänse riigi keelepoliitikasse!“
Lätis võib tema sõnul keelemonopol kuuluda üksnes läti keelele. Aga leidub ka huvigruppe, kes on üritanud läbi suruda, et näiteks välismaa lektorid ja stomatoloogiat õppivad välistudengid ei peaks läti keelt oskama; et 9. klassi lõpetanutel poleks tarvis sooritada läti keele eksamit. Jne.
Mure nr 3
Läti keele sihtasutuse toimetistes „Keelepraktika: käsitlused ja soovitused“ tõstatas demograaf Ilmārs Mežs veel ühe läti keelega seotud murekoha: on alust karta, et 2021. aasta rahvaloendusel saadakse küll andmed elanike arvu, soolise jaotuse, vanuse, tegevusalade ja muu, ent mitte keeleoskuse (emakeel ja kodune keel, teiste keelte oskus) kohta.
Ilmārs Mežs: „122 aasta kestel toimunud rahvaloendustel on suuremal või väiksemal määral küsitud keele kohta, ent majandusministeeriumi valitsusalasse kuuluv statistikaamet kavatseb piirduda üksnes hädapärase miinimumiga – sellega, mis tuleneb Euroopa Liidu peamistest ettekirjutustest.“
Läti ja teiste keelte oskust puudutavad küsimused puudusid tema sõnul juba 2011. aasta rahvaloenduse küsimustikust, varasemate rahvaloenduste – 1989. aasta ja 2000. aasta, samuti veelgi varasemate rahvaloenduste – andmete põhjal võis näha, milline on läti keele ja võõrkeelte valdamine kogu riigis tervikuna ning igas konkreetses haldusüksuses.
„Tegemist on Läti jaoks ülioluliste küsimustega, sest kuidas saab püsida lätikeelne riik, kui ei teata sedagi, kuivõrd läti keelt räägitakse ja oluliseks peetakse?“ küsib Mežs.
Statistikaameti selgitusel kasutatakse emakeelt puudutava teabe saamiseks kodude külastusi, viimane selline toimus 2017. aasta lõpus, kui tuvastati, et 60,8% elanikest pidas oma emakeeleks läti keelt. Demograaf Ilmārs Mežsi sõnul hõlmavad külastused maksimaalselt 2% elanikest, seetõttu ei saada läti keele kasutamise ulatusest õiget ettekujutust.
Needsinatsed murepilved tõusevad ükskord (võib-olla üsna peagi) ka eesti keele kohale. Head inimesed, olge valvsad! Hoogne “euroareng” võib osutuda kiiremakski kui võiks arvata.
Muidugi on see mure.
Mina kinnitan ikka ja jälle: ainuke võimalus (ja ka kohustus inimkonna ees) on igal pool rääkida ja pruukida eesti keelt.
Mingi tundide arv ei ole üldse oluline (pealegi on need vist õpetaja tunnid, mitte õppija omad). Isegi kui õpetaja istub nurgas ja ainult vaatab pealt (0 tundi), aga lapsed targemaks saavad, on kõik korras. Kui keelt kasutatakse ainult läti (eesti) keele tundides, siis on ju päris halvasti.
Kui õpilane ei oska läti (eesti keelt), siis see on väga halb sõltumata tundide arvust.