Millest tekib tõrjutus?

27. sept. 2019 Toivo Niiberg psühholoog-nõustaja ja koolitaja - 1 Kommentaar

Paistab olevat lootusetu ettevõtmine ähvardavat ülekohut juba tehtud ülekohtu jutustamisega eemale tõrjuda …

Franz Kafka

Üha sagedamini pöörduvad vanemad psühholoogide poole oma laste selliste probleemidega nagu liigne kahtlustamine, arusaamatud hirmud, põhjusetu agressiivsus. Ühed kurdavad, et laps tunneb õudust seal, kus midagi karta polegi. Teised on mures, et nende sportlik poiss ei suuda enda eest seista.

Sotsiaalne tõrjutus on olukord, kus sotsiaalne sidusus ehk indiviidi ja ühiskonna sidemed on katkenud ja inimene ei saa ühiskonna majanduslikus, sotsiaalses, poliitilises ja kultuurilises elus osaleda.

Juurdepääs ressurssidele ja teenustele on piiratud peamiselt puuduliku hariduse, väikese sissetuleku, töötuse või kehva tervise tõttu. Laste sotsiaalne tõrjutus saab alguse nende vanemate sotsiaalsest tõrjutusest. „Liivakastis“, tänaval, lasteaias ja koolis on kõige tõrjutum vaesuse järele lõhnav laps.

Jah, vaesusel on lõhn, mis tekib õhutamata toast, pesemata riietest, vanemate ahelsuitsetamise tossust, väiksemate õdede-vendade kasimatusest, teise või kolmanda ringi kasutatud ja kemikaalidega töödeldud riietest (need tuleks ju pärast soetamist ikka ära pesta), riknema hakkavast toidust, pesemata toidunõudest, päevi välja viimata prügikastist, toa rõskusest, hallitusest, kasimata laudast jne. Kõik loetelu moodustab lõhnapilve, mis imbub lapse ihusse, juustesse, riietesse ja ka hinge …

Vaesus ja asteenia

Ebavõrdsus, suhteline vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on Eestis järk-järgult kasvanud. Lapsed on ülejäänud ühiskonnaga võrreldes halvemas olukorras.

Kuna praktikas on ilmnenud, et lapsele suunatud rahatoetusi ei kasuta vanemad paljudel juhtudel lapse huvides, on lasteombudsmani hinnangul vaja rohkem abi ja teenuseid viia otse lapseni – nii aitab ja toetab see last kõige paremini.

Arutelu koht on, mis hetkest muutub materiaalne puudus ehk vaesus ka sotsiaalseks staatuseks, millega kaasnevad tõrjutus ja vaen. Kas ei kaasne halvematel juhtudel vaesusega viha ja vaenamine, kadedus ja kättemaks, mis peegeldub vanematelt nende lastele? Teisalt ka pime soov kasvatada oma lapsest ükskõik mis hinnaga asisem, haritum ja tublim, kui seda vanem ise on olnud.

Kuid ka vaesuse, töötuse, alanduse ja vägivallaga harjutakse. Ka seda mustrit võib pärandada põlvest põlve – häda kuhjab häda, mäda kogub mäda, õnnetus õnnistab õnnetust …

Tõrjutuks võib sageli osutuda ka füüsiliselt ja vaimselt nõrgem laps, kes ei suuda ise enda eest seista. Asteenia on nagu kevadväsimus – jõudu-energiat ei jätku, aur läheb ruttu välja, puhkus ei taasta jõudu. Asteenia võib olla kehaline, vaimne ehk sotsiaalne ja hingeline ehk psüühiline.

Ka asteenia taga võib peidus olla pärilikkus, mis määrab inimese keha ehituse. Mitmesuguste morfoloogiliste tunnuste alusel (kehaehituse tugevus, keha täidlus, pikkus, proportsioonid) jaotatakse inimesed konstitutsioonitüüpidesse, mida iseloomustavad teatavad funktsionaalsed iseärasused (reaktiivsus, vastupidavus jm), mis mõjutavad ka vastuvõtlikkust haigustele.

Psühholoogilisi ja vaimseid (sotsiaalseid) pingestatud probleeme annab edasi inimese keha ja eriti altid on seda märkama teised lapsed. Nad kas hakkavad tõrjutuid vältima, alandama või ära kasutama.

Pedantne laps

Enamik vanemaid soovib, et nende lapsest saaks korralik inimene, kelle üle uhkust tunda. Selle unistuse nimel muutuvad mõned vanemad eriti autokraatseks ja liialt rangeks. Last karistatakse sageli väiksemagi korrarikkumise eest ja pidev hirm karistuse ees võib lõppeda kurbade tagajärgedega, eriti melanhoolse ja flegmaatilise temperamendiga lapse jaoks, aga ega range kasvatus teisigi temperamenditüüpe säästa.

Liiga range kasvatus on üks levinumaid pedantsuse põhjustajaid normaalses lapses. Psühhasteeniliste inimeste loomuses ilmneb kalduvus kõhklusele. Psühhasteenia areneb pikemaaegsel konfliktsituatsiooni pinnal, mis on sageli tingitud välisest sotsiaalsest ehk vaimsest keskkonnast. Kliinilises pildis on põhilised otsustusvõime alanemine, liigne kõhklemine ja sellega seotud ärevustunne.

Sageli soovivad vanemad näha oma lapsi realiseerimas nende enda täitumata unistusi. Võib juhtuda, et lapsele suunatakse nende endaga aru pidamata mingi hobi või tegevusala juurde, mis ei pruugi lapsele isegi meeldida. Nii käitudes on oht, et laps ei pea vastu talle suunatud ootuste koormusele ning tal võivad tekkida psüühilised probleemid. Lõpptulemuseks saame hüsteeriku või äpu, kes kardab eksida ja hiljem ka elada.

Selliste inimtüüpidega ei taha pea keegi ühe katuse all elada ja neid hakatakse varem või hiljem vältima, tõrjuma, narrima jne.

Teiseks pedantse käitumise põhjuseks võib lugeda alaarenenud väljatõrjumisvõimet, millel on pärilikud alused. Inimese mälul on omadus valida meeldejäävat. Ebameeldivad mälupildid tõrjutakse, unustatakse. Sama teed läheb ka kõik see omandatu, ka koolitarkus, mida pole enam tarvis. Niiviisi vabaneb mälu häirivatest ja tarbetutest mälujälgedest, mis hakkaksid segama uute muljete vastuvõtmist ja nende alusel käesolevas hetkes elamist ning tegutsemist.

Võimet ebameeldivat ja mittevajalikku unustada nimetatakse psühholoogias väljatõrjumisvõimeks. Pedantne tüüp ei suuda teadvusest välja tõrjuda ühtki, ka kõige tähtsusetumat asjaolu. Ta peab need põhjalikult läbi kaaluma. Ta lausa kardab, et äkki on midagi silmapaari vahele jäänud. Tagajärjeks on otsustusvõimetus, lõputu enesekontroll, aga ka tegutsemise edasilükkamine. Ka juba kord tehtud otsust ei suuda ta unustada, vaid tuleb ikka ja jälle selle juurde tagasi, kaheldes ja kontrollides, kas ikka kõik sai arvesse võetud. Tema jaoks ei ole vähetähtsaid asju – kõik on tähtsad.

Kui need kaks pedantset käitumist soodustvat tegurit veel omavahel põimuvad, on ka vilunud psühholoogil raske abi anda. Kõige suurem kasu on pereteraapiast, mis loob lapse pedantse käitumise olemusest kõige selgema pildi.

Kolmas, ja ka üldse mitte haruldane pedantse käitumise süvendaja on Aspergeri sündroom.

Kui vanemad võivad tõesti käe südamele panna ja väita, et nad ei ole kindlasti oma olemuselt ranged ega autokraatlikud, aga lapses on pedantsus tugevasti juurdunud, tasub igal juhul pöörduda nõustamiseks erialaspetsialisti poole – mida varem, seda parem.

Hirmude all

On öeldud, et hirm on julmuse isa. Hirm on kaitsev emotsionaalne reaktsioon, mis äratab meis vajaduse vältida ohtu. Kui oht on reaalne, on hirm kasulik. Kui me midagi ei kardaks, võiksime vabalt välja astuda kümnenda korruse aknast. Juhtub aga ka nii, et hirm paneb inimese vere tarretuma, ning siis ei suudeta enam olukorda adekvaatselt hinnata.

Paljud koolilapsed ei lähe enam üksi kooli ega tule koju. Ikka saadavad neid täiskasvanud.

Võitlus ohutuse eest – eriti laste ohutuse eest – on tänapäeva suundumus. Väliskeskkonnast tulevad ohud on paraku täiesti reaalsed. Lapsele võidakse liiga teha, ta võib kukkuda puu otsast alla, lisaks veel kodutud, narkomaanid, huligaanid, hulkuvad koerad, tülikad eakaaslased jne.

Kindlustades lapsele täielikku kaitset, loodame näha teda enesekindla ja julgena. Ent selgub, et mida paremini on laps kaitstud, seda abitum ta on. Ning mida tugevam on meie kaitse, seda märkimisväärsemad on selle tagajärjed lapse psüühikale.

Last ja tema huvialasid tuleb väärtustada ning tunnustada just sellistena, nagu need on. Laps on väärtuslik iseenesest. Tema väärtuslikkus ei ole mõõdetav õnnestumiste või ebaõnnestumistega ning laps peab seda selgelt tundma. Kindlasti ei tohi väljendada ka suhtumist, justkui oleks laps mingis oma ponnistuses lootusetu. See paneb lapse arvama, et ta ongi lootusetu, läbikukkuja.

Kõhklused ja kahtlused võivad levida ka muudele valdkondadele. Nii võib iga uue tegevuse alustamine põhjustada lõpuks pikka ja vaevalist siseheitlust: kas seda teha ja kui teha, siis kuidas teha, millest kasu ja kahju, aga kui ebaõnnestub … Tehtu puhul aga vaevavad omad kahtlused: kas seda ikka oli vaja teha, kas oli seda vaja teha just nii ja mitte teisiti jne. Mõnikord võivad kahtlemine ja otsustusvõimetus olla aluseks sundhirmude ja sundmõtete tekkele.

Iseloomulik on alaväärsustunne, mis nii mõnigi kord võib omandada domineeriva koha enesehinnangus. Meeleolu on rõhutud ja ärev. Kõhklused ei lase rõõmu tunda isegi tõelistest kordaminekutest. Ainult suurte pingutustega on selline laps suuteline oma kooli- ja koduülesannetega toime tulema, kuid kogu aeg kannatab ta oma seisundi all.

Ratsionaalne kriitika oma liigse kõhklemise ja muretsemise suhtes on sageli olemas, see ei aita olukorda leevendada.

Et emotsionaalsed seisundid (ärevus, hirm, mure, viha jt) võivad mõjutada tervisehäirete teket ja kulgu, on teada juba ammu. Praegu aga arvatakse see seos olevat palju olulisem, kui varem arvati. Iga kehaline häire, tavalisest külmetusest vähini, on teatud määral psühhosomaatiline. Küllap on mitmed teist märganud, et kui olete ületöötanud, väsinud, halvasti maganud, pinges, tuleb ka külmetushaigus kergemini kallale, aga kui olete rõõmsameelne, heatujuline, teid on saatnud edu, ei haigestu te ka siis, kui paljud teie läheduses aevastavad ja köhivad. Seega mõjutavad meie eluviis ja vaimuseisund meie füüsilist heaolu.

Kalduvus muretseda oma tervise pärast on sellelle tüübile väga iseloomulik. Nad jälgivad väga tähelepanelikult muutusi oma kehas, käivad tihti arstlikus kontrollis, lähevad meelsasti haiglaravile. Kõige sagedamini muretsetakse (eriti noormehed) oma südame, seksuaalse potentsi ja seksuaalse orientatsiooni pärast.

Riskigruppi kuuluvad lapsed, kes on väga tundlikud ümbritseva suhtes, kellel esineb teravdatud tähelepanu oma sisemusest tulevatele signaalidele ja sageli ka madalam valulävi. Lapse hommikune kõhuvalu võib tähendada, et lapsel on raske kodust lahkuda, kuna ta kardab lahusolekut vanemast või on tal koolis probleeme õpetajate või eakaaslastega.

Psühhosomaatilise haiguse tekkes on olulised kolme teguri seosed: pärilikult või varases lapsepõlves omandatud mõne organsüsteemi nõrkus, lapsepõlves kujunenud sisekonflikti ja psühholoogilise kaitse tüübid, vallandav situatsioon.

Psühhosomaatiliste haigustega lapsed võivad kasvada üles peres, kus vanemad ise ei mõista ega oska sõnades väljendada oma tundeid. Seega on neil raske mõista oma lapse tundeid nii, et aidata lapsel oma sisemaailmast aru saada. Selle tõttu kannatab lapse võime kohaneda, oskus suhelda ja oma tundeid väljendada. See on üks viis, kuidas vanemad tahtmatult annavad oma panuse lapse haigestumisse.

Psühhosomaatiline pere

Mis iseloomustab psühhosomaatilist peret? Pereliikmed on seal liiga tihedalt seotud, sunnivad üksteisele peale oma mõtteid, tundeid, suhtlemist. Pereliikmete vahelised piirid on nõrgad, segased, hajuvad, esineb segadust rollides. Näiteks on sellistes tubades uksed alati avatud, arsti või psühholoogi juures vastab üks pereliige teise eest, „teades“, kuidas too end tunneb, mida mõtleb.

Peres valitseb ülekaitstus, ülehoolitsus. Iga pereliikme pärast muretsetakse ülemääraselt. Lapsel on raske perest eristuda, iseseisvuda, sotsialiseeruda, kohaneda kodust erinevates tingimustes.

Sellisele perele on iseloomulik ka rigiidsus, ta eitab muutuste vajalikkust, kardab neid, kuna peab neid ohtlikeks, on väga haavatav muutuste suhtes väljaspool peret.

Selline pere on võimetu lahendama konflikte. Neid ei nähta, ei tunnistata, kardetakse kui ohtlikke, mistõttu neid ka ei lahendata. Tüüpiline väide on: „Meil on kõik korras, kui ainult seda probleemi (lapse haigust) ei oleks.“ Pereliikmed ei oska rääkida tavalisest erinevast käitumisest, eriarvamustest. Puuduvad probleemide lahendamise traditsioonid.

Pereelus esineb aga alati lahkarvamusi, vahel ka tülisid. Lapsed haaratakse kaasa vanemate konfliktidesse. Tekib kogemus, et lapse haigus hoiab peret koos, mis on haigusele tugeva negatiivse mõjuga. Võib kujuneda ühe vanema tihe side haige lapsega, hõivatus sellest, teine vanem surutakse kõrvale.

Teisalt võib lapse haigus vanemaid omavahel tugevamini ühendada, hoides samuti ära konflikte, sest kogu pereelu sõlmpunktis on tegelemine lapse haigusega.

Väljakujunenud psühhosomaatiliste häirete puhul ei ole teadmistest hoolimata enamasti lihtne ise midagi muuta. Abi võib saada psühhiaatrilt, kliiniliselt psühholoogilt ja psühhoterapeudilt. Rõõm tõdeda, et seda võimalust kasutatakse üha enam.


Kuidas hirmudega toime tulla?

  • Hirmudega hakkama saamine tähendab, et tuleb need ületada või õppida nendega elama. Et last aidata, tuleb selgeks teha, mida ta kardab või mille pärast muretseb. Kas see, mida ta kardab, on reaalsus või tekitavad hirmu ainult lapse mõtted ja tunded?
  • Enamasti ootab laps abi oma vanematelt, kuid on lapsi, kes jäävad oma hirmudega üksi, sest vanematel ei ole nende jaoks aega ega tahtmist või ei oska nad aidata.
  • Lapse hirmu tuleb võtta tõsiselt. Laps peab teadma, et temast hoolitakse, et tal on oma vanemate juures turvaline ning ta võib neid usaldada. Probleemi eitamine ei aita lapse hirmu vähendada, vaid tekitab ebakindlust. Tuleb lasta lapsel oma hirmudest rääkida kohe, kui ta seda vajab. Vestlemise edasilükkamine tekitab ebakindlust. Mida noorem on laps, seda vähem oskab ta täpselt öelda, mida kardab.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Millest tekib tõrjutus?”

  1. Nimetu ütleb:

    Kui kellelgi on huvi sellesse temaatikasse põhjalikumalt süveneda, eriti seoses laste tundlikkuse ja Aspergeri sündroomi teemaga, siis soovitan lugeda eestlasest autori raamatut “Autismi olemus: neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks”.

Leave a Reply to Nimetu

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!