Kuu raamat: „Õnnõotsja/Õnneotsija: Terje Lillmaa lapsepõlve muinaslood“

20. sept. 2019 Tallinna keskraamatukogu - Kommenteeri artiklit
Terje Lillmaa (jutustaja),
Risto Järv (koostaja) „Õnnõotsja/Õnneotsija: Terje Lillmaa lapsepõlve muinaslood“

Mure Eesti murrete hääbumise pärast on kestnud juba aastakümneid. Tehtud on märkimisväärseid pingutusi selle vältimiseks: loodud mitmeid kohaliku kultuuri säilitamise ja edendamisega tegelevaid instituute, ellu kutsutud festivale, juurutatud omakandi keele õpet koolides-lasteaedades, normeeritud murrete kirjakeelt, hakatud välja andma uusi murdekeelseid raamatuid. Jätkub ka juba üle saja aasta kestnud teadustöö murdekeelte uurimiseks ja rahvaluule kogumise ekspeditsioonide korraldamine.

Käesolev raamat „Õnnõotsja/Õnneotsija“ ongi välja kasvanud viimasest: 2004.–2005. a käisid Tartu ülikooli tudengid Setomaal, et kuulda seto muinasjutte (lk 198/200). Nad kohtusid Terje Lillmaaga, tänapäeval tegutseva jutuvestjaga, kes Setomaal kasvanuna ja seal praegugi elades kannab edasi oma suguseltsi jutuvestmise traditsiooni. Jutuvestmine on looming, iga jutustaja lisab loole omalt poolt üht-teist juurde või mugandab seda, olgu siis vastavalt jutustamise olukorrale (nt olenevalt sellest, kes on parajasti tema kuulajad) või lihtsalt oma jutuvestmise stiili järgides. Nii on ka selles kogumikus pärimuslik osa ning Terje Lillmaa enese uuslooming tihtipeale segunenud.

Kogutud tekstide raamatuna ilmumine sai teoks Setu kultuuri fondi eestvõttel ning et lugudele laiemat kandepinda anda, tõlgiti need ka eesti kirjakeelde. Raamatu lõppu on lisatud arhiiviviited juttude saamise kohta koos Aarne-Thompson-Utheri rahvusvahelise rahvajuttude tüübikataloogi (ATU) numbritega.

Paralleelsete seto murde- ja eesti kirjakeelsete tekstidega „Õnnõotsja/Õnneotsija“ on sellisel kujul toredasti mitmetahuline. Lisaks niisama mõnusale lugemisele on võimalik raamatut mitmeti kasutada õppematerjalina eesti keele ja kirjanduse tundides, ka lugemisringides. Inspiratsiooni leiab siit rohkelt: saab võrrelda paralleeltekste, kas ja kuidas tekst muutub tõlkimisel, kas tekib mingeid semantilisi nihkeid, kui lugeda sama teksti ühes või teises keeles. Tänu arhiiviviidetele lisandub võimalus proovida kasutada Eesti kirjandusmuuseumi veebiarhiivi Kivike, uurida eri tüüpi muinasjutte (milliseid kogumikus esineb, mis on iga tüübi tunnusjooned jne). Võib ka anda õpilastele ülesande kirjutada ise muinasjutt, kasutades mingit kindlat jututüüpi (näiteks nn lõputa lood, ATU 2030) või hoopis teha jutuvestmise eksperiment, rääkides üht lugu teineteisele edasi ja hiljem võrreldes algset versiooni lõpptulemusega.

Suulise jutuvestmise traditsioon on ahelana kulgev protsess ja on ütlemata tore teada, et see ei ole katkenud. Lugu ei ole veel lõppenud …


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!