KEELEKASTE ⟩ Kuidas küll küsida
Mäletan oma kooliajast, kuidas mõned õpetajad muudkui manitsesid, et vastata tuleb täislausetega: mitte „Ei tea“, vaid „Ma ei tea“, mitte „Lõuna-Ameerikas“, vaid „Guyana asub Lõuna-Ameerikas“. Ja küsima peab, kasutades lause alguses küsisõna: mitte „On teil teist pliiatsit?“, vaid „Kas teil teist pliiatsit on?“, mitte „Vetsu võin minna vä?“, vaid „Kas ma WC-sse võin minna?“ ja nii edasi.
Kuid nagu paljud loomuliku inimkeele peensused, on ka küsisõna küsilause alguses üks mitme otsaga asi. Mõistlik muidugi, kui korrektsust ja formaalsust eeldavates olukordades, kaasa arvatud range õpetaja koolitunnis, vormistatakse küsilausegi korrektselt ja formaalselt, näiteks lausealgulise küsisõna abil. Ent pidades silmas küsilause põhilist otstarvet – me kasutame seda, et kellegi käest midagi (teada) saada –, ei ole küsisõnal sageli vähimatki tähtsust.
Iseäranis kõnekeeles, kus pole tingimata olulised viigitud püksid ja kikilips, vaid hoopis väljenduse ökonoomsus ja tulemuslikkus, täidab küsilause oma ülesande väga hästi küsisõnatagi. Võtame ühe ülaltoodud näiteist, „On teil teist pliiatsit?“. Sellele, nii-öelda sõnajärjeküsimusele on kuju andnud „öeldisverbi viimine lause algusesse ning aluse vm tegevussubjekti asetamine verbi järele“ („Eesti keele käsiraamat“) – just nagu inglise ja saksa keeles. Nii „Eesti keele käsiraamatu“ kui ka näiteks Mati Erelti „Lause õigekeelsuse“ (2019) järgi on sellinegi küsimuse väljendamise viis muuseas piisavalt kirjakeelne – sobides niisiis ka asjalikku koolitundi.
Teisest ülaltoodud näitest, „Vetsu võin minna vä?“, nähtub teine võimalus saada hakkama lausealgulise küsisõnata. Too „vä“ lause lõpus on niinimetatud küsijätk, mis asendabki küsisõna lause alguses. Küsijätku kasutades on moodustatud ka laused „Kordad eksamiks või?“, „Sa ei ole tänaseks õppinud, ega?“ ja „Tunnikontroll ei olnudki nii raske, mis?“. Tõsi, küsijätkuga küsimused passivad õigekeelsusallikate järgi rohkem juba suulisse argikeelde, kirjakeelde enam mitte nii kenasti.
Suulises keeles tuleb sageli ette ka seda, et küsimus vormistatakse päris hariliku väit- ehk jutustava lausena, kus pole ei lausealguse küsisõna ega lauselõpu küsijätku. Sellest, et tegu on siiski küsimusega, annab märku üksnes tõusev intonatsioon. Kirjas võtab intonatsiooni ülesande enda kanda küsimärk väitlause lõpus: „Sa kordad eksamiks?“, „Sa ei ole tänaseks õppinud?“, „Tunnikontroll ei olnudki nii raske?“. Tuleb välja, et eesti keeles on võimalikud nii vormilt küsi-, kuid funktsioonilt väitlaused (retoorilised küsimused stiilis „Kust mina tean?“), kui ka vormilt väit-, kuid funktsioonilt küsilaused.
Nonde viimaste kohta on Helle Metslang artiklis „„Kes palju küsib, saab targemaks““ (Oma Keel 2, 2013) kirjutanud veel järgmist: „Maailmas on levinud ka küsivuse näitamine pelgalt intonatsiooni abil. Ka eesti keeles on võimalik esitada küsimus tavalise väitlausega, kui kontekst ja intonatsioon küsimusena tõlgendamist võimaldavad (Sa lähed koju? Täna on eksam?), kuid see on pigem kinnituse küsimise ja väitmise piirijuhtum.“
Siim Nestor kurtiski hiljuti („Ma kahtlen oma jutus?“, Eesti Ekspress, 28.08.2019), et vahel on raske aru saada, kas sedasorti küsimuste korral ongi tegemist küsimuste või ikkagi väidetega (resp. millegi ebakindla või kindlaga), täheldades ühtlasi nende häirivat vohamist argikeeles. Sarnaste küsimustega ülepingutamisele ajakirjanduses juhib aga tähelepanu Mati Erelt („Lause õigekeelsus“): „Ajakirjanduslik moeliialdus on küsimuspealkirjade (kaheldava sisuga pealkirjade) vormistamine pelgalt küsimärki kasutades. Koalitsioon on tegutsemisvalmis? Demokraatiat ei saa olla? Õppimine on auasi?“
Eks ta ole, liiale ei maksa nende „intonatsiooniküsimustega“ minna. Aga teisalt ei maksa kuulutada ainuõigeks lausealgulise küsisõnaga küsimusi, nagu mõned õpetajad minu kooliajal tegema kippusid. Keele kui terviku seisukohast on väärtuslikud kõik küsimise viisid. Ja lõppeks pole tähtis niivõrd see, kuidas laps küsib, kui see, et ta ülepea küsib, mitte ei jäta küsimata.