Maateadus – tänapäevase ühiskonna alusteadus

Eellugu: Eesti delegatsioon jõudis tagasi rahvusvaheliselt maateaduste olümpiaadilt, kus kõik osavõtjad said medali – see on hämmastavalt hea saavutus valdkonnas, mida Eesti koolides (veel) ei õpetata.

Meie planeedi vanus on ligi 4,5 miljardit aastat. Süsteemse inimühiskonna vanust mõõdame mõne aastatuhandega. Maakera populatsioonikell näitab, et praegu on inimasukaid planeedil üle 7,7 miljardi. Teame, et näiteks 1960-ndatel oli see arv vaid kolme miljardi lähedal ja prognoosid 2050. aastaks ennustavad ligi 10 miljardi inimesega asustust planeedil.

Kõik kasvud, sealhulgas Maa elanike arvu, inimeste tarbimise, loodusvarade kasutamise kiiruse ja ka ulatuse oma, on viimastel aastakümnetel oluliselt kiirenenud ja sellel tempol ei paista piire tulevat. See kõik esitab järjest keerulisemaid nõudeid meie igapäevaelule. Olgu need siis tarbitava energia, asjade või toiduga seoses.

Teadus ja tavaarusaam

Külluseühiskonnas, nagu seda praegu ka Eesti on, ei jõua need olulised ja tihti ka teravad küsimused iga inimeseni, seepärast on jätkuvalt paljud meist harjunud mõttega, et ressursse ja looduskeskkonda jätkub ja oleme kaugel otsesest vajadusest oma harjumusi muuta.

Samas kuuleme iga päev massimeedia, kooli, töökoha kaudu keskkonnamuutustest, nende pidurdamise vajadusest, inimese osast maad laastavates tormides, ookeani veetaseme tõusus ja paljus muus. Fakt on see, et keskkonnamuutused toimuvad ja tarbijaühiskonna osa neis on väga suur.

Hoolimata massimeedias läbi jooksvatest tunnuslausetest, ei adu me tihti (kui üldse!) neid protsesse, mis keskkonnamuutusteni viivad, ning meile on mõttesse pandud „lootus“, et muutes ühte või paari suure süsteemi sadadest parameetritest, suudamegi juba toimuvaid muutusi ohjata. Paraku see ei ole nii ning teadus- ja faktipõhine maailm jääb tihti kaugele tavamõtlemisest, ja mis veelgi hullem – tavaarusaamast. See ei ole nii vaid Eestis, vastuolu on globaalne.

See ongi põhjus, miks tänapäevases, kõrge tehnoloogilise arengutaseme ja kõrge tarbimisharjumusega ühiskonnas on just maateadused olulise väärtusega teadus mõistmaks, aga ka lahendamaks globaalseid, planetaarseid probleeme. Maal toimuvate protsesside mõistmine on vajalik oskus kõigile planeedi asukatele, aga kindlasti kohustuslik kõrgtehnoloogilistele ühiskondadele, kus loodusvarade kulu mugava elu toetuseks on oluliselt suurem kui madala tehnoloogilise arengutasemega ühiskondades. Et sellised teadmised tekiks noore maailmapilti, on vaja laiendada ja efektiivistada kanaleid, mille kaudu teaduslik, faktipõhine maateaduslik teave liigub ja on kasutatav. Kõigil kooliastmetel on siin oluline roll täita.

Mis on maateadus?

Maateadus on geograafia sünonüümina kui termin Eestis käibel olnud juba 19. sajandist. Kuid see pole korrektne vaste. Maateaduse vaste inglise keeles on Earth science. Selle all mõistetakse anglosaksi maades geoloogiat, geofüüsikat, atmosfääriteadust ja nende teadustega omakorda seotud teadusi.

Maateaduste sisuks on meie planeedi (aga ka ükskõik millise muu planeedi) litosfääri, hüdrosfääri ja atmosfääri seoste uurimine, sealhulgas Maa elukeskkonna ja geoloogiaga seotud protsesside, kliima, õhu, vee- ja maavararessursside, keskkonnariskide mõistmine.

Geograafia näiteks ei mahu selle mõiste sisse ning tihti (näiteks Austraalias, Prantsusmaal jm) kantakse geograafia hoopis sotsiaalteaduste rubriiki. Eesti koolisüsteemis jääb maateaduste aluste õpetamine enamasti geograafia aine alla. Maailmas on praegu veel vähe maid, kus maateadust õpetatakse „teaduste ploki” ainena, aga seal, kus seda tehakse, on teadmised Maal toimuvatest protsessidest paremad ning säästvaid hoiakuid lihtsam rakendada.

Kõik naasid medaliga

Teadmiste omandamisele, populariseerimisele ja Maa arengu mõistes positiivsete hoiakute kujundamisele aitavad kaasa mitmed rahvusvahelised mõõduvõtmised. Selliste tegevuste üks vorm on kooliõpilaste rahvusvahelised erialased olümpiaadid. Tänapäeval toimub olümpiaade praktiliselt kõigis ainetes ja valdkondades.

Näiteks maateaduste olümpiaad toimus sel aastal kolmeteistkümnendat korda. Eesti koolinoored osalesid sellel teist korda. Rahvusvaheline maateaduste olümpiaadi (International Earth Science Olympiad, IESO) idee pärineb Korea teadlastelt.

Selle aasta olümpiaadil esindasid Eestit Krete Roopõld, Lee Ann Madissoon ja Markus Vaher Tallinna reaalkoolist ja Linda Kuusik Gustav Adolfi gümnaasiumist. Juhendajatena saatsid noori Eesti geoloogiateenistuse direktor professor Alvar Soesoo ja GIS-i peaspetsialist Sigrid Hade. Osalejad lahendasid nii teoreetilisi kui praktilisi ülesandeid geoloogiast, struktuurigeoloogiast, keskkonnateadustest, maavaradest, geofüüsikast, astronoomiast, hüdroloogiast ning nendega seotud Maa süsteemide valdkondadest. Õpilasi aitasid olümpiaadiks ette valmistada õppejõud TalTechist ja Tartu ülikoolist. 

Eesti koolinoorte meeskonna ettevalmistust osavõtuks rahvusvahelisest maateaduste olümpiaadist kureeris Eesti geoloogiateenistus. Olümpiaadil osalemist toetasid Eesti geoloogiateenistus, Tartu ülikooli geoloogiaosakond, TalTechi geoloogia instituut, Tallinna linnavalitsus, Tallinna reaalkooli hoolekande selts ja õppejõududena mitmed maateaduste valdkonna teadlased.

Eesti meeskonna kõik liikmed tulid tagasi medaliga. Krete Roopõld ja Markus Vaher said hõbemedali ning Lee Ann Madissoon ja Linda Kuusik pronksmedali. Markus Vaher sai lisaks grupitöös kuldmedali.

Olümpiaadi praktiliste osade üldvõitja oli USA õpilane ja teoreetilises osas Lõuna-Korea esindaja. Võistlusel osales 43 meeskonda 41 riigist 181 õpilasega. Eelmisel aastal käidi olümpiaadil esimest korda, Taimaal, ja see käik oli Eesti meeskonnale samuti edukas. Naasti koju kolme pronksi ja ühe hõbemedaliga.

Eesti head tulemused sellisel kõrgel tasemel rahvusvahelisel võistlusel annavad tunnistust sellest, et riigi väiksusest hoolimata on maateaduste õpetamine mitmes koolis on väga heal järjel ning õpilaste huvi valdkonna vastu suur. See kõik julgustab lootma, et maateaduslike printsiipide õpetamine ka teistes koolides paraneb ning Eesti ühiskond on varsti valmis tegema teaduspõhiseid arenguotsuseid, mis viiks tarbimisharjumuste muutmisele ning looduskeskkonna oluliselt säästlikuma kasutamise suunas igapäevaelus.